Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.
Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suure majanduslise tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest niipalju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad ka teistel segi.
Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.
“Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,” ütleb ta Marile, “saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.”
Aga need, kel taskud krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld sama hästi kartuleid kasvatama, pole muud kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärbärist raha.
Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeleti päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.
Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasinapuud. Aga pea igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas oma meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.
Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.
Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevad-talvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnda sulasemeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres kõrvu sattumast mõne rikkaga.
“Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,” öeldi talle silmapilk, ning varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.
Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate “semlakkidega” kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvasid ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval “seltskondliselt” midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegu. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest igamees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.
Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökamine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu oli ta seda teinud nende naabruse algusel.
“Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,” ütles Pearu kord Andresele.
“On sul siis nii kole palju raha?” küsis Andres.
“Ikka rohkem kui sinul, könnil,” vastas Pearu uhkelt. “Tule, paneme välja, kui mees oled.”
“Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,” lõõpis Andres vastu.
“Sina, könn!” hüüdis Pearu põlglikult. “Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul on rammu rohkem, et siis ka raha.”
“Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei ole,” kordas Andres üsna rahulikult, nagu oleks tal tõepoolest jumal teab kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus, sest juba alguses oli ta Hundipalu Tiidule märku andnud, et see tuttavailt raha kokku ajaks ja salaja tema kätte toimetaks. Niipea kui Tiit oma ülesande oli täitnud, muutis Andres kohe tooni.
“Kui su paberikrossid taskus nii väga kibelevad, eks tule siis välja, katsume, kes on vägevam, Mäe või Oru,” ütles Andres viimaks nagu pahaselt.
“Krossid!” hüüdis Pearu ja virutas katariina letile. “Pane kõrvale!” käskis ta Andrest.
See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja. Silmapilk virutas Pearu esimesele katariinale teise peale. Andres tegi sedasama ja nüüd oli tema oma sajaste tagavara läbi. Pearu mürtsutas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu.
“Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.”
“Pea ikka, pea,” vastas Andres rahulikult, “mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.”
“Tule välja, kui mees oled!” karjus Pearu.
Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.
“Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!” hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letilevirutamisega viivitas. “Püksid sõeluvad juba püüli? Kevadel lähed magasiaita?”
Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles.
“Tule veel, kui mees oled!”
Nüüd pani Pearu juba kahekümneviielise.
“Könn!” karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.
Pearu pani veel kaks kahekümneviielist.
“Könn!” karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.
Pearu otsis kümnelisi.
“Könn!” karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.
Kogu kõrts aina rõkatas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamliselt.
Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama. Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja uksele ilmus Kassiaru Jaska –, kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.
Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis ainult saksakambri lävel – paljajalu, iga varba vahel krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Kui kõik olid küllalt
