olnud; muidugi ei võinud ta kuskilt niisuguseid teatusi leida.
Mõni aeg läks mööda. Peetrist ei olnud riksu ega raksu kuulda. Tema elas koduses üksinduses ja haudus vana viisi oma mõtetes edasi; sellega ühes kasvas ahne uss, kes väsimata isuga tema meelte kallal näris ja neid kobedaks mäda puu sarnaseks õõnestas. Peeter hoidis ennast kangesti teiste inimeste eest eemale ja püüdis ikka üksipäinis olla, sest tuli ka pea, et ta inimesi koguni kartma hakkas, nagu oleksid kõik tema vastalised, vaenlased, pilkajad, piinajad ja murdjad. Ei sündinud tema enam perelauas kodakondsete hulgas sööma, hoidis ennast nendest kaugele, sõi pärast ükspäinis või laskis söögi oma vaiksesse kambrisse kanda, kus keegi tema ligi ei pääsenud. Töötegijat ei saanud temast muidugi enam, vaid päeva otsa istus tema oma kambris või ahjukapis, pea õlasse kasuka sisse tõmmatud. Ei kestnud kaua, seal ei tahtnud temale enam teistest valmistatud toidud maitseda, kõik oli temale läila. Peetri meelest olid kõik inimesed roojased, ropud, õelad ja jõledad patused, – tema, see vaga vaim, eksimata, karske, kasin, inglisarnane hing, puhas, rikkumata selge, püha armastuse õliga salvitud süda ei võinud kurjadest inimestest valmistatud läila toitu oma suhu võtta. Sest ei võinud tal paremat nõu üle jääda, kui ise enesele toitu valmistada.
Niisuguseid tempe nähes ja kuuldes ei kahelnud keegi tark inimene enam, et Peeter tõesti hulluks läinud oli.
Jutukirjutaja on viimast järku sellepärast nii laialiselt maalinud, et lugejal võimalik oleks näha, kuidas armastuse rikkumine ja südamemurdmine targa meele ja mõistuse inimesel ära rikuvad ja vaimu nõdraks teevad.
Kui peenikesed ja sügavad mõtted veel Peetri peas hullust peast liikusid, oli õieti imeks panna. Näiteks: Peeter ei söönud viimaks peaaegu enam midagi, kõik inimesed olid tema meelest kiimalised ja elasid ainult oma lihahimude täitmiseks. Inimene pidi ainult seda sööma, mis jumala looduses ilma külvamata ja lõikamata kasvab. Kuidas võivat inimene maapinda, mille jumal õilmitsejaks paradiisiks loonud, adraga lõhki ajada ja mulla seest vägisi vilja püüda? Vastas keegi, et ainult selle läbi maailm üleval seista, sest et meie maal ainult puuviljast ennast keegi elatada ei või, siis oli vastus valmis: Kust tuleb, et ilm inimesi täis? Ainult nende kiimalisest elust. Elatagu karskelt, kasinalt ja puhtalt, siis olla inimestel soojade tsoonide all ruumi elada küllalt.
Lihasöömine oli tema meelest ropp ja roojane temp. Kuidas võivat looma, kel niisama elu sees kui inimesel ja keda jumal inimesele lõbusaks seltsiliseks loonud, tappa ja süüa? See tulla jälle inimeste õelast ja halastamata meelest.
Piibliraamatut pidas Peeter kalliks ja targaks raamatuks, mida ta alati luges, mis aga tema arvamise järgi aja pikkusel inimeste käe läbi ära rikutud ja sõgedaks solgitud olevat.
Pärast õpetas ja seletas Peeter, et iga asi iseenesest tekkida. Küll katsus Peeter kümnel korral seda kunsti üles leida, kuidas raha võiks tekkida lasta, aga asjata.
Mari näis ta meelest koguni ära ununud olevat. Temast ei rääkinud ta sõnagi. Vist oli tema vaitolemine teda Peetri meelest põlastavaks ja halvaks teinud.
Marist ei ole keegi pärast seda enam midagi kuulnud. Ta oli kadunud nagu vits vette.
Ja praegu? Kes praegu Koti talu õue-esisel käib, ei tunneks peaaegu enam endist kohta. Mahajäetud on Peetri istandused, loogapuudeks maha raiutud tema saared ja jalakad, muudkui üksikud sanglepad kõigutavad seasongermaa peal oma päid, nagu puhuksid nad juttu endistest õndsamaist aegadest, kuldseist tundidest, kus Peetri osava käe all Koti talu õue-esine lilledest lõhnas ja õue peal laul ja pillimäng kõlas. Peeter ise ei näita ennast kellelegi, must ja räpane, pea õlgade sees, konutab ta totralt nurgas, nagu elav manitsus, et: mure murrab mehe meele.
