läinud ning temale oma südant tühjaks ei puistanud. Võib olla, kui õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüdi ei olegi ja et sellegi, mis tal on, annab jumal talle andeks, kui ta aga tõsisest südamest kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud. Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitseta. Need puresid tema südant ja õõnestasid rinda, sünnitades seletamata piina. Ainuke lohutus, mis Mari endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis ei võinud ta ju tema vastu nõnda olla, nagu laulusõna ütleb. Tema, Mari, peab laulust parem olema.
Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu tast temale sõnagi. Aga millegipärast ei saanud ta ka tema põletamisega hakkama, vaid tahtis iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus. Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi teise näppu.
Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima, tuli tal äkki meelde küsida: kust oli ta siia saanud? Kes oli ta kirstusahtlisse lauluraamatu vahele pannud? Millal? Oli seda teinud mõni oma inimene, sulane või tüdruk või keegi võhivõõras.
Muidugi, võimalik oli see nii ja teisiti, sest Vargamäel ei kardetud vargaid ja sellepärast seisis võti sagedasti ka ööd läbi aidaukses, mingu sinna sisse, kel süda kutsub. Ainult sest päevast saadik, kui perenaine Mari selle lorilaulu kirstust kiriku lauluraamatu vahelt leidis, ei jätnud ta enam kunagi võtit aidaukse, nagu kardaks ta tõepoolest Vargamäel vargaid. Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.
“Mis sa selle võtmega nii kibeled,” ütles talle Andres kord, “kes seia Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puudu. Krõõt ei teind võtmest suurt väljagi. Aidauksed seisid meil öösel samuti lahti, nagu kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.”
“Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks tuppa ei too,” vastas Mari ja ei jätnud ka tulevikus võtit ööseks enam kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse juurdekandjaid kui vargaid.
XXIII
Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra näoga, nagu peaksid kõigil Vargamäe perenaistel paratamata nukrad näod olema: kadunud Krõõdal oli, teisepere perenaisel on; kuidas võiks siis Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja laulu ning naeru oli kogu Vargamäe täis. Orulgi oli sellest kuulda ja saunarahvas sai temast oma osa.
“Mis imeasi see küll on,” ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele pannes, “et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks mina selles süüdi olema, ja nüüd oled sina, Mari, just niisama. On sul nii raske elu või?”
“Eks ole ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,” vastas Mari.
“Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?” küsis Andres.
“Mis sest teisest tüdrukust,” tõrjus Mari vastu, “ega tüdruk perenaise muret vähenda. Tööga saan isegi toime.”
“Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,” lausus Andres nõutult. “Eks sa laula ka vahel, lapsedki kuulevad, ei jää teised tummaks, kui suureks kasvavad.”
Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.
Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud talle uneski pähe, et Lullu lorilaul võiks olla Maril kirstu põhjas, kus ta külvab Vargamäele nukrat meelt. Aga Andresele tuletati asja meelde, soendati nii-öelda uuesti üles. Soendajaks oli Oru Pearu kõrtsileti ääres. Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik.
“Kuule, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul peate? Hakkate viimaks intressa nõudma. Jooge ta maha või võtke tagasi.”
“Palju seal veel on?” küsis Andres.
“Ligemasti pool tervest summast,” vastas kõrtsmik. “Kas võib anda?”
“Tehke ots lahti,” käskis Andres ja lisas juurde: “Oru Pearu laseb kõigile anda.”
“Oru Pearu ise seda solki ei joo,” ütles see. “Mina maksan omast taskust.”
Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile.
“Saaks võerast rahast lahti,” ütles kõrtsmik andes.
Kui kõik juba parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna üsna kaine.
“Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?”
“Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,” vastas Andres.
“Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?” küsis Pearu irvitades.
“Sellest rääkisin juba Lullu endaga sealsamas,” ütles Andres ja lisas ähvardavalt juurde: “Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.”
“Tahad jälle hakata eite-taati mängima?” küsis Pearu pilkavalt.
“Mis?” küsis Andres. “Ah soo!” hüüdis ta taibates. “Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale!”
Pearu taganes eemale.
Aga et jutt juba kord Andrese pulmadele ja Lullu laulule kaldus, siis hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu lugenud või neile temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte Lullu omast peast polnud seda lorilaulu tegema hakanud ega teda tulnud Andrese ja Mari pulmas teistele ette laulma. Kogu vingerpussi taga seisis Oru Pearu. Et Andres ta viimati nii üle löönud, seda ei suutnud ta unustada ja kättemaksmiseks otsis ta Laulu-Lullult abi. Kõrtsi saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks kirikukantslist maha kuulutada ega paplasse lüüa, muidugi teavad ja oskavad teda kõik.
Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja kiriku vöölmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis. Tema teadis jutustada, et Lullu lorilaul olla ka Marile tervena kätte toimetatud, kuidas just, seda ta ei öelnud, olgu oma tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu.
“Kas Mari sulle põle reakind?” küsis Aadu Andreselt.
“Ei, mina põle midagi kuulnd,” vastas Andres otsekoheselt, mida ta pärast kahetses, sest kasulikum oleks olnud nägu teha, nagu teaks ta ammugi kõik.
“Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,” lausus Aadu.
Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused usaldanud, oli enda tema ees nii-öelda hingelikult ja kehalikult alasti kiskunud. Ja Mari? Andresel tükkis tundmus peale, nagu oleks talle solgipang kaela kallatud, ja kallaja pole keegi muu kui tema oma Mari, mitte mõni Pearu või Laulu-Lullu.
Soo, või nii! Sellepärast siis ongi Mari nukker ja käib ümber, nagu oleks talle jumal teab mis kurja tehtud. Ometi võiks ta ennem rõõmustada: alt saunast pääsis ta ülesse tallu.
