Sest, nagu vanarahvatarkus õpetas, võtab see naha alt välja kõik mustad täpid ja tüükad, on tervisele hää ning annab näole heleda jume kuni eluotsani.
Mann jäi sellest ilma. Ja sellep, nagu Mihkel-lellenaine kord pärastaegadel Manni enese kuuldes arutles, saigi temast nisuke tumejuukseline, tõmmuverd tüdruk. Kuna sõsu Liis, kes ei lavaleili ega vihtlemist ei kartnud, selle-eest ka jumelt kui ka juustelt hele ja ruuge oli.
See võis tõsi olla – jäi ainult seletamata, miks ka Manni ema oli tõmmuverd ja olid juuksed tal veel tumedamad kui Mann-tütul, kõnelemata ta tumedatest sõstrasilmist – olgugi et ta igal ajal vahva oli leili kannatama.
Aasta on Mannil täis ja mõni nädal teistki, aga ikka ta veel ei kõnni, aina käperdab ja veab end ühte pooltpidi. Ajab end vahest ka juba püsti laua, pingi või seina najale, seisab auguga järis. Ent iseseisvaid samme üksi omast jõust mitte kui mitte ei astu! On nähtavasti arg, ei tihka hakata seisma ja olema oma jalgel.
Sellep ema ükskord otsustab ja ütleb: „Liis, tule, õppa laps käima! Vaata, tee nõnda, nagu mina teen: võta tal kätest kergelt kinni, tagane ise tasakesi ja lase ta astub!“
Liis on asjast väga huvitatud ja teadlik selle tähtsusest. Tema ise, Liis, on see, kes oma väikese sõsu varsti käima õpetab! Ning nii algab õppus lõbusalt, mõlemad on rõõmsad, naeravad! Mann üsna kilkab! Ema vaatab minut aega päält ja kiidab, kuid tõttab siis ära oma talituste ja tööde juurde.
Nii on Liis ja Mann üha üksi tares ja jätkavad harjutusi. Kuid tsipakese aja pärast, et vaheldust oleks ja igavaks ei läheks, võtab Liis teist talutades kord-korralt ikka kiirema käigu ja suurema sõõri, ning oma õpilast korda kolm nii ringi talutanud, ütleb ta:
„Noh, käi nüüd ise, üksi!“ ja laseb Manni kätest lahti. Kuid, partsti, istub Mann maha ja vaatab aina suuril silmil. Liis vaatab ka ja peab aru, mis niisukesel puhul nüüd teha – kuulab ja kuuleb aga ühtlasi, kuis kõrval rehe all linamasin käib, kostab ropsijate kõva jutt ja lõbusat naeru kajab. Kuna tema, Liis, peab tares kinni olema! Ei saa mahti või veidikesekski ka rehe alla minna! Kõik niisukese väikse, rumala ja laisa Manni pärast!
„Käi ometi!“ käsutab ta siis. „Käi nagu mina! Näe, nii! Mis sa, laisk tüdruk, aina istud!“ tõreleb ta ja tõmbab Manni kättpidi. See aga vastab sõsu karedusele ilmse tõrkega! Jonniga! Ja sellest kihvatab Liisu ägemeel! Ta haarab kinni Manni käest ja kõige oma kuueaastase jõuga teda kaasa tõmmates pistab ta ise jooksu! Kihutab sõõri mööda tare teist nagu mõnd pampu perra lohistades! Ainult et see pamp hirmuäratavalt karjub! Ning Liis ise oma ülisuurest jõupingutusest ning ägemeelest üsna lõkendab näost!
Kuid hää, et see on ämm – nagu vanaemasid Laanemäel kutsuti – ning mitte ema ise, kes uksest sisse astub. Tema katkestab ja lahendab selle riiuasja, vaigistab ühe kisa ja õpetab teist – üldse toimetab lepitavalt. Ema enese sinna juhtudes oleks Liisu käsi küll üsna halvemini käinud.
Ainult et Mann sest tunnist saadik mitte kui mitte enam ei taha kõndima hakata! Ka seistagi enam ei taha! Eriti mitte siis, kui juhtub tema lähedal olema Liis või ükskõik, kes mõni teine suur inimene, kes vaid vaatab, kui Mann seista katsub. Ta aina väriseb hirmu-erutusest, kuigi Liis, kellel endalgi nüüd sõsust ning oma ägedusest kahju, kes teab, kui lepitavalt ja meelitavalt kõndima kutsub.
Nii kestab mõni päev.
Siis pandi aga tähele, et Mann, nähes või arvates end üksi olevat, end püsti ajas, aralt katseid tegi seista… Noh ja siis edasi nähti vahest, et juba ta seisis! Isegi nagu astuda mõtles…
Nii jätsid suured inimesed Manni päris rahule, keegi ei sundinud teda kõndima, ei pakkunud ka Liis oma abi.
