tõttas – samal rõõmsal ke-vadajal juhtus Manni elus muuseas ka õige valusat.
Ükspäev – nimelt Liis ja Mann kahekesi virgalt juba kesaväljal õissikarjas käinud ja sõsarlikult-sõbru oma mängusid mänginud – ükspäev jälle olid nad parajasti karjast tulnud, olid vabad, Mann mängis ja elas aias õunapuude all ning Liis tuli kõda poolt mööda teerada, tuli hüpeldes ja trallitades! Tõstis maast väikseid kivikesi, pildus neid üles kõrgele, püüdis nad lennult kinni ja pildus neid jälle! Mann õunaaiast vaatles ja imetles Liisu ilusat kivimängu ja osavust! Otsis aga endale ka ruttu kivi, jooksis, hüppas ka ja pildus ning hõikas läbi aia:
„Näe, Liis, mina viskan ka kõrgele! Õige kõrgele!“
„Viska aga pääle! Mina viskan nii kõrgele ja kaugele, et üle aia!“ hõiskas Liis vastu ja, potsti, langes tema kivi Manni lähedale, õunapuu alla.
„Mina ka viskan üle aia!“ võistles Mann, ajas end kikivarbile, lingutas kõigest jõust, ja lendaski kivi ta käest üle aia… Kuid samal ajal karjatas Liis kõvasti!.. Ning suure aiatuse ja kaebega: „Mann viskas mulle kivi pähe!“ jooksis ta tagasi kõda juurde.
Mann õunapuude all seisis kohkunult, nagu pähe löödud! Ta oli ju tahtnud kivi ainult üle aia visata ja mitte Liisule! Ta astus paar sammu aiavärava poole – kõhkles – süütunne ja andekspalve täitis erutatud meeli.
Kõda juures võib olla oli haiget saanud kohta rutuga vaadatud, oli vast pandud või kästud panna külm lapp või vajutada külma noaga, et muhkugi ei tuleks…
Ja korraga oli ema ka aias – võttis Manni sõnalausumatult käekõrvale ning enne, kui Mann ühe sõnagagi oleks saanud midagi seletada või andeks paluda, olid nad nagu tuulepuhang õunapuude alt läbi, taga pleekaia servas, vana suure kadaka all ja säälsamas tõmbaski oma maas lamava, vana mesipaku tagant vana viha – taevas teab, kust see sinna oli saanud! – tõmbas selle viha seest ühe oksa, laskis ta korraks läbi pihu, nii et lehed puruks pudenesid ja – üks, kaks, kolm – tundis Mann oma paljal ihul vitsahirmu.
„Et laps teinekord enam ei lähe kedagi kiviga pilduma!“ lisas ema veel õpetuseks juurde. Ning sama ruttu, nagu ta tulnud, rutulist kohut mõistnud ning täide saatnud, sama kärmelt ta juba tõttaski minema! Murdis minnes kadaka küljest, krapsti, veel oksakese piimapüttide jaoks. Sest neid ta kõda juures parajasti ju hautas ja küüris.
Mann aga – nagu tardunult jäi ta kadaka alla seisma. Isegi nutt jäi kurku kinni! Valu, ihulik valu neist vitsasäpsudest ei võinud ju kuigi suur olla, aga et teda oli peksetud – palja ihu pääle löödud!
Ning, ei isegi teades, kuidas ja kuhu, pani ta jooksu! Aiast välja! Jalad kandsid kambrisse – ja ta tahtis tagakambri taha nurka joosta!
Tagakambris aga oli isa, oli parajasti väljalt tulnud ja istus toolil ning, nähes uksest sissetormavat tüdrukukest, kes, silmates isa, tagasi põrkus ning üldse väga hirmunud näis, küsis ta kohe:
„Mann, mis sa nii jooksed?! Mis sinuga on juhtunud? Tule siia!“
Mann jäi seisma – küll esmalt jälle nagu kivinedes – aga isa osavõtt, tema osavõtlik häälekõla mõjus häätegevalt. Viivitelles astus ta isale lähemale.
„Mis sul viga on? Kõnele ometi!“ küsis isa.
„Ma – ma – tahtsin kivi üle aia visata!“ nuuksus Mann. „Ma ei tahtnud visata Liisule! Ja ema!..“ puhkes ta valjusti nutma! Kuid see oli hää vabastav nutt.
