lambasihvrel pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu oma sõraväe juurde!” karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.
“Armas naabrimees,” palus Andres, “ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule, mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.” Ja ta katsus Pearut eidest eemale tõmmata.
“Ära kisu mind!” sähvas Pearu. “Ma põle sinu eide kallal.”
“Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,” püüdis Andres ikka veel leplikult.
“See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!” karjus Pearu välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.
“Pai naabri peremees, ära lase mind kiskuda!” palus Oru eit.
“Ah sa saadana lõugut, paitad naabri peremeest!” möirgas Pearu. Ja mõni seda teab, missugust etendust Eespere rahvas oleks pidanud pealt vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes.
“Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin pole kõrtsikoht.”
“Mina tahan oma eite kätte saada,” vastas Pearu. “Mis sa tast omas majas peidad?”
“Mina põle peitnud, ta tuli ise,” seletas Andres.
“Mis õigus siis sinul on keelata, kui ma oma eite tahan koju viia?” küsis Pearu.
“See siin on minu maja.”
“Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.”
“Eks katsu, kui mina keelan.”
Pearu tahtis uuesti naise natti kinni karata, aga Andres astus vahele. Nüüd kaotas Pearu kannatuse ja virutas üleaedset jalaga. See kahmas selle tõttu naabril kraest kinni, viskas ta esteks nagu takutordi eeskambri ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.
“Niisuke raisk, sinu oma toas sind ennast jalaga lööma!” siunas Andres kambri tagasi tulles. “Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.”
“Mis nüüd küll minust saab!” nuttis Oru perenaine. “Minust ja lastest! Hälises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga…”
Kulus natukene aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.
“See on tema heal,” ütles Oru eit hirmul. “Ainult tema karjub nõnda.”
Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.
Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuuvalgel. Tal oli pikk ja haljas seatappe puss käes ja karjus.
“Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!”
Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele, kes keset õue seisis.
“Tule ära, vanamees, ä’ä mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub, kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.”
“Tal ju puss peos, ega see niisama ole,” vastas Andres. “Ihub teine pikka seatapmise pussi.”
Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.
“Mis sa tast tühjast kardad,” ütles Andres. “Vaat’ kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kuidas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.”
“Kulla vanamees, jäta ta!” palus Krõõt. “Tule tuppa, tule kärmesti!”
“Ega ma tahagi minna,” vastas Andres, “ma muidu ütlen, et vaat’ kui võtan teiba…”
Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema.
“Naisepoeg!” hüüdis Pearu naabrit silmates. “Tule välja mehe vastu! Tule, mõedame, kumbal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!”
“Vanamees, ära seisa seal, tuleb viimaks pussiga teine kallale,” ütles Krõõt Pearu sõnu kuuldes.
“Oleks nüüd Matu oma kividega,” arvas Andres toa poole tulles, “küll see ta minema kihutaks.”
Nüüd kostis õuevärava poolt klibin ja klobin: Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis.
“Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin o.
mees, kes tahab verd lasta!”
“Lähme ära tuppa,” ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.
Toas hakkas Andres jämedat puud tahuma ja seda ainult selleks, et müraga Pearu karjumist katta. Kui Andres umbes poole tunni pärast välja läks, siis oli seal kõik vaikne. Täiskuu helendas kõrgel Vargamäe kohal.
XVII
Viimane suur riid muutis Vargamäe meeste vahekorra jällegi väga pinevaks. Tegudes ei võinud see ometi kuigi palju avalduda, sest mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel.
Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. See tee käis suure tüki mööda Oru maad. Aga kui Mäe Andres ühel päeval oma heinakoormaga kodu poole tuli, leidis ta seal paigal, kus ta ühiselt teelt omale krundile pidi pöörduma, kõva aia eest. Andres pidas pisut aru, aga siis võttis ta köie vahelt kirve, raius aia teelt maha ja viskas ta kõrvale.
Sellest päevast saadik ei tarvitanud Eespere mehed enam Tagapere meestega ühist teed, vaid nad tegid omale tee üle oma krundi. Oli küll tükk tühja vaeva, aga Andres arvas.
“Hakka viimaks iga õhtu naabrimehe taliaedu raiuma, kus sa sellega lähed.”
Nõnda lõppeski see riid ainult uue talitee tegemisega. Kogu talve elasid üleaedsed vaikselt ja rahulikult, nagu oleksid neil vastastikku üsna sõbralikud mõtted.
Kevadel tundus Eesperes juba seda Vargamäge, millest Andres unistanud: kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi- ja ploomipuud olid valendavalt õisi täis, marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba porisesid põrnikad puie ümber ja juba nähti siin linde, kes tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud.
Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegiga jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all, kuna kolm vanemat tal sabas sörkisid, nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinenud üle kogu tema olevuse. Seda neljandat last ei oodatudki nagu enam Vargamäe Eesperes ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi.
Sauna-Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi – ei vaeva ega muret, vähemalt teiste nähes mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat, nagu polekski
