ole midagi rütmis ja meeleolus sarnast?”
Jah, midagi sarnast oli. Kuigi Rimbaud’l olid suuremad sõnad, nagu prantslastel ikka. Taasleitud igavik. Päikesega läinud meri… Ta soovis olla Õpetajaga sama meelt. Õpetaja aga tundus vajuvat tagasi endisesse masendusse. Ta jäi vait ja temagi ei osanud vestlust jätkata. Siis aga tuli talle meelde, millest nad olid Ristikivi ja Rimbaud’ juurde libisenud. Tõde, sõna, mis ühe meelest oli liiga suur. Teise meelest igavik ilmselt ei olnud.
“Sellest tõest… Ma arvan, et mind ei huvita otse olla teistsugune kui teised. Mind lapsena kiusati koolis alatihti sellepärast, et ma olin teistsugune. Olin vene nimega, isa venelane, kartsin pallimängu ja oskasin mõne sõna prantsuse keelt. Vahel ma oleks nii väga taht olla nagu teised, tunda huvi spordi ja tehnika vastu, osta-müüa ja vahetada marke, püüda kala ja rääkida roppe nalju.”
“Kas proovisite ka?” päris Õpetaja. Ta ei saanud aru, kas irooniaga või huvitas see teda tõesti.
“Proovisin muidugi. Ja kuni murdeeani tuli see isegi välja. Ainult sportimine mitte. Ehitasin kahelambilise raadio, lugesin raamatut autodest ja elektrimootoritest, käisin kalal, korjasin marke ja kaklesin ka, kui kallale tuldi. Mind võeti peaaegu kampa vastu, olin peaaegu oma, kuigi natuke veidrik. Aga siis muutus kõik. Ma avastasin luule, kui lugesin Lermontovi. See tegi selle elu ja selle maailma korraga nii halliks ja tühiseks, et ei suutnud sellega kuidagi enam kohaneda… Hakkasin üksinda käima ja olema, luuletusi kirjutama ja lugema. Ja mõtlema hakkasin vist ka siis. Ma mäletan üht korda, mis oli vist endale oluline. Meil oli üks poolaasta koolis vabatahtlik ladina keel, mina tahtsin muidugi minna seda õppima, pinginaaber tuli algul ka, aga siis jättis katki. Seletas, et ladina keelest pole mingit kasu. See mõte mulle ei meeldinud, ma püüdsin oma valikut kaitsta ja äkki tuli mõte, mida ma ei oska praegu hästi sõnastada. See oli umbes nii, et hää küll, ladina keelest pole kasu selles asjas, mida sina tahad. Aga kas sellest, mida sina tahad, olgu see näiteks tehnika õppimine, on kasu mingis muus asjas? Kas see kasu ei ole lihtsalt meeldimine? Sinul on oma siht ja sulle on kasulik see, mis aitab sinul oma sihti saavutada. Minul on oma siht ja oma kasud. Sinu ja minu siht on aga meie valik ja kummagi kohta ei saa öelda, et see on üleüldse kasulik.
Ja see mõte tuli ka, et mis kasu on sellest arutlemisest selle kasu üle? Tegin niisuguse mõttekukerpalli ja sain aru, et olen mingil viisil end vabaks mõelnud.”
Õpetaja noogutas.
“See on päris hää jutt. Võib tõesti öelda, et sel kombel hakkab inimene mõtlema. Aga see on ka enesekaitse-mõtlemine, tõe otsimine, mis aitaks tervemõistusliku tõe vastu seista. Tõde, mis on mõõk või kilp. Aga kas on tõde, mis ei ole mõõk ega kilp, tõde, mis on lihtsalt tõde?”
Ta pidi tunnistama, et ei saanud Õpetajast päriselt aru. Too pidi seletama.
“On üks sufi lugu pühamehest, kes kõndis ringi, käes põlev latern ja veekruus. Kui küsiti, mis need tähendavad, ütles ta, et vesi on selleks, et kustutada põrguleegid, ja tuli selleks, et põletada maha paradiis. Et siis inimesed armastaksid Jumalat ainult tema enda, mitte lubatud nuhtluse või õndsuse pärast.”
“Jah, aga põrgutuli põleb enamuse usklike meelest edasi ja Peetrus seisab paradiisi väravatel.”
“See šeik ei rääkinud kõigile, vaid ainult neile, kes mõistavad.”