Ja vana Koti Ott? Ott on sest saadik veel vagamaks läinud kui enne. Poja õnnetusest ei armasta ta palju rääkida. «Oli õnnetuseks antud.» Ott trööstib ennast sellega, et ilma jumala tahtmata ei sünni midagi ja et keda jumal armastab, seda ta karistab.
Ajavanker aga veereb vägeva jõuga igavesti edasi. Eesti rahvas astub jõudsate sammudega hariduse ja kuulsuse poole edasi. *** mõisa pinnal ei kõnni enam endise omaniku, aadlisoost mehe jalg, eesti omanik kangutab seal kive ja kändusid, laotades kultuuri üle iga maalapikese, kus vili idaneda ja kasvada võib. Endine lepik, kus Peeter ja Mari õnnelikke tunde ära elasid, on tapperi tera all langenud, hälliv viljapõld katab mäekülge ja kiitleb uhkelt eesti rahva usinusest.
«Aeg kõik asjad uuendab!»
MAIMU
Karksi, mu kallis kodu, kuis olid sa mulle armas juba lapsena! Kui ilusad on sinu mäed ja orud, metsad ja laaned, järved ja jõed, kui kallid mulle su mälestused! Sinu pind on mulle püha, sinu muistejutud koovad kuldviire sinu radade ümber.
Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse! Viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel, kas pühapäeva hommikul, kui siit väikese valge kiriku tornist kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab, kuni kaugusesse kaob, kuna kirikulised kiriku poole tõttavad, või kui lahkuv õhtupäike mäe, vareme, kiriku ja sinu enese oma kullasse matab – ikka sulab süda su rinnas, täidavad ilutsused su hinge.
Ja kui sa siis mäeserval seisatad ja alla vaatad, kus su jalgade ees Linnaveski järvekene kõrgete kõrkjate vahel uinub, kus valged vesiroosid unistades päid kõigutavad – püha rahu asub su hinge. Tõstad sa kõrgemale oma silmad – ilus org avab su vaatele oma süle. Teisel pool orgu tõuseb kõrge kallas, sopiline ja kääruline. Siin varjavad vanad lõhmused ja jalakad sulisevaid allikaid, seal tõusevad kuni äkilise Kuningamäe tipuni kõrged sinised männid. Sa tunned enese maakoha ilust otsekui joobuvat. Lased sa oma silmad ümber käia – õnnistatud perekas viljakandja maa paistab sulle oma taludega, oma mõisatega nii kaugele, kui silm läbi sinise õhu ulatab.
Kui siis päike alla vajub, sina ta viimsete kiirte teretust oled joonud, su silmad vaatamisest valusad on ja sa nad tagasi pöörad lossivaremete poole – imelikud tundmused asuvad su põue. Kõik mäed sulle siis juttu vestavad ja orud kõnet kannavad, suus sõnad lehtedel. Sinu vaimusilm avab enese, nagu tahaks ta kaugele minevikku vaadata, minevikku, mis must ja tume, kust kellegi ajalookirjutaja sulg sulle sõnumeid ei too, kust kostab ainult mõni kurb muistejutt, mis rahvasuu alal hoidnud. Siis tõusevad imelikud kujud su vaimusilma ette, kui unenäos tõttavad aeg ja inimesed, kelle jalg üle kohtade käinud, kus sinagi nüüd peatad, su eest mööda, – kujud seda täielikumad ja kindlamad, mida täielikumalt ja kindlamalt su enese mõte neid ette kujutada jaksab. Sinu vaim tõuseb kõrgele, nagu tahaks ta ennast ühendada lahkunutega, kes enne sind elanud. Sa tahaksid teateid tuua, sõnumeid neilt saada aastasadade üle, mis juba ammugi püsimata jooksul mööda lennanud ja unustusemerde kadunud, igavesti kadunud.
«Me kannatame pehmem’ päeva vaeva,
kui teadaval, mis nemad kannatand,
kes häda võites lendasivad taeva,
kus Uku neile puhkepaiga ann’d.»
KARKSI
Isamaa ilu hoieldes,
vaenlaste vastu võideldes
varisesid vaprad vallad,
kolletasid kihelkonnad
muistse musta mulla alla!
Neljateistkümnes aastasada.
Kalk ja vali oli aeg meie esivanematele! Priiusepäike oli looja läinud, eestlased olid peremehe ameti omal pärismaal kaotanud, uued võõrad peremehed valitsesid kodumaa pinnal. Sakalaste maad rõhus raudse käega vägev Liivi ordu, kindlaist kivilossidest andis ta
