võtta – ei tohi! Näiteks – tikutoosi ei tohi laps kätte võtta! Ja kui ta ei kuula või unustab ja ometi võtab – antakse, säps-säps, vastu neid sõnakuulmatuid sõrmi! See ei ole sõrmile vast nii valus, aga hirmus häbi on Mann-lapsel, kui sedasi lüüakse! Ja üldse on lugu nii, et sõna kuulma peab ikka võimalikult kohe, kui ema või keegi midagi ütleb, käsib või keelab. Sest suurtel inimestel nähtavasti ei ole kunagi aega lapsega palju kaubelda. Ja mõnikord nad õieti ei küsigi, mida üks nisuke väike Mann tahab või ei taha.
Nii mäletab Mann viirgamisi nagu kauget unelmat, kuis ta kord istub kõda ukse ees murul, ema ja Liis ja ka veski-õde on sääl, päike paistab ja kõik selle lapse maailm sel hetkel on selge rõõm ja ilu, nii et ta sirutab välja omad käekesed, tahaks nagu lendu tõusta üles kõrgele! Ja lausa kilkab suurest rõõmust ja päiksepaistest!
Aga korraga tuleb ema ja pakub lapsele kaerakiislit: „Hää, sojuke kiissel, söö nüüd, enne kui külmaks läheb,“ ütleb ta.
Aga Mann ometi ei taha kiislit! Mitte ei taha! Tõrgub! Sest kiisel, teate, on Manni meelest nisuke libe ja mitte kui mitte ei maitse!
Aga või suured inimesed või ema sellest millalgi hoolib!
„Laps peab kõiki toite sööma harjuma,“ ütleb ta niisukese ilusa näoga, nagu oleks tal käes magus sai!
Kuna aga Mannike ometi ei taha! Ja oma kimbatuses, suuril silmil vaadates, seisab tal vist suukenegi veidi avali – aitab vaadata või tahab midagi ütelda – pistab ema, lusikas käes, kiisli, lipsti, lapsele suhu! Mann kahmab küll veel käega, et ära võtta suust, kuid – allagi läks! Ja sedasi nad, suured inimesed, säärast väikest Manni tüssavad – õppavad! Et neil aega ei ole, õpetavad nad kiires korras üks-kaks-kolm! Ja jääbki sedasi nii mõndagi ka äraõpituks ja omaseks.
Aga te teate küll, et tuhka ahjurinnalt põrandale maha tõmmata on ometi ka uhke asi! Sest see tolmab nii toredasti. Ja kui siis veel kruusikesest vett pääle kallata, pätsi teha ja sellega mängida!.. Aga kuueke – ja käed ja suu ja silmad – need saavad siis selliseks, et lihtsalt päh!
Ja kui siis tuleb ema ja tõreleb! Pühib, peseb küll ära, aga ütleb, et enam ei millalgi tohi laps tuhka nii maha kiskuda! Ei tohi põrandale vett kallata! Ega kuuekest ja käsi ja suud nii ära määrida! Muidu võtab ema vitsa! Ja laps ju isegi näeb küll, kui päh selline põrand ja sellised käed ja suu ja silmad on!
See jääb lapsele ometi meelde, sest sääljuures kasvab ta ju iga päev suuremaks ja läheb targemaks.
Nii ei ole imestella ega pahaks panna midagi, kui Mannile mõndagi tema ema õpetusist nii väga on meelde jäänud, et ta veski juures, Veski Juhanese varru aegu läheb üht külajütsi ka manitsema ja õpetama. On ta ometi juba suuruke, mõistja tüdruk, kahe aastane ja nädalat neli juba kolmatki.
Ning see on veski-omade suures-suures eestoas, kus lapsel ühe toa otsast teise vaadata annab. Ees, teepool akna all, ümber laua ning ümber seinu pikal pingil istub palju külalisi, küla-onusid ning tädisid, käib siin ja sääl kõva jutt, tõmbavad mõned mehed piipu ja käivad ka õlleankrud ringi. Õdemehel, kellest Mihkel-lellenaine ütleb, et ta on nüüd piduperemees ja tal on suur rõõm, tal on pärija, ka õdemehel on seljas uus kuub ja mitte see, mis tal alati nii jahune on.
Toa tagaküljes, jõepoolse akna lähemal on aga laste mängunurk, ahjuesine soe nurk, sääl on neil omakeskis hää. Sest nüüd juba külma ja räitsailmaga ei ole nendesugustel enam mõteldagi, et veel väljas joosta.
Need kahe ja kolme aasta ümber Jütsid, Atsid, Mannid, Jukod oma punaseis, siniseis, kirjuis pühapäevakuuekesis olid ju ka pidulised nagu suuredki, neid oli mõni viis või kuus ning sedavõrd ka mängu ja kilget nende vabas nurgas ning vadimist ümber ahju! Hää oli neil sedasi isekeskis olla.
