kunagi tappis altaril kümneid inimesi, rebis südamed nende elavast ihust ja heitis oma täitmatu jumala kuldsete jalgade ette, nüüd aga ei leia ta hing sellepärast rahu ja on põgenenud võsast kristlase kaitstud majja, et vähemalt paar nädalatki oma lõputust ringiekslemisest välja puhata.
12
Ühe1 päeval, kui jälle vett tulin viima, nägin maja seinal saaki jahtimas mustjassinist, särava rohelise peaga ämblikku. Ta jooksis välkkiirelt paar tolli edasi, jäi liikumatuks, varitses mõne aja ja jooksis siis jälle tükike maad, et uuesti varitsema jääda. Nii ületas ta siksakiliselt ainsatki lapikest vahele jätmata meetri võrra seinalauda, sealjuures eritas ta sageli, kuid mitte alati, peent niiti, et putukaid, kes võisid mööda lauda üles ronida, mitte päriselt kinni pidada ja sisse mässida, vaid nende jooksu ainult aeglustada – nii sai ämblik, pärast vahepealset luureretke naaberlauale siia jälle tagasi tulles oma ohvrile võimsa hüppega kallale söösta. Seda liiki ämblik haarab saaki ainult hüppel, kusjuures ta putukale tagant peale langeb ja sel otsemaid turjast kinni kahmab, nii et vastane oma relva, olgu tal siis nõel, tangid või käärid, hoopiski kasutada ei saa.
Olin oma sagedastel töötaoleku-perioodidel päevi ja nädalaid rakendanud ämblike vaatlemiseks ja praegunegi paelus kohe jälle mu tähelepanu. Tahtsin uurida tema vaatevälja ja teada saada, kuidas ta käitub, kui teda ennast rünnatakse ja jälitatakse. Asetasin oma veenõu maha ja unustasin, et tahtsin ju endale riisi keeta.
Liigutasin kätt üsna kaugel ämbliku kohal edasitagasi ja ta reageeris sellele otsemaid. Ta läks rahutuks, tema siksakjoon muutus korrapäratuks ja ta püüdis minema lipsata selle suure miski eest, mis võis olla lind. Kuid sile sein ei pakkunud mingit varjupaika. Ta ootas pisut, tõmbus üsna aeglaselt ja ettevaatlikult küüru ja tegi äkki täiesti ootamatult poole käsivarre pikkuse hüppe naaberlauale, loomulikult püstloodis seinal. Ja see hüpe oli nii kindel, nagu oleks seda sooritatud tasasel maal. Sellel laual oli pragunenud ja ka pisut kiivatõmbunud liist, mis võis pakkuda peidupaika.
Kuid ma ei andnud ämblikule aega paremat kohta otsida. Võtsin maast, otse oma jalgade eest, peene vitsarao ja puudutasin sellega kergelt ämblikku, sundides sel kombel teda teist teed valima. Ta tormas nüüd pöörase kiirusega minema, aga kuhu ta põgeneda tahtiski, ikka kohtas ta ründavat oksa, mis riivas ta pead või selga. Nii jooksis ta risti ja põiki, ikka jälitatuna oksast, mis ei jätnud talle mingit võimalust hüppeks hoogu võtta. Äkki aga, kui ma parajasti teda seljast puudutasin, tegi ta välkkiire pöörde. Pöörase raevu ja võrratu vaprusega ründas ta kiusavat oksa, millel ämbliku väikese, umbes neljasentimeetrise koguga võrreldes pidid olema tohutud mõõtmed ja üleloomulik jõud. Ja iga kord, kui ma rao tagasi tõmbasin, nii et ta arvata võis, nagu oleks ta vaenlase tagasi löönud või vähemalt kartma pannud, jooksis ta kaitset pakkuva liistu poole. Viimaks võitis ta mu ometi ja leidis seal varju, kuid täielikuks peitmiseks mittepiisavalt – ta sai. prakku pugeda ainult poolest saadik.
Nüüd lõin peopesaga vastu seina. Ämblik tuli kohe jälle välja ja jooksis kähku ülespoole. Ta leidiski sealt soodsama prao, kuhu ta jalamaid kadus, nii et temast enam kuigi palju näha ei olnud.
Et teda uuest peidikustki välja kihutada ja näha, mis ta siis lõppude lõpuks teeb, põrutasin lapiti käega kõigest jõust nii kõvasti vastu seina, et kogu hoone vabises.
Ämblik ei tulnud nähtavale. Ootasin mõned sekundid. Kui ma parajasti teistkordselt tahtsin tugevasti vastu seina lüüa, kukkus majas midagi põrandale.
