küll,” ütles Andres viimaks, “kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellegile edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.”
“Pea, pea!” hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõelda. “Ei, sellega põle ma nõus,” ütles ta siis. “Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis mina tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplasse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.”
“Üks ta mats puhas!” hüüdis Andres nüüd. “Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.”
“Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda sain mina tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.”
“Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,” ütles Andres.
Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe varjuks ette, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta.
“Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!”
“Seda kaupa ei olnd,” vaidles Andres vastu. “Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.”
Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuis olla, kuis otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.
Kõrtsmik irvitas.
“Litsid mehed need Vargamäe omad,” kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.
“Mina pidasin kaubast kinni,” seletas Andres. “Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu need siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajal kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.”
Kõrts möirgas.
“Pearu on sees!” hüüti mitmelt poolt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
“Ole ikka mees, Pearu,” rääkis kõrtsmik. “Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?”
“Kõlbad, kõrtsmik!” hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asjaarutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes.
“Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.”
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
“Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,” ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üleüldine hirnumine.
“Sinu sea mollile ma ei tule,” vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamatki teha: kogu kõrtsile anda.
Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema aususega ja tõearmastusega, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on “krutskid” täis nagu temagi.
Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna sündinud.
Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresel hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus, et Pearu sõnad temasse üldse kinni ei hakanud, kõigest pääsis ta rumala naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Mariga, küll Krõõdaga, aga mitte miski ei läinud Andresele südamesse. See ärritas Pearut ikka enam ja enam. Viimaks et teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas.
“Mehed, minge vahele!” käskis kõrtsmik.
Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis muutus peaaegu kiljumiseks.
Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles.
“Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!”
Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
“Litsid mehed need Vargamäe omad,” irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. “Põle niisukesi sindreid enne näind.”
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma.
“Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.”
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
“Ära, saadan, tahtis teine tappa!” kirus Andres ja lisas juurde: “Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.”
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga
