aga ühtlasi ka kurvad, mitte rõõmsad. Miks läks ämm ära nii, et enam millalgi tagasi ei tule.
Laanekivi tare, olgugi muidu kui suur ning pääle kütmist mõnus ja soe – enne kütmist ja talituse aegu mõnikord võib ta ühe väikese Manni vastu olla otsekui kuri ja ei hooli ega küsi, kas laps ometi tahaks ka midagi toimetada ja mängida ja olla! Kui seisab suur uks valla, samuti vast ka uksik rehe alla, kui ahju ees müürikatla all haod visisevad ja suitsu ajavad, suured inimesed, soojad vammused seljas, toobritega ja pangedega uksest sisse ja välja askeldavad, kui keset tare seisab ka veel pesukolmjalg ning ei emal ega kellelgi ole aega sellise väikse Manni jaoks: „Mann, mine eest ära!“ ütleb üks, „Mann, mine kõrvale! Kuumad tibad kukuvad sulle pääle…“ hoiatab keegi teine või kolmas, kuna ometi tema, Mann, tahaks ka midagi teha ja olla. Ja külm hakkab lapsel viimaks. Tema väike palit juba üsna lõdiseb! Ning ei ole enam ämma, kes istuks oma järil ja kutsuks lapse oma juurde. Sellisel puhul on igatahes õnneks, kui on tarel säärane suur ahi nagu kääbuste maja, nii et, kes on väike, võib sinna sooja minna. Mann mäletab, kuis ta kord säherdusel talituse tunnil ja päeval istub ahjus – ahjusuus höövlilaastudel ja vaatab välja, külma maailma, kuna tema maja, ahi, on eilsest alles leige. Suured inimesed on tema sinna pannud.
Tagaselja, kuhu Mann korraks vaatab – sääl on hämar ja tühi ja ei tea, kuhu tee säält võib viia – kas päkkapikkude-maale või?.. Seda saladuslikku mõtelda on peaaegu õudne!.. Ent mõnus soe paitab lapse meeli ning, tundes oma hääolu, huikab ta lauluhääli:
„Ema ae,
Vaata, kae!
Mann on siin
Mannil maja!
Mis veel vaja!
Ema ae!“
„Vaata, kus tüdruk! Juba laulab! Siinsamas külmetas ja ajas viripilli,“ ütles Anu möödudes.
Mann aga laulis edasi, ükskõik, kas seotud või sidumata sõnu, kas viisiga või ilma. Sest kui laul tuleb, mis sa selle vastu ikka saad! Kuid lahtisest uksest nagu pildiraamist paistis korraga selgesti, kuis Juhan ja Liis õues rakendasid Krantsi kelgu ette.
Seda nähes jättis Mann oma ahju-maja ja laulu sinnapaika ning oli varsti ka õues, Liisu ning Juhani kõrval. Sest ka tema mõtles Krantsiga sõita.
Juhan aga enne õpetas Krantsi, kuidas kelku vedada, jooksis kõrvuti temaga, näitas ja seletas, kuidas peab sõitma ja olema.
Siis istus Liis kelgule.
Krants vaatas üle õla veidi tagasi ja hakkas sõitma. Kuid juba mõne sammu järel tuli tal oma mõte: pani jooksu teelt kõrvale kõige kelgu ja Liisuga! Kihutas tuhatnelja mööda aiaäärset hange üles! Hüppas lumme tuisanud tarast üle ja – istuma hange-lumme jäid kelk ning Liis ilma Krantsita! Ning kaugel lagedal lume väljal Krants aina veel nagu naerdes kliuhkas mõne korra ja kadus tahamäe oma suviseile karjamaile ja talviseile jahialadele – kust ta küll hulgal ajal koju ei ilmunud.
Nii jäi ka Mann sellest kelgusõidust ilma.
Juhan aga ütles, et palju parem kui Krantsiga on Päitsuga sõita. Tema ükskord rakendab Päitsu üsna saani ette – ja siis nad sõidavad, kõik kolm, nagu tuhk ja tolm!