“Seda küll, aga siin on üks paradoks… See tuletab mulle meelde üht teist lapsepõlve juhtumist. Põrgut ja paradiisi miniatüüris. Mul oli vanatädi, keda ma kartsin. Ta oli vahel kuri ja pani mind nurka seisma, kui ma midagi tegin, mida tema ulakuseks pidas. Aga tal oli tihti minu jaoks ka komme või šokolaadi kaasas. Ükskord, kui vanatädi pidi tulema, manitses ema mind, et ma ikka hää laps oleksin: ta vist natuke kartis tädi Ellat ka. Mina ütlesin, et olen hää laps jah, sest siis annab tädi Ella kommi. Ema ütles selle pääle, et nii ei tohi mõelda, hää laps tuleb olla niisama, ilma mõtlemata kommidele või siis karistusele, mis halb-laps-olemise eest tuleb. Mina jäin mõtlema ja ei saanud aru, kudas ma siis üldse saan hää laps olla. Ma ju TEAN, et hää olemise eest tuleb hüvitus ja halb olemise eest tuleb karistus. Ma ei saa sellele mitte mõelda…”
“Kas te tõesti räägitegi nii: “ei saa mitte mõelda?”” katkestas Õpetaja teda.
”Kuidas siis peaks ütlema?” küsis ta ehmunult.
“No üks võimalus on öelda “mõtlemata olla”, see on päris korralik eestipärane ütlemine. Võiks ka “mõtlemata jätta” või isegi “mõtlemata jääda”. Mulle teeb lihtsalt haiget, kuidas üks korralik läänemeresoome keel mu oma silmade all alla käib, indoeuroopastub ja primitiivsemaks muutub. Kui venelased sisse tulid, siis ma lootsin, et vähemalt oleme saksa mõju alt pääsnud. Aga võta näpust, läks hoopis vastupidi.”
“Kas te võiksite veel mõne näite öelda nendest nõukogudeaegsetest saksapärasustest?”
“Neid on keeles nii palju. Osa on tulnud vene keele kaudu. Nagu see “kujutab endast” – predstavljajet soboi. Mis vene keel see on? Kui ma vene lehti või uuemaid raamatuid loen, tuleb mõte, et viimane, kes korralikku vene keelt oskas, oli krahv Tolstoi.”
“Aga tema “Sõda ja rahu” on ju poolenisti prantsuse keeles!” ei saanud ta jätta oma imestust avaldamata.
““Sõda ja rahu” pole keeleliselt midagi erilist. Aga lugege tema muinasjutte, kooliraamatuid, mis ta lastele kirjutas. Ja võrrelge praeguste venekeelsete kooliraamatutega, mida meil eesti keelde tõlgitakse, siis näete ise.”
Ellen tuli sisse, istus vabasse tooli ja läitis sigareti. Õpetaja jäi vait ja ta pää vajus veel rohkem norgu.
“Nii et teie meelest nii eesti ajal kui nõukogude ajal eesti keel ja kultuur saksastusid edasi?” jätkas ta teemat, mis oli teda huvitama hakanud.
“Aga muidugi. Kadaklus pole kuskile kadunud. Sakste vana on ikka see kõige uhkem ja uuem. Mis sakstel oli, peab meil ka olema. Olgu verb haben, pasunakoorid või lustmängud. Kõik meie energia on kulunud sakste matkimisele ja imetlemisele. Vana Veski tegi ju ka eesti keelde sõnu juurde nii, et võttis Pavlovski saksa-vene sõnaraamatu ja vaatas säält, mis sõnu eesti keeles polnud, siis otsis vasteks mingisuguse murdesõna. Nii töötasid mitmed inimesed selle nimel, et eesti keel muuta semantiliselt-leksikaalselt saksa ja vene keeleks.”
“Aga saksa ja vene keeled on ju üpris erinevad,” sekkus jutusse Ellen.
“Olid jah,” jätkas Õpetaja. “Vene keel oli üks korralik soomeugri substraadiga euraasia keel, nüüd aga on ta muutumas ikka rohkem euroopalikuks, keskmiseks vaesevõitu euroopa keeleks.”
“Kas sa Alo ei saa vahel ka jätta sakslasi ja eurooplasi kirumata?” õhkas Ellen. “Külalisel jääb nüüd mulje, et sa vihkad eurooplasi ja sakslasi.”
“Mis mulje!” ütles Õpetaja juba ägedalt. “Ma vihkangi, olen pool elu vihanud ja vihkan surmani. Saksamaa on Euroopa süda ja hing ja Euroopa ise on tont, zombi, viirastus, millesse kõik meil hardalt usuvad. Tegelikult ei ole Euroopat olemas. On Euraasia, õigemini Euraasia koos Aafrika ja Okeaaniaga, suur Vana Maailma superkontinent, kus on mitmesuguseid erinevaid geograafilisi ja kultuuripiirkondi. Aga Euroopat nende hulgas ei ole, Euroopa jaguneb omaette piirkondadeks, millest olulisemad ulatuvad üle tema piiride. Näiteks Vahemere piirkond, taigapiirkond, steppide ja poolkõrbete piirkond. Lõunaitaallased ja kreeklased on lähedasemad palestiinlastele ja alžeerlastele kui soomlastele või hollandlastele.”
“Aga kuidas siis tekkis see kujutlus Euroopast, kes lõi selle, mida teie nimetate Euroopa tondiks?”
