vihmad käima.
Kuid päevad siis olid juba pooldi sügisesse nihkunud. Oder värava taga väljal oli kollane ja küps, aga nii lühike, et ei saanudki igast kohast niita – kitkuti käega. Ka Mann oma pisikese käega läks kord abiks ja katsus seda katkuda. Sellep jäi see talle meelde alatiseks.
„Vähä, vähä leiba sel uastal!“ ütles äi ükskord. „Aga eks õle nüüd kallis kõrd ja komme, et meil one salvin viil mulluseid teri. Talu millalgi ei müü viimäss tera enne, kui uudsevili koon, mine ädaajal moeda magasiss suama. Ehk mess vili ja leib niid magasi-kõrned õige one!“
Terasalved, kellest äi kõneles, olid „kolmeraa-aidas“. Ning kui äi parajasti võtme ja karnitsa võttis ja sinna samma aita minema läks, vadis Mann varmalt kaasa. Aukartusega vaatas Mann alati seda kolmeraa-aita ja eriti tema ust. Sest see ait kõik ja kõiges oli hoopis teisem kui riideait ja selle uks säälsamas kõrval. Riideaita käidi sagedamalt, eriti pühapäeval vahest seisis ta uks kaua aega üsna valla, istuti aidaesisel ja peeti püha. Tuli ja oli sääl ka vast veski-õde, Kaeramaa-tädi või mõni muu külaline. Nii oli riideait ka Mannile kaunis tuttav. Kolmeraa-ait aga – selle ust ei mõistnud suured inimesed igaüks avada – mis siis veel Mann! Kolmeraa lukk oli kolme kavala raaga, võtmekeel kolmekeeruline – pidid õppima, kuni said kunsti kätte ja mõistsid võtit nii pista, et ta üldse luku sisse läks ja veel ka lahti keeras! Ja ega sinna aita palju ei mindudki – ainult isa või ema või äi – nemad vahest käisid sääl. Aga kui veskile mindi, sõideti küll ka hobusega kolmeraa ukse ette ja pandi säält teri kotti.
Sellep ka Mann nüüd vadis äiaga varmalt kaasa, et seda aita ja tema iseäraldusi kord jälle vaadata.
Väljastpoolt oli see ait suur küll, oli tal seina ja katust, pooleks riideaidaga tema kõrval. Aga kui sa sinna sisse läksid – oli teda ainult ukse juures üks väike, piklik suberik – nagu kast ilma kaaneta –, kus seisis vast paar tünni, kust ema vahest liha või kala või mis ta säält võttis, sest see ait oli suvel kõige jahedam.
Ja siis seisis sääl ka too jäme, jändrik salvepakk. Manni meelest vaatas see pakk uksest tulijale ikka nii vastu, nagu tahaks ta midagi ütelda. Ja ei ole ka ime, sest kuna suurte inimeste suust oli Mann kuulnud, et see on vana-vana tammepakk, vanapõlve-metsast, siis ei saanud tüdrukuke ometi parata, et pakk sedasi vaatas ja tal selline nagu kõnelda tahtev nägu oli. Mann ju väga oleks tahtnud teada, misuke ta oli vanasti oma metsas, misukesed oksad ja lehed tal olid – sest see laps ei olnud ju elavat tammepuud veel näinud: ei Laanekivi õues ega ka metsas kasvanud teda enam.
Ja pääle selle paku ja nende paari tünni muud sääl aidas õieti näha ei olnudki! Sest kõik muu olid aina salveseinad – Mannist kõrgemad, nii et sinna taha mitte midagi ei näinud! Võite isegi arvata, kui saladuslik ning huvitav see kõik oli.
Nüüd aga sündis, et äi, seistes ise juba salvepakul, tõstis ka Manni üles salveservale ja ütles:
„Vaata, siin one meie jumalavili – siin one Laanekivi leib.“ Ja vaikides vaatas Mann alla salve hämarasse, kus paistsid terad. Ning vist peitus neis sõnus, äia hääles või mõlemais midagi, mis jäi meelde eluajaks.
Ka teist salve, kust äial oli vaja võtta teri tampimiseks, näitas ta seekord Mannile. Ning et Mann omapoolt ka väga tahtis aidata neid teri võtta, s.t. salve minna, siis äi saatiski Manni enese eest salve, andis talle toobi, millega Mann suures tõsiduses ja tähtsuse tundes tõstis otre ja kallas karnitsa, mida äi üle salveserva tal vastas hoidis, kuni sai täis see kolmetoobiline matt. Mann juba ennemalt teadis: kolm toopi teri toodi aidast iga kord, kui oli vaja teri tampida, et neist kruubid saaksid. Manni küll kunagi uhmri juurde ei lastud kirvevarrega teri tampima, öeldi, et ei tohi! Kui laps läheb sihukese terariistaga jändama, raiub kas ennast või teist! Sest teri tambiti ju ikka kaksi. Hoolimata sellest, et Manni veel kunagi teri tampima ei lubatud, aitas ta ometi hää meelega nüüd neid teri vähemalt salvestki välja tuua. Kuid äiaga kahekesi aidast väljudes tahtis Mann nüüd ka aida ust ise kinni panna, tahtis seda mõista. Ja mõistis ka oma arvates – kuigi äia abil.
