olin, siis kord Kovno kubermangus, kus meie rood parajasti peatus, juhtus sääl talus, kus mina öömajal olin, samane lugu.
Minu sisse astudes tallu muidugi mulle kui Vene soldatile vaadati esiotsa kõõrdi. Aga varsti ära nähes ja kuuldes, et kuigi olen vägeva Vene tsaari moosekant ja pasunapuhuja ning olen keisri käsul oma pilliga väljas Poola mässu sumbutamas – siiski ei kanna mina ega minu pill viha ega vaenu kellegi vastu, vaid olen ikka sõbramees nii Põhi-Poolale kui ka Leedule – sest Kovno kubermangus elab leedu rahvas. Noojah, siis sääl leedu talus ära nähes, kes ja misuke sõbramees ma neile olen, võeti minu kui tsaari kuulsa moosekandi ja Raja Juhani vastu hoopis teisem toon. Pakuti mulle ja minu külmanud pillile kõige soojem koht ahju kõrval.
Paluti ka soldan nagu kunagi kallis külaline lauda istuma, sooja toiduga oma keha kinnitama ning pererahvast oma jutu ja uudistega rõõmustama.
Pärast sööki aga kõik, noor ja vana, ühest suust paluma ja manguma:
„Kallis moosekant Raja Juhan, puhu meile üks ilus pillilugu, et süda rinnus meil veidi kergemaks selsinatsel raskel katsumisajal, kus sina ja kõik teised soldanid tsaar-keisri käsul nii valusalt-stroogalt meie mässumeelt ja vabadusiha sumbutate!..“
„Jah,“ ütlesin mina, „Jah, kullad leedu veljed ja sõsarad, eks kuulake siis, mis ma teile omagi kodumaast puhun, mida minu vaskpill minu südamest ja meelest teile laulab ja loeb!“
Ja nii puhusin neile oma kaugest kodust, oma lapsekodust Rajamäest, oma karjasepäevist ja karjase rõõmust ning muredest. Puhusin, helistasin mälestusi, nii nagu Jumal nad sel hetkel minu põues äratas ja pilli häältesse pani. Puhusin neile palakese sellestki, kuis ma kord oja kaldal oma uut pajupilli proovides ja taevapilvi tunistelles üsna enese tahtmata ja teadmata unustasin viivuks oma karja ja karjasekutse, ja nemad, maidad, kõik sarve- ja villakandjad sõid seni vaid kaerapõllul, sõid nii-öelda vürstlikult või keiserlikult Rajamäe ainsamat ja kõige paremat kaera – minu enda pillimängu saatel! Mis sellele järgnes, oli, paraku, kõva kära ja valus nuhtlus! Nuhtlus mulle, muretule ja vagale pajupilli-mehele ja pilvedelugejale – mitte aga nagu kord ja kohus neile rumalatele möödele ja määdele, kes ometi kurja peal olid!
Sellest ja veel paljustki, mis mälestus tõi ette Rajamäelt, puhusin tolsinatsel talveõhtu tunnil lahkele leedu pererahvale oma vaskpillil.
Nad kuulasid vaikselt nagu kirikus ja mõnel, kel haledam süda, välkus küll pisargi silmas. Sest suur oli minu, Raja Juhani, koduigatsus tolsinasel pillipuhumistunnil! Nii suur, et see nakatas mitte üksnes minu pilli, vaid ka kuulajate südame! Ei ole naljaasi 25 aastat tsaar-keisri soldatiks olla, kodumaalt kaugel sinna-tänna marssida ja rännata võõra rahva, võõra keelekõla ja võõraste kommete keskel!
Nii mängisin pilli oma koduigatsevast ja valutavast südamest. Ning lõpuks andis Jumal, et puhkusin neile oma vanaema, vana Raja-ämma äraminekust maiselt Rajamäelt üles taevastele raja-mägedele.
Ning siis me vaikisime – vaikis kogu leedu tare. Kuni viimaks vanaemake – ta oli küll ju väga vana, aga ikka veel kõbus, istus ta ahju kõrval ja veeretas sukavardaid, kuni viimaks vanaemake vaiksel viisil kõnelema hakkas, võõrale, koduigatsevale pillimehele oma kõhnaksjäänud käe ulatas ja „Aitäh! suur aitäh, pojuke!“ tänas ta. „Sinu mäng oli mulle, vanainimesele nagu Jumalalaul – nagu kojukutse. Läbi ihu ja hinge läks nisuke tunne. Lõpuks nagu oleks taevavankril sõidetud ja pilved helähtanud. Kolm ööd tagasi kolistati meie tarelakas ka juba laudu…“
„Mis sa nüüd, emake, sellest jälle!.. Mis sa mõtled säärast asja!“ katkestasid teised. „Sinu tervis viimasel ajal ju paraneb aina – oled kõbusam kui kunagi juba ammu…“
Mille vastuseks vanaema palgel lehvis ja kadus põgus ilme nagu saladuslik valgusehelk.
