ajas ta tuhatnelja metsa poole. Ta oli pääsenud.
Karksi lossi uute peremeeste suurem mure oli nüüd kohta äravõitmata kindlaks kantsiks ümber ehitada. Kibedasti hakati selle vastu valmistama. Endised müürid lõhuti maani maha, uus kindlus pidi suur ja uhke saama. «Loss» tähendab «lukku», ja kindla lossiga mõtlesid rüütlid siit maad vaenlaste eest lukku panna.
Iga uus päev tõi asutusesse uusi raudmehi. Nendega ühes tulid preestrid ja mungad, ristiusust ärataganenud eestlasi uuesti ristima.
Sadade ja tuhandete kaupa sunniti rahvast uue ehituse juures orjama, telliskive tegema ja lupja põletama. Mitu versta uuest asutusest eemal, kus head savimaad leiti, ehitati telliskivilöövid, millest kohtadele praegugi allesolevad nimed on jäänud.
Rahvasuu teab ehitusest mõndagi kurba lugu jutustada. Morna Löövi talu lähedal seisis veel hiljuti suur kivi, mida «orjaistmeks» hüüti. Siin olnud lõpmata tige kubjas, kes rahvast telliskivide tegemise juures kibuvitsadega lasknud peksta. Pekstud inimesed olla siis külma kivi peal paistetanud ihu jahutamas käinud ja sellest jäänud kivile nimi. Karksi Turandi talu põllul seisis veel mõne aasta eest palju endiste telliskivi põletamise ahjude varemeid. Polli Puise talu ligidal on telliskivitegemise koha jätised leida. – Teatakse rääkida, et verstakauguste kivilöövide juurest hakates kõik, kes aga kätt ja jalga tõsta jõudnud, vanad hallpead ja imetajad naised, ritta seatud ehituskive ühe käest teise kätte edasi tõstma, kuni lossimäele, kus viimane rongist kivi kohe müüriks müürinud. Selle juures olla imetajatele naistele aega antud poeglapsi kaks ja tütarlapsi ainult üks kord päevas imetada.
Ühtlasi tegid aga papid rahva keskel oma tööd, «paganaid» jälle ristiusku vastu võtma äratades. Kes selle heaga vastu võtsid, neile tõotati edaspidi orjust kergitada2; kes kangekaelsed olid, neile ähvardati raskemat iket peale panna. Kiiresti valmistati üleüldise hulganaristimise vastu, aga õpetusest enne ega pärast ristimist ei olnud kõnetki. Preestrid hävitasid ainult eestlaste endiste jumalate hiied ja ohvriasemed ning ütlesid vanade jumalate teenistuse kuradiorjuse olevat. Välised kombed ja pruugid olid peaasjaks. Kes oli ristitud, see arvati ristiinimeseks.
Lossialune selge jõekene, mis suurest Karksi Siniallikast välja keeb ja mida kuni lossini sadanded allikad joodavad, see puhas ja rahvast juba enne pühaks peetud vesi nägi eestlaste ristimist. Hulgana oli rahvas ristimisele tulnud. Suure au ja iluga toimetati püha talitust, pikki palveid saatsid papid taeva poole.
Ristitute hulgas oli ka endise põgenema pääsenud rahvavanema Venda abikaasa Lehte. Teda oli kuni siiamaani vangis peetud ja tema hinge kallal olid preestrid kõige suurema hoolega töötanud. Lehte oligi meeleheitel kõige südamega uueusuliseks saanud. Koledad pildid igavesest hukatusest ja põrguvalust olid nõnda tema õrna hinge peale mõjunud, et ta igatsusega ristimise päeva ootas. Valju häälega kiitis ja tänas ta jumalat ning kutsus teisigi suguõdesid selle õnnistuse osaliseks saama, mis temale antud.
Lehtele anti ristimisel uus nimi – Katariina.
Katariina oligi siis esimene Karksis, kes tõesti ka kõige südamega ristiinimeseks sai. Rahvas laskis enese küll sunni teel ristida, aga kummardas kodus salamahti nii enne kui pärast ristimist oma endisi jumalaid. Mõni kummardas ehk ka mõlemaid, vanaaegne usk ei kadunud.
