et sa tahad… ma tahaksin sulle hää olla, aga ma ei saa… kas sa saad aru? Ma kardan, mul on sihuke õudne hirm, ma ei oska seda seletada, ma ei saa midagi selle vastu. Ma ei tea, miks see nii on. Mul on kole kahju, aga ma ei taha, ma tõesti ei taha, et me nüüd kohe hakkaksime koos magama ja… Ma usun… ma loodan, et see läheb üle, et ma harjun sinuga ja siis… ma ju armastan sind… kas sa saad mind oodata, kas sa saad veel kannatada?”
Ta ei saanud öelda, et saab aru, aga kannatada… jah, seda ehk küll. Kui seda tõesti vaja on. Talle endalegi ei meeldi, et tema tahtmine nii suur on, aga ta ei oska, ei suuda sellega midagi ette võtta. Tahtmine annab siis järele, kui nad kord tõesti päriselt koos on, koos magavad ja ärkavad ja… Kas Malle kardab rasedaks jääda, selle vastu saab ju midagi teha, ta teeb kõik, nad võivad teha kõik, et seda praegu ei juhtuks?
Ei, Malle teadis küllalt, tal oli paar sõbrannat arstis, kellega oli pikalt rääkinud. Aga see hirm oli midagi muud, midagi, mille vastu mõistusega ei saanud. See lihtsalt tuli. Nagu temale tahtmine.
“Ma ju teadsin, et see võib nii juhtuda, ma kartsin sinuga tulla. Aga ma kartsin ka, et kui ma ei tule, oled sa väga õnnetu… Ja nüüd oled sa ikka õnnetu, mis ma sinuga küll teen?”
Ta tundis, et nüüd tulid ka temale pisarad silma. Nad langesid teineteise kaissu, alasti nagu olid, ja nutsid. Metsas silksus ikka väike-lehelinud ja põllu kohal hakkas liristama lõoke.
Nad läksid rongile Peedult. Varjud olid juba pikad, toidupaun tühi ja paarkümmend lehekülge marksismi-leninismi loetud.
Sillal seisatas ta, võttis kella käelt ja viskas jõkke.
“Miks sa nii tegid?” küsis Malle ehmunult.
“Olgu see ohver. Et meil hästi läheks, et meil mõlemal ikka hää oleks koos.”
“Nüüd ma mõtlen, et sul ei ole minuga hää…”
“On, kallis, aga… võiks veel parem olla.”
See oli päris diplomaatiline vastus, kuigi tuli mõtlemata. Kas ta peabki nüüd ka oma tüdrukuga hakkama diplomaatiliselt suhtlema, aina mõeldes, kuidas öelda, et teine haiget ei saaks ega solvuks. Ta oli aru saanud, et on liiga otsesõnaline ja pahandab sellega sageli inimesi. Aga peaks ju ometi olema mõni lähedane, mõni oma inimene, kellega saaks olla täiesti avameelne ja otsekohene. Nii ta mõtles, kuid Mallele neid mõtteid ei avaldanud.
Kui nad intriukse ees hüvasti jätsid, oli päike juba loojumas, ainult ülemiste korruste aknast helkis veel midagi punast. Äkitselt tundis ta, et koos õhtu varjudega oli midagi laskunud ka nende vahele. Ka seda ta ei öelnud Mallele.
Kui ta koduteel läks läbi pargi, lõi ninna viimaste sirelite lõhn. Kuskil aias laulis põõsalind.
12
Järgmistel päevadel tundis ta end halvemini: ta ei teadnud isegi, kas tal oli raskem leppida Malle soovimatusega või enda võimetusega või ei teadnud ta lihtsalt, mis saab edasi, mis ta peaks edasi tegema. See ei olnud just kõige parem hingeseisund õppimiseks, kuidagi tal siiski õnnestus kongressid-konverentsid õiges järjekorras meelde jätta ja neljaga Martsoni juurest ära tulla. Nüüd võis kergemini hingata, ees oli vaid keele ajalugu ja sõjaline. Esimene ei olnud üldse raske – see aine oli teda alati huvitanud, teine oli vastik, nagu partei ajalugugi, kuid kergem. Vanad sõjaveteranidest polkovnikud olid mugavad mehed. Neil ei olnud illusioone üliõpilastest koolitatavate ohvitseride suhtes ja nii nad ei võtnud oma tööd eriti tõsiselt. Ei olnud neil midagi ka selle vastu, et eksamipäeva õhtul minna tudengitega restorani ja korralikult pidu pidada. Enne seda oli aega. Ta sai süveneda Õpetajalt saadud India-raamatusse ja lugeda inglise keeles Wellsi “Esimesi inimesi Kuul” ja “Ajamasinat”.
Õhus oli äkitselt suvi, midagi avarat ja vaba. Ta mõtted olid juba maal vanatädi juures, kus ta oli olnud lapsest saadik mõned nädalad igal suvel. Nüüd kavatses ta ka maale sõita, kui eksamid läbi. Ja pöörata sisse ka Reinu poole.