Aga lukust välja võetud võtit uuesti sisse panna ja lukk lahti keerata – sellega Mann küll veel kuidagi toime ei tulnud, äi kaotas ka kannatuse ja ei olnud tal aega.
„Kui suuremaks suad – küll siis mõessad!“ ütles ta võtit Manni käest ära võttes. Nii tuli Mannil nii mõneski asjas ikka ja ikka jälle ootama jääda suuremakssaamist. Sest kõnelemata välismaailmast väljaspool õue oli Laanekivi õueski nii mõnda, mis andis tütrukesele vahest oma mõttekesi mõtelda ja kujusid kujutella – seda enam, et ta oma väiksuse tõttu neile küllalt lähedale ei pääsenud.
Näiteks aida esisel, kolmeraa ning riideaida uste vahel, kus seisis pesutrull, trulli otsa kohalt ülalt laest vaatas alla lakaauk – teate, nisuke avaus, mis viib üles hämarasse ja tundmatusse kõrgusesse! Juhan, kui vahest sinna lakka läks, ei läinudki igakord mööda redelit, vaid hüppas trulli kaanele ja kobis mööda seina üles! „Nagu kass!“ ütles ema. Laupäeviti, kui särke trulliti, muidugi käidi ka aidalakas, toodi vihu-vihtu alla. Liis, kes ka juba sääl ülal oli käinud, teadis Mannile jutustada, kuis kõik need haljad, kahisevad vihad, terve aasta jagu, ripuvad paarikaupa, külg külje kõrval kõrgel, pikal ridval, pika, kitsa, ristjalgadega laua kohal, mis on Laanekivi vana-vana pidulaud, sama vana kui Laanekivi ise. Ja taganurgas püsti oma tupes seisab vanaaegne sõjamõõk – seisab valvel nagu vana sõjamees, kõrval lebab ratsasadul, ja veel teisigi vanapõlve asju leidub sääl lakas. Ning nii Liisu kui ka teiste suurte inimeste sõnust, nagu ka iseenda mõttekesest ja kujutlemisest teadis Mann, et katuseolvist sisse vaatab valgust, tuhistab mõnikord tuultki – ning välgatab, täratab siis vana mõõk oma tupes! Sahisevad vihalehed kõrgel ridval, jutustavad, tea, mida asju vanapõlvest – ning tulevast ajast…
Mann muidugi oleks tahtnud ka minna, ise oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda laka hämarat ning tema saladusi: kuidas vihalehed kõnelevad, misuke see vana laud ja tema ristjalad on jne.
Kuid kui ta läks üles ronima – siis redelipulgad, teate, olid üksteisest ometi nii kaugel ja kõrgel ära, et kui Manni jalad vähekesegi, ütleme paar varva, küll vapralt ronisid – kõrgemale ometi ei julgenud! Varbad hakkasid kartma! Ning hämarus ülalt – see vaatas salasilmi sulle vastu, nii et – pööra ümber, Mann! Oota, kuni suuremaks kasvad!
Aga Laanekivi õues ning väljaspool õue, väljal, karja- ning heinamaal oli ja elas ju küllaltki veel muudki, mis vahest mõtelda ja vaadata andis. Oma jalaga ei olnud Mann igasse kohta küll veel saanudki, kuulnud kõigest oli ta igatahes rohkem kui näinud. Köhahaiguse või õieti selle paranemise aegu oli tütruke oma meelelt ja mõttelt otsekui kasvama hakanud. Enesegi ootamatult teadis ta või meelestus talle mõndagi, mis ta, ei tea, millal ennemalt oli kuulnud või näinud – kerkis alateadvusest esile mõndagi, mis senini sääl uinunud. Keset õue seisis kolmas ait, nõnda nimetatud kõrtsiait – sääl oli vanasti „kõrtsit müüdud“, sellep ka nimi nisuke. Manni millegi pärast huvitas see nimi vähem – tema huvialuseks oli hoone iseenesest, nagu ta sääl seisis keset õue, katusest maani üleni hall ja ilmade pleegitatud. Igatpidi peaaegu ühte mõõtu seisis ta sääl õueväravas ja tarevahelise tee ääres nagu kupik, vaatas nagu üleolevalt mööda vastashoonetest, teistest aitadest, piilus tare poole ja igale poole üle õue. Temaga oli alati tegemist, võti seisis tal päeval alati ees. Leiba ja leivajahu, ube-herneid jne., ka hobustekaeru ja kõike pidas ja jagas see ait. Sellep ta nii kaksijalu kindlalt ja iseteadvalt seisis keset õue, olgugi et tal ei treppi ega esist polnud nagu teistel aitadel. Sääljuures oli ta vahest äkise meelega, s.t. ta uks oli äkise loomuga – eriti küll Manni vastu… Sest kui Mann vast omapäi läks sinna aita ja ei mõistnud seda natuke rasket ja veidi kummar-küürus ust küllalt targalt kohelda – uks vihastas, kukkus kinni, ja vangis pimedas aidas oli Mann! Sellep õppis Mann temaga ettevaatust ja uuris välja, kuidas teda õigesti kohelda. Aga ta oli ja jäi