Ning ükspäev korraga – pattadi-pattadi tuli Mann suures häämeeles ja naerdes emale vastu! Poole tare pääle tuli ta emale vastu!
Kõndimine oli selge.
Ja nüüd ei peljanud ta enam ka Liisu ega häbenenud teisi, kui nad tema samme tähele panid.
Sellega algas Manni elus nüüd suur kodu-uurimine: algas peagi ronimine või ronida tahtmine kõrgele järile, toolile, patsale; oli tahe kõiki asju lähemalt vaadata, katsuda, proovida: vokki, kangaspuid, ust, akent, tikutoosi, raamatut jne. – kõike-kõike. Sest väga huvitatud oma ümbrusest on üks selline väike tulevane inimene. Kuid et ta sääljuures nii käsist kui jalust – kogu võimiselt kui ka mõistuselt nii väeti ja oskamatu on, näikse teda alalised hädaohud varitsevat ja piiravat.
Aga ometi hoiab neid enamasti või sageli nagu keegi nägematu kaitsevaim – eriti neid lapsi, kelle jaoks suurtel inimestel palju aega ei jätku, kelle jaoks alalist hoidjat või järelvaatajat ei olegi. Või on aina säherdune väike, kuueaastane nagu Liis, kellel teise eest hoolitsedes ometi ka omad mängud ja huvid tahavad olla, peavadki olema, ja kes, nagu kunagi juba suurem ja mõistvam, vahest ka teistega, suurte inimestega, tahab olla. Ja keda ka emalegi saatjaks ja käsilaseks aina vaja. Liis, mine, jookse sinna või sinna, too või tee seda või seda… Säärastel asjaoludel selline väike Mann varstigi õpib rahulduma iseenda seltsluses, uurima kodu, mängima oma mängu ja viitma oma aega ka üksi. Eriti kui on suvi, ja kui on lapse maailmaks säherdune talutare ukseesine pehme muruga, kolme-nelja väravaga suurde õue ning teerajaga õunaaia ja kanepimetsa või lokkava oa vahelt kaevu ja kõda juurde.
Kõda leel lõkendab tuli! See pilt Mannile väga meeldib.
Aga kaevusammas ning kaevukook on nii kõrged Manni pilgu jaoks, et kulub kaua päevi, enne kui sinna üsna üles vaadata oskab. Kui ema kõda juures askeldab ja talitab ja ka Liis teda vahest aitab, näeb ja paneb ka Mann mõndagi tähele. Oi kui märkamatult kasvab siin kord-korralt suuremaks, väga suuremaks ning huvitavaks nisukese väikse Manni maailm!
Sääl murumail võib laps paterdada – peagi juba vidinal joostagi kaasa emaga, Liisuga või teistegagi.
Võib murul ka üksi mängida rohu ja lillega, võib kaevata ja pätsida liiva, jutelda kas või mõne kivikesega või ka Voodaga, suure, karvase mustvalget kirja, targa kutsaga, kes ei hammusta ega ole kuri, vaid annab käppa, kui ütled: „Vooda, anna käppa!“ ja naerab, itsitab hambaid, kui ütled: „Vooda, naera!“ Nagu läbi aia ja läbi jalgvärava võib nisuke väike Mann küllalt vahtida ja näha suurde õue, aitade poole, karjalaute poole ning üles, suure värava poole, kust tuleb Juhan karjaga metsast, tulevad suured inimesed heinamaalt ning põllult, mis on kõik nii kaugel, väljaspool suurt õueväravat, seega väljaspool Manni maailma.
Oi, olles väike ja tahtes näha ja ka katsuda ja kätte saada kõiki neid ilusaid ja huvitavaid asju, komistatakse, kukutakse, saadakse ka haiget nii mõnigi kord ja hakkab hale nutt!
Kuid siis tuleb ometi ema: aitab, rahustab – enamasti lühidalt, rutuliste sõnadega, vast ka puhub haiget saanud sõrmekesele või jalakesele ja ütleb:
„Harakale haiget!
Varesele valu!
Mustlinnule muu tõbi!
Meie lapse käsi (või jalg) terveks!“
Ja sedasi, kui just verd ei jookse, aitavad harak, vares ja must-lind imettegevalt, on valu varstigi vaibunud ja haige koht on terve – peab olema terve! Ja laps juba naerabki. Kas või läbi pisarate naerab! Ja ema juba tõttabki jälle ära, oma töö ja talituse juurde.
Ent kui nisuke väike Mann ilma Liisuta või hoolimata Liisust ja tema keelust ning õpetusist, on ometi jälle nii rumal või tähelepanematu: teeb endale viga või viib end ohtu ja hätta – noh, siis kannatagu valu ja saagu targaks! Kannatagu valu, kui hoolimata keelust sõrme