Mallega kohtusid nad vähem. Vahel tuli tal tüdruku järele suur igatsus, siis ta otsis ta raamatukogust või intrist üles ja nad käisid jalutamas. Aga oli asju, millest ta ei rääkinud, ja Mallele paistis see ka meeldivat. Nad kallistasid ja suudlesid, kuid nende kallistustes ja suudlustes oli midagi teisiti. Ta mõtles, kas see oli ettevaatlikkus või isegi kerge võõristus. Vahel talle tundus, et nad mõlemad vajavad natuke aega omaette olla ja endas ning oma tunnetes selgust saada. Kui see muidugi üldse võimalik on.
Kui ta läbiloetud India-raamatuga Õpetaja juurde läks, oli kuumalaine möödas. Ilm oli vilu, pilved madalad ja vahetevahel udutas külma vihma.
“Me peame vabandama, Alol on praegu üks külaline; nad arutavad tööasju. Kas te saate tulla hiljem või homme umbes samal ajal?” ütles Ellen talle uksel.
Loomulikult sai ta tulla hiljem või homme, praegu annaks ta ära ainult India-raamatu. Aga seda, kas hiljem või homme, pidi otsustama Ellen, nii nagu tal parem on.
Ta lootis, et see on “hiljem”, aga Ellen arvas siiski, et ta ei oska öelda, kaua Alol kolleegiga läheb, parem oleks homme. Selles põhjenduses oli ehk natuke vabandust: vahest oli tänase lootus liiga selgelt paistnud ta näost. Nii ei jäänud üle muud kui öelda häädaega ja minna. Kuhu? Koju? Kohvikusse, kus arvatavasti istus Aleks oma seltskonnaga, võibolla ka Peeter? Malle juurde? Tegelikult ei oleks ta tahtnud minna kuskile. Ta oli end häälestanud kohtumiseks, dialoogiks Õpetajaga. Rääkida kellegi teisega, kuulata kedagi muud kui teda – see ei kõlvanud, ta ei tahtnud seda. Ta oleks kõige meelsamini olnud üksi, aga õiget kohta, kus üksi olla, ei olnud. Linnas ei olnud, oli ainult maal pööningul või aidas raamatute juures. Maaleminekuni oli aga veel aega.
Jalad viisid teda nagu iseendast raudtee poole, kus linn lõppes. Säält olid talvel alanud ta suusaretked, suvine raudtee ümbrus aga ei meelitanud kedagi pääle lindude, joodikute, hulkuvate kasside ning koerte, kes siin pujude ja pajude vahel leidsid varjulisi paigakesi. Ta läks rada mööda, mis viis tammini ja säält üle. Rongi ei paistnud. Ta kummardas ja pani kõrva vastu rööbast: keegi oli seletanud, et nii kuuleb rongi juba kaugelt. Seekord ei kostnud midagi. Rong oli vist kaugemal kui kaugel.
Talle tuli meelde, kuidas nad lapsena Peedul olid pannud raudteerööbastele kopikaid: kui rong neist üle sõitis, jäid kopikatest järele laiad latakad. Paar sellist oli tal nüüdki kuskil lauasahtlis alles. Ta mõtles, et kui teaks, et rong varsti tuleb, paneks ta nüüdki mõne kopika rongi alla. See oleks olnud totter tegu, kuid midagi mõistlikumat ta ei oleks osanud ega tahtnud teha. Kõige parem oleks olnud lülitada end homseni lihtsalt välja. Olla olemata, olla keegi muu, kasvõi laps, olgu või see laps, kes kunagi Peedul raudtee ääres elas, rongide vaguneid loendas ja kopikaid rööbastele pani.
Rongi aga ootama jääda ta ei tahtnud. Ilm ka ei kõlvanud selleks, et siia istuma jääda. Nii läks ta rada mööda edasi. Teispool raudteed algasid juba põllud ja metsatukad. Rada jõudis millelegi, mida võis nimetada külavaheteeks. Ta pööras vasakule, see tee pidi viima tiiruga linna tagasi.
Vihma ei olnud sadanud juba tubli tunni. Vahetevahel paistis lõunas natuke sinist taevast. Kurja ilma trotsides laulis pää kohal lõoke.
Ta jõudis mingi laoni, mida piiras kõrge, osalt viltu vajunud plank, mille ülemisele äärele oli naelutatud okastraat. See ajas ta muigama: kellel oli tõsine tahtmine sääl sees käia, võis hõlpsasti üle plangu saada. Kunagi oli keegi seletanud, et okastraadi pääle laotati kõigepealt puhvaika, siis polnud muretki, et püksid lõhki tõmbad.
Lao taga oli väike lagendik, kus seisis paar lobudikku ja sõi punane lehm, küllap oli üks neist lobudikkudest