Ordu aga, Liivi ordu, sai päev-päevalt vägevamaks. Ostmise läbi selleaegse Taani kuninga Valdemari käest said ka Harju ja Viru maakonnad tema omaks. Nüüd ulatas ordu valitsus üle terve eestlaste maa. Temal oli siin oma tuba, oma luba.
KADRINA TULP
Juba esimese suve lõpul pärast sakslaste Karksi jõudmist oli lossi ehitus, mida tulisel rutul ja valjul töörahva tagasundimisel edendati, nii kaugele jõudnud, et alusmüürid pandud ja esimeste tornide jalad juba maapinnast üles kerkisid. Määratu palju lupja ja hulk muud materjali seisis ehitusplatsil valmis – kuid midagi puudus veel. Uute müüride kindluseks tarvitati ka elavat materjali. Seegi leiti.
Ühel septembrikuu ilusal pühapäeva hommikul täitis lugemata rahvahulk lossimäe õhtupoolset külge. Orjad oli teoorjuselt jumalaorjusele aetud. Ringi ümber rahvahulga seisid rüütlid hiilgavates raudriietes.
Täna esimest korda peale ristimist nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas.
Piduliku jumalateenistusega pidi uue lossi nurgakivi paigale pandama ja ehitus pühalikult õnnistatama.
Kesk rahvaringi, ühe tornijala ligidal, seisid vaimulikud pühade piltide ja kirikulippudega. Näha võis, et siin ehitus kõige viimati pooleli oli jäänud, sest kivid ja valmissegatud lubi seisid siin, nagu ootaksid nad praegu meistrit. Isegi lubjalabidad olid käepärast, lubjasse püsti pistetud.
Pappide ladinakeelne laul, palvete pobin ja magus viirukisuits tõusid üles, – vait ja vagusi vaatas rahvahulk pealt; igamees ootas, mis pidi sündima.
Pärast jumalateenistuse lõppu asusid ehitajameistrid telliskivihunnikutele ja lubjakastidele ligemale.
Ja nüüd hüüdis lossiülem selgelt ja valjult rahva poole: «Kes teist, teie kokkutulnud inimesed, on priitahtlikult valmis jumala ja püha neitsi Maarja auks kiriku võtmeid kandma?»
Kohmetanult vaatasid inimesed üksteise otsa, keegi ei mõistnud, mis niisugune küsimine pidi tähendama.
Seal – kohkunud naiste reast astus Katariina välja. Tuimalt lähenes ta lossiülemale ja vastas kindlal häälel: «Mina!»
Papid kiitsid ja tänasid jumalat, kes ühe hinge äratanud oma pattude lunastuseks ja hingeõnnistuseks ennast issandale andma.
Katariina aga oli vait ja vagune nagu tall. Tema süda ei teadnud sellel silmapilgul ei issandast ega hingeõnnistusest midagi. Ta teadis ainult, et ta surra ihkas. Surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu.
Nüüd õnnistasid papid teda püha kujuga ja piserdasid tema peale pühitsetud vett. Nüüd tõsteti ta kitsa torni alusmüüri õõnsusesse, ja pappide valju laulmise ning pealtvaataja rahva hädakisa ja appihüüete saatel tegid müürsepad tema ümber tulise kiirusega tööd. Kivi kasvas kivi peale, – Katariina silmad olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, – müür tema ümber tõusis kaelani, – Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. – Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha, – nüüd tõusis võlv juba üle pea, – nüüd oli ta elusalt maetud!
Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, – ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja – oh! müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavale, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa, tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.
Mis see õieti oli, mis tähendas niisugune talitus?
Selleaegse pimeda ebausu sunnil, mille vastu katoliku usu selleaegne järg selgust ega valgust ei andnud, arvati, et niisugune suur ehitus alles siis õnnestub, kui jumala auks keegi inimene elavalt sisse müüritakse. Vaga, priitahtlik märtrisurm pidi issandale head meelt tegema, teda lepitama. Ja Lehte-Katariina oli pappide manitsuste ning avatluste peale valmis ennast seks andma.
Mis ajas teda aga äkki kisendama? Eks ta teadnud juba ennegi, et temaga nii sünnib, nagu sündinud oli?
Oh – Lehte oli siiamaale kui eluta, poolsurnud olnud. Nüüd korraga oli tal midagi meelde
Täh. kergendada.
