Mari ise polnud midagi arvanud, tema ei teadnud üldse enam midagi. Sauna ümbrust ja saunakambrit kartis ta, mujale polnud minna oma kahe lapsega.
“Noh, eks elame siis edasi, aeg annab arutust,” lausus peremees. Ja et asjad ühel pool oleksid, toodi Mari lehmgi alt ülesse ja mahutati pere lauta.
XX
Algas harilik argipäevaelu. Olnud tormi järele tundus Vargamäel nii vaiksena. Polnud nagu kellelgi siin muud huvi ega muret kui aga kodus loomade talitamine, tubane toimetus, vokkide vuristamine, lõngade haspeldamine ja kerimine ning kangaste kudumine, ikka ühest poolööst teise poolööni.
Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõelikult ei lähegi nad kiriku, vaid surnuaia ja selle taguse pärast, sest ühes puhkab ju Krõõt ja teises Juss. Kirik on kõrvaline asi, muidu ainult moodi pärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.
Nõnda siis ajab Andres hobuse surnuaia väravasse ja paneb talle seal heinavõrgu ette. Ise lähevad nad Mariga, kuni üks astub väravast sisse ja teine pöördub aia äärt mööda kaugemale puie alla. Lumi on sügav, Mari sumab põlvini sees, aga sest pole midagi, sest ta pani omale kahed villased sukad kodus jalga.
Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres võtab hobusel heinavõrgu eest, istuvad peale ja sõidavad kodu poole tagasi, sõna lausumata, nagu nad tulnudki. Peaaegu kunagi ei peata Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.
Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem, eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu hoiduksid kõik meelega Vargamäelt eemale. Tuli vahetevahel ainult mõni sitsikaupmees oma kelgu või kandamiga ja kaltsukaupmees kausikoormaga.
Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambri. Oli õhtune aeg ja Eesperes kõik kodus.
“Tere kua, kallis nuabrimees!” hüüdis Pearu Andresele. “Sina ei tule ega tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks sinuga kokku. Ootasin, et kutsud mu kua Jussi maha viima, aga ei ühti, laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.”
“Ega mina matuselekutsuja olnd, kutsuja istub seal,” ütles Andres Marit näidates.
“Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,” oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari poole pöördudes hüüdis ta: “Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõemus nägu ja aeva laulujaal suus, kuula ja imesta. Aga nüüd oled ära lõppend, põle sul änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va Sauna-Juss, ei mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga ma armastan teda –, nojah, kallis nuabrimees, tema ei jätt, tema ei jäta kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja ehk mina, Oru Pearu. Sellepärast ma armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised, ligundid, kirikumeeski põleks tulnd, kus nüüd seda, aga näe, Andres tõmbab raamatu taskust ja laseb laulu lahti. Vänge mees, veart mees! Ma tulin temaga leppima. Olen küll pisut purjus, aga sest põle ühti, nuabrimeeste asi, muidu ei julge, ei ole südant ega kuraasi, sellepärast. Sina, Sauna-Mari, oled nüüd jälle nagu pere Mari, lehmamullikagi tõid peresse. Jah, nõnda’p see sinugi elu käib. Oli sul mees ja kõik, tegi sulle lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees. On veel lapsed sul, omad lapsed ja pere lapsed, üks, kaks, kolm (Pearu luges sõrmedel)… viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdalt neli, kokku kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega, suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll… Nojah, suri ära õnnis perenaisuke, sinu hoida jättis oma tütred ja poja. Sellest saab Vargamäel peremees, kange peremees saab. Aga kahju on kadund perenaisest. Sinust on kua kahju, Sauna-Mari. Sest vuata, kui ma mõtlen, et ma seekord Andresele kõrtsis nõnda ütlesin ja et siis Juss – Eessuke aidaku teda taevariiki! – nojah, et Juss… Ma ei sua muidu, kui pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal olid pisarad) ning ütlen siis oma eidele, oma lambasihvrele, et Eespere Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis põrandale, kaks korda virutas, sest miks ma puutusin sind ja Jussi, kallis Mari. Aga kui mu kõrvu puutus, et Andres, see kallis nuaber – kange vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin temale, et oh miks ei kutsutud mind Jussi hauale lugema ja laulma. Kas mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb… Jah, veart mees on see minu nuabrimees, sellepärast tulin temaga leppima. Sinuga, Mari, lepin kua, et ma kõrtsis nõnda ütlesin… Rahu olgu Jussi põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina ise, Mari, võtad mu käest kinni ja viid mu sinna, käsikäes lähme Jussi vuatama, ja sinu kõrval tahan talle issameie ära lugeda, sest oh inimene usinast, sa vuata vara hilja. Anna mulle oma väike käsi, Mari…”
“Ära puutu!” hüüdis Mari, kui Pearu talle läheneda tahtis. “Räägi suuga, mitte kätega.”
Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuest’ ja uuest’ pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui jõudis väikese Andrese juurde, ütles ta.
“Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanamees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina ka veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab ka veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kraavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu…”
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see kuulas nagu sääse pirisemist, ilma et ta vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järele algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta oma arvates unustanud.
“Pearul on vist Jussi hing südame peal,” ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
“Kes teda teab, mis temal südame peal on,” arvas Andres.
“Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.”
“Purjus pea,” lausus Andres.
“Ei tea, kas ainult purjus pea,” kahtles Mari. “Hale süda teisel ikka ka.”
“Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!”
“Ei tea.”
“Mis seal teada,” vastas Andres. “Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kudas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.”
Selle