Isa mõistis, silitas Manni pääd: „Noh, ära nüüd enam nuta! Pühi silmad kuivaks! Sul juhtus õnnetus: tahtsid kivi üle aia visata, aga Liisule sai haiget!.. Küll paraneb kõik ja lepite!“
Et isa teda uskus, kuulas ja mõistis, kuidas asi olnud – see lepitas Manni, tõi ta tagasi kainemale – suurel tänupilgul vaatas ta isale silma – ja „Ma tahan magada!“ puges ta tasakesi minema – tahanurka sängi – pigistas silmad kinni, peitis pää padjasse – nii sügavale kui iganes võimalik!
Nii leiti ta pärast magamas – unustusund.
Emal muidugi oli juba ammu kahju oma äkimeelest – olgugi et ta seda sõnadega ei öelnud. Kuid keset kibedat tööd ja talitust, juba esimesest päevaterast saadik vahetpidamata jalul olles – kus sääl iga kord veel aega pikalt arutada, kui näed-kuuled, et laps vallatuks läinud!.. Liisul niikuinii oma palk käes: kriim otsaees!
Kuid, hoolimata unustusunest, oli Mann teisel päeval ometi arg – pelglik! Oli vaiksem kui muidu ja hoidus võimalikult eemale kõigist inimestest, eriti emast ja Liisust.
Sellepärast keskhommikul laua juures, kui ema ka juba aega sai ja sööma istus, hakkas isa vahemeheks: kutsus Manni oma kõrvale ja ütles:
„Kõnele meile nüüd, kuidas lugu selle kiviviskamisega eile oli? Kuhu sa tahtsid visata?“
Mann aga seisis, jälle näost kahvatu ja nagu kivipost!
Kuid isa kõneles edasi: „Ütle aga nüüd ilusti ära, siis ema ja Liis ka teavad. Eile nemad ei teadnud.“
„Ma tahtsin kivi üle aia visata – nagu Liiski viskas! Ma ei tahtnud visata Liisule!“ kõneles Mann karedal, katkeval häälel ja kõigest väest hoidudes nutuhoost.
Valitses mõni hetk vaikust. Siis ütles ema: „Sina, minu Mann-tütu, oled veel väike, ära mine kõike järgi tegema, mis teeb Liis! Sa ei saa veel nii, vaid teed halba ja võtad siis karistust! Ja sinul, Liis, ei ole ka vaja kive pilduda ja siis veel kisaga tulla, kui teine, väiksem, sulle järgi teeb ja sina kogemata haiget saad! Oled oma kriimu ära teeninud! Leppige ilusti ära! Süüdlased olete mõlemad.“
Sellest sai Mann aru. Ja ega välist, vormilikku lepet kohapääl ei nõutudki.
Aga samal päeval lõuna vaheajal see oligi, mil äi ja Juhan asusid lammutama tara õunapuie ümbert, ja jäid õunapuud nagu saluks tareõue, kuhu kuulusid ka kõda ja kaev oma muruplatsiga, aiaviljaaed ning pleekaed, nagu ka keldriait, s.t. keldrilaepääline oma uksega aeda, kuna keldri enda uks alla jõe poole suurde õue välja viis.
Neli väravat viis tareõuest suurde õue – mitmele poole. Äi Juhaniga tõmbasid ümbersõõri uue, ilusama tara, panid, kus tarvis, uued roikad ja isal olid uued püstvarvadest väravad juba varem valmis meisterdatud. Kõik see uus asi andis Mannilegi vaadata ja juures olla. Sel puhul Juhan, kes ikka kõik asjad teadis, olles teadlik ka Manni eilsest kurbusest, õpetas teda:
„Sina, Mann, oled liig arg ja kannatlik – see ei ole sulle hää! Hakka iga kord vastu Liisule ja igaühele! Kui karjub ja tönnib teine, siis karju ja tönni sina veel kõvemini! Nii et kõik kohad kisa täis! Sedasi lapsed teevad. Küll näed, siis hakkab Liis ka kartma ja üldse hakatakse sinu kisa kartma. Ja kui ema teile siis ehk karistust mõõdab – mõõdab ühe mõõduga mõlemaile. Ja lepite jälle ja olete kahekesi alati hääd kumpanid. Eks ole, Liis?“
„Jah,“ lisas äi omalt poolt, „minu õnnis naene, teie kadunud vanaema ütel kua, et Liisul one ilus, kõrge otsaesine – selle taga one palju tarka ja kallist, aga – täl one vahess nagu poisikese loomus ja ta one äge! Tahab aga kellegiga nagu sõdida!..“
Liis, kes säält möödudes oli veidi seisatama ja kuulama jäänud, raputas aina pääd ja jooksis jälle minema, käes oleva karjavitsaga ise kõvasti maad pekstes, kuna Mann vaikides, veidi valusal pilgul vaid vaatas.
Liisu loomuses oli tõepoolest vahest midagi kärsik-tujulist, rahutut,