Aga üks laps, Jüts, läks, kiskus koldest tuhka! Ja oli ise ka vett maha teinud! Teised lapsed, mõned, kes nägid, ütlesid: „Päh! Jüts päh!“ Ka Mann ütles: „Jüts, ära kisu!“ Aga Jüts ei kuulanud! Ja ise oli suur poiss, suurem Mannist! Ja kui siis Juko läks, tahtis ka tuhka patserdada, oli Jüts kuri ja ähvardas lüüa! Lõi jalaga vastu ahju ja ütles: „Ma teen ahju katki! Ma löön kõik katki! Oh!“ Tõstis sääljuures rusikat ja tegi kollisilmad! Nii et Juko pelgas ja hakkas nutma!
Mann, seistes hetke ka ehmunult, vaatas abiotsivalt… Jooksis siis vadinal ümber ahju nurga, läks võttis käest kinni sel külatädil, kes oli Jütsi ema ja ütles surmtõsiselt:
„Tule appi, Jütsi ema! Tule, vaata, mis sinu laps teeb!“ Aga et Jütsi ema kohe ei tulnud ja midagi ei öelnud, vaid aina nii vaatas… Samuti ka teised külatädid küll vaatsid… Siis jäi Manni hääl ja julgus kurku kinni!.. Ta ei teadnud, kas ta oli nüüd halb laps olnud?.. Igatahes ta laskis ruttu lahti Jütsi ema käest ja pistis jooksu, ükskõik kuhu mujale! Kuulis aga küll, kuis Jütsi ema tagaselja talle veel „ninatark laps!“ ütles, mis oli väga haavav!.. Või õieti solvav praeguse aja moodi.
III
Mann läheb omapäi koduväravast välja – elamusi selpuhul – tagasitulek koju, kus vesi väikses saviaugus ja ludast pletitud piilu Manni hingeõhul suuresti elama hakkavad.
Kuidas vahepääl talv oli ja kuidas suvi tuli, seda Mann ei mäleta. Aga küllap ta aina kasvas ja mängis ja kõik, mis ta nägi ning elas, säilis meelelaekas, olgugi suuremalt jaolt alateadlikult.
Aga ühel päiksepaistelisel suursuvepäeval, millal lastel nii imehää on õues haljal murul joosta ja mängida – ühel nisukesel päeval on Mann ise omapäi ja omal jõul haagist lahti võtnud suure õuevärava, on värava prao vahelt välja pugenud ja seisab keset suurt teed, kirikuteed, mis tuleb säält kaugelt kirikumaalt ja läheb väravast mööda alla veski poole.
Ja sinna veski poole hakkab ka Mann mööda teed minema. Üksi ei ole Mann veel millalgi veski juures ja veski-õdel käinud, aga nüüd tahab ta minna. On küll natuke õud ja hirm seista ja olla üksi õuest väljas, suurel teel – aga kaugelt alt-mäe paistavad veski-omade lautekatused. Ja nii jookseb ta vidinal mööda teed sinna poole, jookseb mööda lepavõsastikust tee ääres, mis tundub Mannile nagu suur-suur mets! Läheb üle talu ja veskivahelise raja, üle truubisilla ning ongi varsti tanuvimäel, veski-omade mäel, kust tee peaaegu kukerpalli hüppab alla tanuvile, jookseb mööda veski-omade lautest ja lauteõuest, ikka alamale, rehemäest alla, otse veski-omade ukse ette. Kus aga kedagi inimest näha ei ole.
Mann astub, ronib üles veski-omade kivitrepist ning ongi juba eeskojas, kus ka kivipõrand – nii külm ja imelik.
Ja siis seisab ta köögis. Sääl lõkendab tuli kõrgel leel, mustendab tulel pada pajaraudadel, hiilgavad mustad nõgiseinad tulepaistel ning ülalt kõrgelt, lahtisest korstnast vaatab sinine taevas – nagu suur silm. Oi, misuke köök õdel! Nisukest kööki Mann veel näinud ei ole! Kõda tare juures on teisem.
Aga pime on õde köögis olla! Nagu õhtu.
Ning et ei õde ega kedagi näha ei ole, hakkab Mannil selles pimedas köögis varstigi igav.
Õues aga, uksest sisse särab päike ja kutsub: „Tule!“
Nii läheb ja laskub Mann trepist jälle alla, kus lai, kullendav tee jalge all otse hõõgab päiksest. Ning edasi mööda teed sibavad jalad, sibavad sinnapoole, kus paistab suur sild ning silla kõrval läigib järv ja vesi.
Sillal seisatub Mann – vaatab ja läheneb silla servale, kus nisukesed nagu väravad vastas – ja ühes kohas läbi väravate
