rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsnud. Ja kui Andres talle viimaks naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu.
“Sinu kuradiga ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ä’ä!”
“Mis mina sust, nirust, tapan, sured isegi, kui õige aeg,” vastab Andres.
“Aga raha on veel järele, mis sellega?” küsib kõrtsmik.
“Jääb sinu kätte hoiule,” vastab Andres. “Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.”
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
“Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,” vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. “Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.”
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba lajatas.
Andres logistas üksipäinis kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.
XXI
Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli omale akna kõrvale toolidele aseme teinud ja riides sinna pikali heitnud. Siin magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed häält teevad.
Keegi ei näinud selles midagi halba, et Sauna-Mari magas väikeste laste pärast pere tagukambris. Pealegi seisis Krõõda surmast saadik uks kahe kambri vahel ööseti alati lahti või praokil, nii et sulane ja tüdruk, kes magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis sündis tagukambris.
Suvel oli lugu muidugi teisiti. Siis magasid sulane ja tüdruk ühes karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa. Nüüd poleks ka sellel tähendust olnud, kas Mari ees- või tagukambris magab, kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mis rääkida.
Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu uni. Vähemastki krõbinast oli küll, et teda jalule ajada. Samuti oli see ka täna. Mari ärkas, kui õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.
“Otsi hobusele heinu vankrisse ette,” ütles Andres, “ma panen ta seiasamasse sööma, ei lähe teda paergu metsa viimagi.”
Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja sidus ta vankri külge. Temal polnud kunagi viisiks selle toimetuse pärast sulast äratada, ehk olgu siis, kui mõni ise peremehele appi tuli.
“Kas peremees tahab süüa ka?” küsis Mari kambris.
“Lase olla pealegi, eks ma hommikul söö,” vastas Andres. “Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas on ka magus.”
Andres rääkis niisuguse hääle ja tooniga, et Maril millegipärast tuli meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna Juss ise nöörist kinni hoidis.
Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.
“Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,” ajas Mari vastu.
“Mis hilja,” ütles Andres. “Midagi ei ole hilja.”
Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres tal äkki ümbert kinni, nii et Mari pidi ehmatusega pudeli põrandale pillama.
“Peremees, lase lahti, ära jända,” palus Mari.
“Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt mõelnd, juba Jussi päevil. Ma olen ju küll oodand. Täna oli mul nii hea meel, et tahan ka sinule head meelt teha: hakka mul perenaiseks, päriselt kohe, laste emaks ja kõik. See niisuke üksinda virelemine põle ka midagi väärt.”
“Lase lahti, peremees,” palus Mari.
“Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,” vastas Andres.
“Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,” rääkis Mari.
“Nähku,” arvas Andres, “ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile on ju uut ema tarvis.”
“Mõni teine kord,” palus Mari.
“Mis see teinegi kord parem on,” vaidles Andres vastu.
“Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,” põhjendas Mari.
“Arvad, et ma olen purjus?” küsis Andres. “Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Paergu olen päris kaine, ainult meel on nii rõõmus, et ma ükskord sellele Pearule ometi sain näidata.”
Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja laskis teda jutustada kõrtsitempudestki. Kui jutt saladuseni ja kolmekümne rublani jõudis, küsis Mari.
“Kas sul siis oli midagi saladust?”
“Muidugi oli,” vastas Andres, “ja salaja kõrva sisse ütlesin talle sulatõtt, et ta teaks, muidu arvab viimati, et tema üksi on mees, kes krutskid mõistab teha.”
Andres peatas ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame pealt ära rääkima, nagu ta seda teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord olid neil siis vaidlused ja pahandused tekkinud, aga ikkagi pidi Andres Krõõdale aeg-ajalt oma südant puistama.
“Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,” ütles Andres kavalalt naeratades. “Sest vaata, lugu oli siis nõnda, et kui mina öösel koju tulin, ise tukkusin peal, jäi hobune äkki seisma, ja kui silmad lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti tee peal ees. Hüüan – ei kedagi, hüüan kõvemini – keegi ei kõssa, karjun kõigest jõust – vait kui haud. Ei kedagi, ronisin siis maha ja läksin vaatama: mis muud kui Pearu täis ja magab vankris, nii et norin taga. Hobusel ohjad ratta all, ei saa edasi ega tagasi. Võtsin siis ohjad ratta alt välja ja pidin nad vankrile kinni siduma, et hobust koju saata, oma väravast mööda, aga siis äkki tuli hea mõte. “Ahaa, vennas, nüüd oled mul ometi ükskord peos!” ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse koju poole minema, panin ohjad istekoti ümber, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi ei jääks, ja lasin läbi odra rukkisse, sealt hakkjalgadesse ning siis uuesti rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ä’ä hinga sellest kellegile, ainult sinule räägin, kuis asi oli. Pearule endale ütlesin ka kõrva sisse, et mina viisin, aga tal põle tunnistust, las ta teab, niisuke võrukael kui ta on.”
“Ah nii! Sina ise!” imestas Mari. “Sellepärast ma sel korral kuulsin, et oleks nagu vankrimürin tulnd, aga õueväravat ei tehtud lahti, et oleks kääksund, mõtlesin, et mõni sõitis mööda.”
“Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast väravat lahti tegema,”
