pää laiali. Minu oma emagi – eks temagi laitnud mind ka küllalt udriks, kuis ma ei kärsinud kunagi kaua konutada voki ees ja tallata talitust tare ja lauda vahet! Sest kas see ka mõni töö! Vana Jaagu meelest olin udri, aga Mihkli meelest olin see üks ja ainuke!
Sest kes kõndis kirikuteel, nagu ei puutukski jalad maapinda! Kellel olid nii must-mustad ummiskingad ja valendav-valged sukad ning käes valged kindad! Kellel oli nii hele hääl, et kostis ülalt koorilt üle kogu kiriku! See oli Aadura Sohvi…
Noorikupõlvest lesepõlve – lilleaiast tühja kõrve. Ei saa Jumalat kohtusse kaevata ega taevataadiga vägipulka vedada! Mõni kangem inimene ehk saab, Laanekivi Mihkli vaene, nõder lesk igatahes ei jõua mägesid tõsta ega kaljusid kangutada!
Aeg on noor olla, aeg vana olla. Aeg on rõõmustella ja laulda, aeg nutta suure häälega, leinata ja silmi pisarais uputada.
Aga aeg on ka silmad kuivaks pühkida ja kõndida püstipäi. Sest mis häda sul on, kui kuulud ausasse seltsi! Ei ole häda kedagi! Aadura selts on aus selts ja Laanekivi selts on aus selts. Ei jäeta siin lesknaisi ega vaeslapsi lagevele ja ilmatuulte tõugata. Kai nuttis ja leinas oma Jaani – kuni enam ei leinanud, vaid tõi oma kolm võsu Laanekivile, istutas nad nende isaisade kasvuaeda, andis nad sugulaste hoolde ja läks ise uude ellu, veskiorust üles tallu, Kaeramaa Antsu armule.
Ja mis häda on minulgi, lesknaisel, siin Laanekivi talu ja veski varjul, suurte sangleppade varjul hurtsikus. Ei ole mul karta nälga ega külma – võin muretult veeretada vardaid, kududa kampsoneid, kindaid-sukke kas või kõigele kihelkonnale!
Oh sina, minu ainsam, minu meelevallik, kelle isa puhkab külmas hauas!
Aga mis viga sinulgi käia oma õdemehe Laanekivi möldri karjas ning pühkida veskis tolmu ja tuusti! Ei ole veel häda kedagi! Õpid õdemehe juures möldriks – ja muudkui jahvatad, võtad matti ja saad rikkaks meheks!
Oh seda õdemeest, seda Kiviniku Siimu! Kas on siin halli taeva all temast veel kavalamat ja targemat meest! Tunneb kõik rehknutid ja mõistab vene ja saksa keeled. Eks laud tal alati rehknutte ja kirjutusi täis, nii täis, et ei näe ega paista laua päälegi, ja jahutolmu, mis möldri käikselt kukub! Ja veski temal muudkui jahvatab ja jahvatab…
Nad ütlevad: Siim võtvat ülekohtu matti, võtvat sala kolust ja kaduvat aga üle ukse veskiaita. Ning et ta segavat ipsi müügijahu hulka…
Ütelgu, kes seda oma silmaga on näinud – mina oma argade ja haigete silmadega ei ole midagi näinud ega ütle midagi! Siimu kirjutuslaual, paberite vahel, seda ma näen, seisab küll ipsitops – ilus peen ja valge ips nagu püül. Siim ise sööb ja proovib seda – paneb suhu jahuga segi ja ilma, et kuidas ta maitseb nii või nii… Ja et see mehele rammu annaks, et ta kaua elaks siin maa pääl…
Siim on tark ja kaval – küllap paneb tema vanajumalalegi rehknutid ette – õiged nagu oina sarv, et ei maa pääl ega taevas ühtegi ütlemist ega kohut tule!“
Vaikis siis lellenaine, kuid seda nobedamini käisid vardad tema kätes ja aina klõbisesid tasa. See lugemine sündinud asjust, olnust ning olevast oli tema kärsitut vaimu ja meelt jälle korraks rahustanud ja jahutanud.
Vaikisid Laanekivi tagakambris ka väike, kuid juba õige arusaaja Liis ning veel väiksem, hällis unelev Mann. Mann seekord küll vaevalt mõistis ja pani palju tähele lellenaise keelt ja kõnet – oli ju tema meelelaegas alles avamata vastuvõtuks ja tähelepanuks, mida kõrv kuuleb. Aga et tal pärastki päevil, suuremaks saades küllalt juhust oli kuulda lellenaise selliseid kõnelusi, meenus talle ja sai selgeks ka too lugemine enne tema varrupäeva.
Liis oli aga juba tookord omajagu mõistja ja kuulja. Tõsiselt vaatas ta lellenaist, kes seisis, sirge ja pää püsti, hele ja roosa, samuti ka kulmud ja ripsmed heledad ning peened huuled uhkelt kokku surutud.