Mis see võis olla? Tundsin maja sisemust. Seal polnud midagi, absoluutselt mitte kui midagi, mis säärase kummalise mütsuga oleks võinud ümber kukkuda. Müra järgi otsustades polnud see mingi latt või puutükk, ainus, mis seal ehk leidus. Pigemini oli tegemist täidetud maisikotiga. Aga kui ma mütsu meelde tuletasin, oli selles midagi imelikult kolksuvat. Niisiis ei saanud juttu olla ka maisikotist.
Nüüd oleks ju nii lihtne olnud otsekohe paar redelipulka üles ronida, uks lahti lükata ja sisse vaadata. Aga mingi seletamatu tunne hoidis mind sellest tagasi. Oli nagu hirm, et näen seal midagi kirjeldamatult koledat. Võtsin veenõu ja läksin tagasi oma katusealusesse. Sisendasin endale, et hoopiski mitte hirm mingi väga õudse vaatepildi ees ei ajendanud mind majjaminekut vältima, selle asemel ütlesin: sul ei olegi ju majas midagi otsida, sul pole üldse õigust sinna astuda ja ennekõike pole hoopiski sinu mure, mis seal olla võiks. Nii püüdsin vabandada oma käitumist. Aga kui ma hiljem tule ääres istusin ja ikka jälle aru pidasin, mis küll võis säärast müra põhjustada, tuli mulle äkki kummaline mõte: majas on keegi end üles poonud, ja nimelt juba tükk aega tagasi; nöör pehkis või määndus kael, ning nüüd on löögid seinale keha raputanud, nöör katkes ja laip kukkus alla. Müra oligi olnud just säärane, nagu oleks inimkeha kukkunud ja peaga vastu põrandat löönud.
Aga see mõte oli ju naeruväärne. See näis vihjavat, kuhu viib fantaasia, kui faktist kinnitust ei leita. Nii moondub pimeduses puutüvi varitsevaks röövliks. Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged. Ja kui siin tõepoolest keegi tahaks maailmast lahkuda, läheks ta võssa, kus kolme päeva pärast parimal juhul ainult tema rihmapandlast võiks veel ära tunda, et siin on tegemist mehega.
Kuitahes tihti ma tõingi vett, majja ma ei läinud ja hoidusin koguni mõnd pragu otsimast ning sealt läbi piilumast. Ebamäärasus, salapärasus meeldis mulle rohkem kui mingi võib-olla väga proosaline tõelisus.
Ometi – kui ma õhtuti tule ääres istusin või öösiti ärkvel lebasin, ei tegelnud mu mõtted millegi muuga kui küsimusega, mis võiks küll majas olla.
Reedel läksin mister Shine’i juurde ja küsisin, kas ta on saanud mänädžerilt mingit teadet. Aga mister Shine polnud nädala kestel all store’is käinud ega kavatsenud sinna minna järgmiselgi nädalal. Kuna esmaspäev oli viimane tähtaeg, millal võis minuga asendatava drilleri puhkuseleminekut arvestada, otsustasin laupäeva hommikul oma pambu reisivalmis seada ja ise store’i minna järele pärima. On teade seal, võin pühapäeva pärastlõunal, niisiis küllalt õigeaegselt, campi jõuda. Kui aga mingit teadet pole, on mulle selge, et driller ei läinud puhkusele või korraldas küsimuse kuidagi teisiti. Sel juhul läheksin kohe jaama, et ilma pikemata asuda teoks tegema oma rännuplaani Guatemaalasse.
Laupäeva varahommikul läksin tooma kohvivett. Kui ma oma veega juba tükk maad majast möödas olin, tuli mõte, et nüüd tahaksin küll lõppude-lõpuks vaadata, mis seal sees lahti on, sest kui ma seda ei tee, siis võib juhtuda, et see maja kummitab mul peas veel viis-kuus kuud takkapihta. See võis ju olla see teatud võimalus, mis kord kasutamata jäetuna elus enam iialgi ei kordu.
Ronisin piki redelipulki üles ukseni, mis siin oli ainult koomale tõmmatud ja mu tõukele kohe järele andis. Astusin ruumi, maja ainsasse ruumi.
Paremat kätt seina ääres nägin lamavat mingit suurt pundart. Kuid ma ei saanud kohe aru, mis see olla võis, sest päike oli alles tõusmas.
Astusin lähemale. See oli mees. Surnud!
See oli Gonzalo.
Gonzalo oli tapetud.
Mõrvatud!
Tema narmendav särk mustas verest. Paremas käes hoidis ta puuvillakägarat, mis oli samuti verega koos.
Tal oli torge kopsus ja veel mõningad haavad rinnas, paremas õlas ja vasakus käsivarres.
Laip ei olnud lagunenud, vaid kõvaks kuivanud.
Ta oli olnud maas istukil, nõjatudes vastu seina, ja kui ma sinna põrutasin, langes laip küljeli ning põrkas peaga põrandale.
Otsisin
