poole saatma. Küllap oleks ta hoopis teine inimene, kui saaks komberdada hommikul aeda õunapuid ja mesilasi vaatama või jälgida, kuidas tihane poegadele pesakasti süüa tassib.
Sugulane jäi ööseks neile, tal oli vaja hommikul notari juures käia. Talle tehti ase põrandale madratsile ja kõik läksid sel õhtul varem magama kui muidu, sest võõra silmad kippusid vägisi kinni minema.
13
Järgmine päev oli ilm samasugune, vilu ja vihmahoogudega. Otsekui kättemaksuks varase ja sooja kevadsuve eest. Ta istus hommikupooliku raamatukogus, luges natuke hajameelselt keele ajalugu. Seda eksamit ta ei võtnud tõsiselt, aine iseenesest oli huvitav, aga õppeplaanides nii ära nuditud, et temast jäi järele ainult midagi pealiskaudset ja tühist. Keele ajalugu oli hulk reegleid, mis lubasid teha ladina sõnadest prantsuse ja hispaania omad. See oli lihtne, sama lihtne kui keskkooli matemaatika, kus ta sageli ei viitsinud valemeid meelde jätta ja nad siis ise tuletas, kui vaja oli. Nii libistas ta silmad üle selle, mida oli kirjutatud rahvaladina keelest ja ladina dialektidest. Viimaste näitena toovad kõik õpikud ühe ladina luuletaja read, kes heidab hispaanlastele ette, et nood ei tee vahet sõnade vivere ja bibere vahel. Kuna ka nüüdisaja hispaania keeles sõnaalguse v ja b sarnaselt kõlavad, oletatakse, et see häälduse eripära on sääl väga põline. Ning ka arusaam, et elamine ja joomine on peaaegu ükssama asi.
Mis teda tegelikult huvitas, olid keeled, millest suurt midagi ei teata, ka seda mitte, kuhu keelkonda nad kuulusid. Ibeeri, liguuri, etruski keeled. Kas ta oli Õpetajalt nende kohta küsinud? Talle tundus, et mitte. Ja üldse oleks vaja kuskile märkmikku üles märkida, mida Õpetajalt küsida, et olulised asjad meelest ei läheks. Tal ei olnud märkmikku, jäi üle võtta paberileheke, kuhu ta kirjutas “etruskid, ibeerid”.
Vihm oli vist järele jäänud, aknast paistis päike otse tema lauale. Veel paar tundi, siis ta läheb Õpetaja juurde, keskpäeval vist ei ole viisakas minna, vahest on tal siis kõige parem tööaeg. Mida teha vahepääl? Keele ajaloost aitas. Vahest vaadata, mida raamatukogus leiab nendesamade ibeeride ja etruskide kohta. Ta läks kartoteegikastide juurde, valis “keeleteaduse” ja lappas sääl. See oli tegelikult põnev, talle meeldis tegelda haruldaste imelikkude asjadega, inglise keele asemel iiri omaga, prantsuse keele asemel nendega, mida Lõuna-Euroopas muiste räägiti. Tal oli arheoloogi või ehk lihtsalt kollektsionääri hing. Või siis teadlase hing, keda ei huvita teatu, vaid teadmatu.
Etruskidest oli kaks raamatut – üks uuem venekeelne ja üks sajandialguse saksakeelne uurimus. Ta läks tädi Salme juurde, kes teda hästi tundis, ja palus keeleteaduse kapi võtit. See oli mõistlik tegu: ta teadis, et sääl kapis sorides kulub tal vähemalt tubli tund. Siis veel tund ja võib juba minna.
Kui ta raamatukogust välja astus, kotis venekeelne raamat etruskidest, oli vihmahoog just üle läinud ja päike taas väljas. Märg asfalt auras.
Seekord tegi Õpetaja ise ukse lahti. Ta oli kurb ja kõhn ning paistis korraga palju vanem, ta pilgus ei olnud sädet nagu eelmistel kordadel, see oli hall ja tühi. Ainult kummardus oli endine. See andis talle julgust mõelda, et tema külaskäik pole ainult tülinaks.
Ka istumise ja sigarettide pakkumise ja läitmise tseremoonia läks samamoodi kui esimesed korrad. Midagi oli aga teisiti ja ta tundis korraga, et ei oska kuidagi juttu alustada. Paberileheke küsimustega oli küll pluusitaskus, kuid piinlik oli seda välja võtta. Nii nad istusidki mõne viivu vaikides ja suitsetades. Siis küsis Õpetaja otsekui alustatud tseremooniat jätkates:
“Kuidas siis eksamid on läinud?”