Vooda oli aga hää ja tark koer, Manni sõber, seda teadis Mann juba alati. Kelgusõitu küll ka temagagi ei saanud – ei katsutudki! Aga tema oli muidu tark ja hää. „Hauh! hauh!“ kõneles ta oma suure, sügava häälega nagu tõrre põhjast, kuid ega ta kunagi kuri ei olnud Manni vastu. Kui Mann sõi kas võileiba või midagi sarnast maitsvat, mida Vooda ei põlanud, ning ta tuli ja vaatas rõõmsail silmil, kuis laps sööb, liputas saba ja „Hauh! hauh! anna mulle ka!“ küsis ta sõbralikult. Siis laps murdis tükikese ja andis näpuotsast, ja Vooda millalgi ei ampsanud, nagu ampsas vahest Krants, vaid võttis ilusti targu. Nii jagati ja söödi kahevahel see võileib, oldi nagu ühel leival. Siiski – vast ühest samast kausist või ühesarna lusikaga pudi süüa Mann ja Vooda küll kunagi ei tohtinud! Ei tohtinud juba siis, kui Mann alles üsna väike oli ja ei mõistnud vahet teha – just siis ema oma poolt ei lubanud, ja Vooda, olles targem Mannist, ei tahtnudki! Sai ikka aru, mis kästi või keelati. Nüüd Vooda ja Mann jooksid vahest kahekesi väljas lumes; Vooda saapad ei läinud aga kunagi lund täis ja tema sõrmed-varbad ei külmetanud, Manni omad aga küll. Ja kui siis ära tarre kutsuti, öeldi talle nii mõnigi kord: „Ära sa nõnda palju väljas jookse ja külmeta!.. Kui külmetad, tulevad sarlakud, panevad sulle selga veripunase kuue – see on väga kitsas ja valus!“
Mann aga tahtis väga teada ja küsitles nii mõnigi kord et, kes need sarlakud on? Aga suured inimesed vist isegi õieti ei teadnud-tundnud sarlakeid, kes nad on ja kus nad elavad – ainult, et nad haigust toovad, seda teati lapsele öelda. Ning et lapsed mõned sarlakute kätte surevad ja nad mulda pannakse, nii et ei saa enam kõnelda ega mängida ega midagi! Ja kõik sellepärast, kui nad ilma loata väljas jooksevad ja ei kuula, kui keelatakse…
Nii kõik kokkuvõttes oli Mannil pikapääle selge, et sarlakud on väiksed mehikesed, „härjapõlvlased“ (nagu kääbuseid noil ajul kutsuti) tulipunaseis kuubedes, ning nad elavad kuskil kaugel, suure lume ja külma taga.
Mann väga oleks tahtnud neid või kordki oma silmaga näha, kaugelt näha. Aga kui nad vahest võisid ehk nähtaval olla – Mann kunagi ei juhtunud neile jaole.
Nii ühel hommikul – see võis olla küünlakuu lõpul, millal jällegi kambrites elati, millal päike varajasem tõusma, nii et kambriaknast sisse vaatab ja naerab, kui lapsed on unised ja jäävad kauaks magama, nägu neil vast alles pesemata ja juuksed sassakile, kui suured inimesed juba väljast talitamast tulevad ja varsti keskhommikule hakatakse. Ühel säärasel hommikul äratas Liis Manni:
„Mann, tule üles, sarlakud veavad lund! Suvi tuleb! Linnud laulavad sirr-sirr!.. Tõuse ruttu!“
Arusaadav, et Mann seda kuuldes, olgugi läbi une kuuldes, virgus pea, avas silmad suureks nagu aknad ja naeris selgest hääst meelest.
„Sarlakud veavad lund! Suvi tuleb! Linnud laulavad sirr-sirr!“ kordas sõsu veel veetlevamalt ja „Kus nad on?!“ hüppas Mann sängist ruttujalu, jooksis vudinal vaatama ja vahtis suul-silmil – surus oma väikse näo ja ninanipsukese vastu ruutu, vahtis, ja ülalt õuest suure värava kõrvalt kollutas vastu suur lumehang. Ja mitte kuskilgi punakuubi-sarlakeid oma lumeregedega!
„Kus nad siis on?!“ küsis ta väga ja vahtis kas või silmad ära, küll läbi ühe, küll läbi teise ruudu.
„Sinna! Suurteele, suure hange taha nad kadusid koormatega!“ seletas Liis, „tõuse homme varemini ja õige ruttu, siis näed.“
Nii kordus veel mõnigi kord. Liis äratas endiselt: „Mann, tõuse ruttu, sarlakud veavad lund! Suvi tuleb! Linnud laulavad sirr-sirr!“ ja Mann iga kord hüppas sängist, jooksis vidinal akna juurde…
Aga ikka olid nad, punakuued-sarlakud, Mannist veel kärmemadki. Kärmemad kaduma. Nii et selle tütrukese ihusilmad neid kunagi näha ei saanud.
Siiski, salata ei saa – ülal õuevärava kõrval suur lume hang hakkas märkamatult kahanema. Ning ei tea, millal ja kuidas, aga ka õu muutus järk-järgult laiguliseks, hakkas siit ja säält paistma musta maad. See ei olnud küll veel suvi, aga „Kevad on käes!“ ütlesid suured inimesed.
V
Mann viskab kivi – mille valusail tagajärgedel ta aga unustusund vajab. Kuiv suvi. Köhahaigus ja kitsepiim. Mann tutvub aitadega koduõues, taltsutab Otimetsa hunte ja karusid, mõtleb roguonust