Mindi varsti puhkama. Soldan-pillimehele toodi tarre ja anti puhkepaigaks kõige kuldsem õlekubu Leedu õlistikust. Ja peagi uinus kõik maja.
Kuid keset sügavat und mina korraga ärkasin! Otsekui oleks keegi mind äratanud. Avasin silmad vaikivasse pimedasse – ning nägin heledat välgatust läbi tare, ukse suunas!
Imelik tunne hakkas, ja panin käed risti.
Kuid uni, raske uni tuli jälle ja võttis minu üle võimust.
Hommikul aga leiti vanaemake oma voodis sügav-sügavas unes. Nii sügavas unes, et ta siin maailmas enam ei ärganudki. Aina vaikne naeratus huulil ning ristis kätel puhkas ta igavest und.
Siis hakkasid nad, pererahvas, üks ja teine ja viimaks kõik teineteisele ütlema ja tuli ilmsiks, et kõik pere, igaüks omaette oli öösi oma sügavast unest ärganud, nagu oleks teda äratatud! Ning igaüks omaette oli näinud välgusähvatust läbi tare! Samuti oli ka igaüks vaikides püha ristimärki enese ette löönud – ja peagi jälle sügavunne uinunud.
Sest see oli lahkuja hingeke, kes ihust vabanedes ja välguna ära lennates end meile veel ilmutas ja jumalaga jättis.“
Nii lõpetas vana Juhan selle jutu ja hakkas jälle kõvasti tööle, hööveldama ja loodima. Mann, kes kõik see aeg tähelepanelikult oli kuulanud, viibis oma meele ja mõttega alles leedu tares ja nägi küll ka ilusat välku pimedas – kuid kostis kõrvu ka juba teiste jutt:
„Vana-Juhanil on iga asja ja olu jaoks ikka jälle mõni lugu käepärast,“ öeldi. „Tema juttudel ei ole lõppu! Tea, kas ta nad ise välja mõtleb või kust tema nad võtab.“
Nii kõnelesid mõned külatädid, kes Juhani jutu aegu olid tulnud ja tares veidi seisatasid, enne kui kambri läksid. Sest videvikus hakkas tulema külainimesi, kes teretasid ja kõnelesid kõik tasemini kui muidu ja läksid vaikides kambrisse, istusid sääl pikkadel pinkidel ja lugesid-laulsid ämmale. Vahest küll ka ei lauldud, vaid sumistasid ühed ja teised omavahel juttu. Keegi aga ei kõnelnud kõva häälega nagu muidu – sest ega valvajad surnu juures ei kõnele kõiksugu ilmalikku külajuttu, nii et seda kuuleb.
Siis aga ühel hommikul, kui Mann oli öö ära maganud ja oli valge päev, puhkas ämm juba oma uues majas. Tares aga talitati ja valmistati ning Mann kuulis suurte inimeste jutust, et homme on ämma matused. Ja et Mann ei teadnud, mis need matused on, tahtis ta neid näha ja ootas homset.
Ja kui see homme siis oli tulnud, oli palju rahvast kambris ja öeldi, et nüüd hakatakse ämma ära saatma tema viimasesse puhkepaika. Kõik rahvas seisis tema uue maja ümber, seisis Kaeramäe tädi, nuttis nagu emagi, ning Kullakvere onu luges ja kõneles, ja öeldi, et poeg peab veel viimast kõnet oma emale.
Aga kui mindi puusärgile kaant pääle panema, hakkas Mannil valus aimdus lahkumisest!
Ja ta tahtis kaasa minna, tahtis, et temagi sinna uude majja ämma kõrvale pandaks – avaldas suure häälega ja nuttes-paludes oma soovi.
Kuid ei võetud teda kuulda, öeldi, et ei ole ruumi ämma uues majas Manni jaoks.
Järgmisel päeval oli suur eeskamber tühi ja külm. Jäälilled õitsesid selles aknas, mille lähedal laudsel ämm oli puhanud – õitsesid nii valgelt-valgelt ja heitsid vaiksesse, tühja kambri imelist hämarat.
Mann teadis küll, et ämmal oma puhkepaigas on hää olla ja ta ei ole nüüd enam haige. Ta sõitis sinna, kirikust mööda, ja kõrgest kirikutornist löödi talle kella – rahukella.
„Nii läks ta Jumala rahusse,“ ütles ema. „Kui suvi tuleb, siis viime teid surnuaiapühale ja näitame teile ämma hauda,“ öeldi Liisule ja Mannile. Laanekivil aga elati või igatahes Mann elas veel mitu päeva