Sellele oli lihtne vastata, nagu ka järgmistele küsimustele koduste ja selle kohta, mis ta suvel mõtleb ette võtta. Siin sai ta võimaluse rääkida plaanist minna Reinule külla ja küsida midagi Reinu perekonna kohta.
Õpetaja ja Reinu isa olid õppinud koos juba gümnaasiumis ja tulnud siis koos ka ülikooli usuteadust õppima. Reinu isast saanud korralik teoloog ja vaimulik, temast polevat midagi saanud. Ainult pahandus teistele ja iseendale.
“Hiinlastel on palju ilusaid ütlemisi, üks on minu kohta: “Lombis siplevat draakonit naeravad konnad.””
Ta ei saanud jätta ütlemata, et kõik, kes draakonit vaatavad, ei ole konnad ja kõik ei naera teda. Mõni imetleb teda ja on valmis temalt õppima.
“Mida, noormees, mida?” kostis Õpetaja ootamatu sarkasmiga. “Draakonitelt ei tasu õppida poris siplemist või halamist, vaid lendamist. Aga mina ju ei lenda, ma olen draakonina ilmselt äpardunud. Targem on mind jätta ja õppida midagi mõistlikumat ja elulisemat. Näiteks raamatupidamist või autojuhtimist. Ja mõtlemise ja oma pää vaevamise asemel võiksite hoopis õppida pähe terve mõistuse sõnaraamatu, sääl on fraase igaks elu puhuks, kui natuke harjutada, saate veel vaimuka inimese kuulsuse ka. Mida siis veel?”
Jah, tõesti, mida veel? Ta tundis, et tal on raske vastata sellele küsimusele, mis, tõsi küll, ilmselt ei olnud esitatud selleks, et vastust saada. Aga ikkagi tundis ta, et on kimbatuses.
“Ma võibolla ei tea, mida veel, aga seda ma tean küll, et autojuhtimine ja terve mõistuse sõnaraamat ja see kõik, mida te nimetate, ei rahulda mind. Mul on vaja midagi muud?”
“Kas olete kindel?”
Jah, ta oli kindel. Ilma igasuguse kõhkluseta.
“Ma usun, et teil on õigus. Aga kas te teate ka, miks see nii on, miks te ei lepi sellega, millega lepib üheksakümmend, võibolla isegi üheksakümmend viis protsenti inimestest? Kas teile meeldib olla teistsugune, teistest parem, kas on teid lapsepõlves kiusatud, naeruvääristatud, või ei ole see oluline, teid huvitab lihtsalt asi ise, Tõde ise, kui seda sõna kasutada?”
“Ristikivil on ühes luuletuses “Ma ei ütle Tõde, see sõna on liiga suur…”” ei saanud ta jätta tsiteerimata luuletust, mis oli juba mitu aastat tema lemmikuid.
“See on päris ilusti öeldud, kas teil on see tekst?” päris Õpetaja.
Ta tundis kergendust; korraks vilksatas pääst läbi mõte, et teise sünge meeleolu on natuke teeseldud või vähemasti üle dramatiseeritud. Nüüd oli masenduses mees igatahes näidanud, et tal on millegi vastu huvi (see ilmselt ei olnud teeseldud) ja et tema saab midagi Õpetaja hääks teha, teha talle teene ja saada ettekäände teda külastada.
Jah, tal oli see tekst ja veel teisigi. Ta võib need talle näha tuua.
Õpetaja noogutas.
“Mul oleks hää meel. Ma mäletan Ristikivit hästi. Korra me rääkisime temaga pikemalt. Ma just avaldasin imestust, et ta kirjutab ainult proosat. Minu meelest nii väikesel rahval kui eestlased ei saa olla korralikku pikka proosat. Tema ei uskunud. Tunnistas küll, et on kirjutanud mõned luuletused, aga et proosa kirjutamine on talle lihtsalt huvitavam… Sellepärast olekski hää teada, mis luuletusi ta siis nüüd avaldanud on.”
Ta mäletas peast paari rida “Maast ja rahvast” ja luges need ette:
Väljade valguses
sinakad jooned;
paastukuu alguses
tärkavad sooned.
Murravad trotsides
talvise tõkke.
Eksides, otsides
jõuavad jõkke.
Õpetaja noogutas mõtlikult:
“Ilusad fragmendid, aga ainult fragmendid. Minule tuleb millegipärast