Kuid kui lellenaise silmad, ka heledad, helesinised, ent äärtest punased ja haiged, sellep ilmetud ja arad näisid, tundus Liisukese meelest, et lellenaine on ju muist küll oma inimene, on ometi lellenaine, kuid ühtlasi ka väga võõras ja nende oma silmadega kuskil kaugel ära – on ühes samas isikus otsekui kaks lellenaist: üks, kes sedasi targalt loeb ning seisab sirgelt ja uhkelt oma heleda jume ja peente huultega, ning teine oma argade ja ilmetute silmadega.
Laupäeva õhtul, enne varrupüha aegsasti, sõitsid Laanekivile Alajõe-omad: Mats-vanalell ja lellenaine.
Mats-vanalell – ei tea, kas sellepärast, et ta oli koolmeister ning muidugi ka Vennastekoguduse liige nagu paljud vanema ning ka nooremagi põlve inimesed noil aegadel – ei tea kas sellepärast või üldse – oli see ruugejuukseline, kõrge kasvuga vanalell näost ikka üpris tõsine. Isegi kui ta nalja vestis või koguni naeris, naeris ta aina poole suuga, veidi.
Sellevastu lellenaine, linnas kasvanud inimene, oli käbe ja jutukas. Ta jutustas muu seas ka linnaasjust, ka Kaarel-pojast, kes linnas koolmeistriks õppis, samuti ka Rosenthalidest, sõsarast ja sõsaramehest, ning nende lastest, Hennist ja Mariiest, kes koolis käisid.
„Marie, kui kooli lõpetab, saab tast koolipreili,“ seletas vanalellenaine. „Ja Henni pääle gümnaasiumi läheb suurde kooli, õpib tohtriks nagu Kreutzwald – Kalevipoja Kreutzwald. Meie küll pääle Karla teisi lapsi linna kooli saata ei saa – õpivad kodus papa juures, mis õpivad – olgu. Aga ega teie oma lapsi küll ainult külakooliga ei jäta. Joosep ükskord ütles, et kui ise ilma jäi, lapsed peavad rohkem kooli saama. Aga eks ta ole, linnakool on teilgi kauge…“
„Jah,“ ütles Laanekivi perenaine. „Kauge ja kallis meiesuguse kohta. Ja kui laps nisukeses kauges ja võõras koolis ehk saksaks muutub, vanematele võõraks jääb, enam maakeeltki ei mõista, nagu seda juba küllalt on nähtud – niisukest koolitamist Joosep ja mina oma lastele küll ei tahaks! Parem jäägu nad ilma koolita – parem lihtne ja selge maainimene kui nisuke untsantsakas!
Kuid kõige sellega on meil ja meie lastel veel aega. Enne läheb aastaid – eks siis vaata ja näe, mis ja kuidas saab.“
Nii kõnelesid need naised Laanekivi tagakambris ja jäi Laanekivi laste tulevane koolitamisküsimus seekord küll üsna lahtiseks.
Varrupüha hommikul aegsasti, niipea kui päevavalge väljas, hakkas Laanekivi väravast kord-korralt sisse sõitma hobuseid saanide, kreslade ja regedega: rannapoolseid kõrgete, raskete lookadega ning maapoolseid kergemate, madalamate lookade rakkes.
Ja väljus sõidukitest mehi – rannapoolseid: kõrgekasvulisi, laiaõlalisi, natuke kiikuva sammuga nagu Peipsi lained, ning maapoolseid: Palamaa omi ja mujalt – ka enamalt täiskasvu ja sirged, ainult mõni üksik ehk lühem, kuid kõnes kui ka liigutusis elavamad rannapoolsetest. Naised, nii maa kui ka rannapoolsed, näisid ühisemat laadi – ei ühtegi üsna kõrgekasvulist ega ka maamadalat! Ainult et rannapoolsed, kellel vast kergem töö, sest et kruusasegused maad kergemad harida ja rohkem seemet annavad, ning et nad alati värsket kala saavad – nemad mõned keskea poole kaldusid ka suurema priskuse poole.
Nii mehed kui naised kandsid enamalt sinist või sinihalli ülerõivast. Sinihall oli rohkem rannapoolne, selge sinine aga maapoolne. Meeste avar, kõrge, ülestõmmatava kaelusega ülerõivas oli vöötatud, kuna naiste kuued rohkem pihtamööda olid mõõdetud.
Kõik külalised kaugemalt ja lähedalt ilmusid hommikul aegsasti. Keegi ei hilinenud. Sest kui pikuke see hilise sügise päev on! Ning ega ööd, ööd vastu argipäeva või pühaks teha!
Naised, astudes majja, juba tareesikus andsid ära või panid ise üle sahvriukse oma kostikompsud, magushapud leiva- ja nisupätsid, võivitsikud jne. Sest tühjade käega ei mindud ju kuhugi: ei varrule ega pulma ega leinamajjagi.
