olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui Sauna-Mari peale ja püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt. Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või saunanaisena.
XXIV
Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi elust iga päev tundma õppida. Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin-seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõelikult huvi pakkus ja erkusid kõditas. Lõksutas teine Marist, Jussist ja Andresest, kuni jutulõnga otsad sattusid kõik viimase kätte. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis ta saunatädi ülesse ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi lugeda. Aga sellestki polnud Andresel küll, sest kui saunatädi hakkas nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees.
“Saada Madis ülesse.”
“Ah Madis või? Mis siis temast?” küsis eit.
“Põle sinu asi,” vastas Andres, “kässi ta ainult üles tulla.”
“Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul.
“Mis siis muud?” küsis Andres kurjalt vastu.
Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt hakkas pere lastessegi.
“Pai peremees,” palus eit, “tee muud mis teed, pane päivi juurde, kui arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja minu elu tuleb siis sinu hinge peale.”
“Tulgu!” vastas Andres kalgilt. “Jussi olen ma sinu rääkimise järel muidugi juba poonud, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või taga, sest põle ühti.”
Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles saatma.
Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal oli lõhnanud, temast kui mehetapjast ja abielurikkujast kõigil kõrvad täis puhunud, aga nüüd pidi ta teda ometi ise oma suuga paluma. Ehk jõuaks tema Andresesse pehmendavalt ja lepitavalt mõjuda, mille tagajärjel ka tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.
“Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,” nuttis tädi Mari ees. “Sa ehk oled ka pahaks pand selle Jussi pärast, aga mina põle ei sinust ega temast midagi halba. Olen vahel ainult moka otsast suud mööda nimetanud, et oli ja elas teine, näh, meie juures saunas ja siis tegi sihukse hullu asja iseendaga ära. Tegi teine selle laudatagusegi kõik na halvaks, vahi alati silmad püsti peas, kui sealt mööda lähed. Peremees, kallis, võttis küll selle kurja kuuse maha, kännugi juuris välja ja istutas asemele pihlaka, aga ega see põle ainuke kuusk, kus oksad, kõigi kuuskede asemele põle veel pihlakad pandud. Aga peremees on nüüd minu peale kuri, nagu oleks mina Jussi surmas süüdi, on ju teisest kahju, oli nii tubli töömees. Või siis mina Jussilegi kedagi, muidu reakisime vahel, aga tema, hull, tegi kohe sihukse tembu. Tema ei mõistnud nalja, aina tõsi taga. Keegi ei uskund, et temal ikka nii tõsi taga, oli ju muidu teine nii tasane ja vaike, nagu põlekski ta mees. Lehmalüpsmisegi õppis teine ära. Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all, tõmbab, silgutab. Ma mõtlesin juba siis, et tule ime appi, mis see küll peab tähendama, mees kükitab lehma all. Aga näe, mis see tähendas. Niisuksed asjad ei tähenda kunagi head. Ja nii naljakas oli ta ise selle juures, ei tea kohe, kas nutta või naerda. Vesi tuleb silma, kui vahel tema peale tagasi mõtlen.”
Saunatädi pühkiski silmi. Ka Mari silmad kippusid niiskeks. Aga tädi ei võinud ta kuidagi aidata, sest Andresele ei julenud ta tema heaks sõnagi lausuda. Nõnda tuli Madis peresse ja kuulas siin Andrese sõitlemist, miks ta oma eide suud ei talitse.
“Ma’p teagi sest asjast midagi, kuulen peremehelt esimest korda,” vabandus Madis.
“Nüüd siis tea, et kui see veel millalgi kordub, siis lähed saunast ühes oma eidega,” ütles Andres. “Ennem lasen sauna tühja seista või pistan talle oma käega tule otsa, kui et niisukest lõksutamist kannatan. Mine kiriku või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula sinu eide plära, kõigi kõrvad puhub ta täis.”
“Kui ma siit alla lähen, ei ta siis änam oma suud paota, peremees,” ütles Madis. “Aga sauna ära maha põleta, parem lase meid ikkagi Vargamäel edasi elada. Ja kraavitööd ära ka teistele anna, olen tänini kaevand, las kaevan ka edasi.”
“Hea küll,” vastas Andres leplikumalt, “aga siis lõpeta oma eide lõugutamine.”
“Küll mina selle lõpetan, peremees,” kinnitas Madis ja kobis peretoast välja, et alla minna. Aga juba ammugi polnud keegi näinud, et Sauna-Madisel oleks nii kiire perest allaminemisega. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit pani seda läbi saunaakna tähele.
“Vanamoor, mis oled sa pererahva peale reakind?” küsis Madis sauna astudes.
“Ui aeg!” hüüdis eit vastu. “Mina pererahva peale?”
“Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja ajada,” ütles vanamees.
“Või kohe saunast välja!” hüüdis eit ja lisas alistunult juurde: “Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teised kuuse alla, muud kui sina virele ja kannata.”
Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast. Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.
“Ah ikka veel hambad kihelevad!” siunas ta ise. “Keda on pererahvas kuuske ajand? Vaata, et sa ise seda selle Jussi-tössikesega ei teind, aina lõksutasid ja lõksutasid, aina nimetasid talle Mari ja Andrest, kuni ta kui marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu? Kas jääb meelde?”
Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.
“Kasvagu keel mul suulae külge,” ütles ta.
Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta tahab nõnda elada, et nemad, kaks vanainimest, võiksid rahuga Vargamäe saunas surra.
“Me võimegi siin auga surra,” ütles Madis, “sest Andresel on niipalju kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega ära. Ja sina, raip, lähed niisukese peremehe peale õpetaja juures keelt kandma, sina sahetad Laulu-Lulluga, selle heina- ja klaasisööjaga! Kus su aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab ja kannatab ja siis korraga – lööb lihtsalt maha, pistab kas või oma käega punase kuke saunaräästasse. Tema ei hooli. Ta ise ütles mulle kord Pearu kohta, kui see tema karjasmaale vett paisutas, et annaks teisele, litsile, kere peale, aga pärast löö teine, ligund, südametäiega maha, mine teise pärast veel Siberi. Niisuke mees on Andres. Ja hoia oma nahk, et sa minu sõnu kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,” ähvardas Madis.
“Sa andsid juba täna viimased korrad pandlaga,” nuttis eit.
“Ega siis paljas rihm sinu vana naha peale änam hakka,” vastas vanamees asjalikult.
Eit nuttis ja hädaldas.
“Nii
