tõusis temas kui uus elu. Peaaegu igal ööl oli ta oma last vaatamas käinud, teda ööd läbi oma suu juures suusutanud ja siis iga kord enne hommikut jälle metsa tagasi läinud. Kaski perenaine oli pisukesele õige ema asemel ja toitis oma kui ka kasulast ühe ja sellesama rinna otsas.
Kardetud rahvavanem jäi oma asukohas tülitamata. Rüütlitel ei olnud esiotsa aega millegi muu, kui lossi ehituse peale mõtelda, ja hiljem valmis saanud lossis polnud midagi enam karta. Sellepärast kadus neil Venda nimi peagi meelest, iseäranis veel, et temast kippu ega kõppu kuulda ei olnud. Pealegi tekkis rahva suhu jutt: Mägiste metsas elada vanapagan. Venda ise muretses kavalal kombel võõraid inimesi hirmutades selle eest, et seda juttu põhjendatuks peeti. Mitugi meest, isegi rüütlid olid jahil käies seal mõistmata viirastusi näinud, ja ebausku vanapagana ning kuradi kohta sakslastel ei puudunud. Keegi ei usaldanud asja Põhja uurima minna; nõnda sai see mets viimaks nii kardetavaks, et keegi rüütlitest ei ööl ega päeval sinna ei läinud. Kardeti isegi, et iga murtud oksakene hädaohtu ja haigust toob.
Venda ei elanud aga enam kerjaja viisi rahva armust, vaid ta toitis teisiti oma pead. Tema oli suur looduse- ja loodud vägede tundja: põlvest põlve oli tema perekonnas poeg isa käest tarkust pärinud, ise juurde õppinud ja uurinud. Ta oskas taimedest ja juurtest rohtusid valmistada, mis haiguste vastu aitasid. Keegi teine ei olnud selle peale nii osav kui tema, ja ligidalt ning kaugelt käisid ustavad mehed salaja tema juures arstiabi ja rohtu otsimas. Iialgi ei võtnud tema abi eest muud tasu, kui ainult seda, mis ta elu ülespidamiseks tarvitas. Nõnda ei olnud temal peale jahisaagi, mis talle ammu, püüniste, lõksude ja lingude varal rohkesti osaks langes, peatoidusest puudus. Sel ajal olid meie kodumaa metsad täis rebaseid, tuhkruid, nugiseid ja karusid, kelle kasukad linnades alati kallist hinda maksid, kui neid kaupmeeste kätte jõuti toimetada. Ja selleks teadis Kaski teed. Iga aasta käisid ülesostjad kord tema juures ja ei läinud kunagi ilma kalli nahakoormata ära. Nahkade eest aitas Kaski seda Vendale muretseda, mis teisiti kui ostes võimalik ei olnud saada.
Aegamööda sai Mägiste mets lossielanikkude meelest veelgi kardetavamaks. Ühed ütlesid, seal elada vanapagan, teised jälle, seal elada hirmus nõid. Ebausk ja hirm nõiduse eest oli suur, – nõnda ei olnud Vendal midagi karta. —
Aastad läksid mööda. Venda oli oma tütrekese, niipea kui see juba jalgu järele hakkas vedama, Kaski pere keelust hoolimata enese juurde viinud. Tema suurem rõõm oli nüüd, et Maimu kasvas ja kosus ning tütarlapseks sirgus, kes ju mängukannisid tarvitas.
Venda koobas oli nüüd ju kena eluruum. Isegi ahi ja keedukoht ei puudunud seal, kuna suits puutoru kaudu maa alt kaugel eemal välja läks. Seinad ja põrand olid kuivast liivakivist ja koopa suu oli nõnda seatud, et seda sissetungiva külma ja tuule eest võis varjata. Koopast läbi jooksva allika oli Venda kinni müürinud, nii et see niiskust ei andnud ja vesi alles väljas, koopasuu ees päevavalgele pääses. Teeradagi ei viinud koopasse esimesed sammud koopast välja või tagasi tuli läbi vee astuda, kuhu jälgi ei jäänud. Lagi ja seinad olid täis kuivama pandud rohtusid, juurikaid ja marjavarsi, mis Venda rohtudeks tarvitas; siin ja seal kõlkusid metsloomade kuivanud nahad, mis kauba jaoks valmis hoiti. Ka laud ja nikerdatud seljatugedega põdrasarvest istmed ei puudunud. Tagumises koopas põles rasvatahte savipotis; siin olid isa ja tütre magamispaigad – lavatid, mida lõhnavad heinad ja pehmed nahad katsid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
