«Teie saate juba kaheksa.»
«Jah,» ütlesin. «Mina jään pika ninaga, mister Shine.»
«Seda ei tohiks olla. Ühe mehe puhul pole see mulle tähtiski. Ja kuna olete valge, ainus valge, peate saama kiimme.»
«Ühes juurdemaksuga?»
«Ühes juurdemaksuga! Olen fair businessman. Mis te nüüd veel ringi vahite? Katsuge, et tööle saate! Oleme, jumal hoidku, peaaegu terve tunni täitsa maha lobanud. Aga just selle tunni võrra võib vihm meile varem kaela tulla. Selle tõmban ma maha teilt mõlemalt sänikaelalt, võite kas või mürki võtta!» paiskas ta poegadele, kes parajasti asusid kaalu uuesti üles seadma.
10
Nii kestis siis tormamine järgmised paar-kolm nädalat edasi. Ilma eriliste sündmusteta. Päevast päeva traavijooks, töö, jooks, toiduvalmistamine, magamine, traav, töö. Kui ma ühel pärastlõunal põllult koju tulin, läksin missis Shine’i juurde ja küsisin temalt, kas ta müüks või laenaks pühapäevani mulle kilo pekki, kuna olin unustanud seda tuua lasta.
«Võite saada, Gales, sularahas või tagasiandmisega, just nagu soovite.»
«Hästi,» ütlesin, «olgu siis maksu eest. Mister Shine võib selle laupäeval mulle arvesse panna.»
Kui ta parajasti pekki kaalus, jõudis mister Shine linnast tagasi. Ta oli toonud posti ja ostnud mõningaid tarbeasju.
«Seal te oletegi nagu kutsutud, Gales!» ütles ta tuppa astudes. «Mul on teile uudis».
«Mulle? Kust see küll peaks tulema?»
«Otse linnast. Poes kohtasin 97-nda campi mänädzeri. Ta istus seal ja jõi õlut, pudeli pudeli järel. Mees oli suures hädas. Nende campis oli juhtunud väike õnnetus. Kaheksaliste torude vahetamisel kümnelistega põikas üks toru kõrvale ja vigastas sandisti ühe puurija paremat kätt, sest keegi indiaanlane ei pannud jällegi tähele ega haaranud õigeaegselt torust kinni. Puurija on tubli, kogenud ja usaldusväärne mees, keda nad ei taha ära lasta. Nüüd otsitakse head asendajat kolmeks kuni neljaks nädalaks. Nii kaua läheb küll aega, enne kui mees jälle töötada saab. Aga just praegu on nad täbaras olukorras. On jõudnud seitsmesaja jala sügavusse, savikihti, ja kui nüüd ühtki head töömeest ei leidu, võib juhtuda, et puurimine läheb kõverdi. Noh, ja mida see tähendab, mihukesi sekeldusi, ajakadusid ja kulusid see põhjustab, seda teate isegi, olete ju õliväljadel töötanud. See annab alati lopsu puurijatele, tooldresserile, mõnikord kogu campile.»
«Tean,» vastasin. «Midagi säärast võib juhtuda isegi kõige osavama mehega, ole kui hoolikas tahes. Üksainus kivi, mille kurat on visanud just sinna, kus seda kõige vähem võiks oodata, võib kakskümmend tuhat dollarit maksma minna.»
«Väga võimalik, mina ei taipa sellest midagi,» lausus mister Shine. «Nüüd on mänädzer mures, mis ta tegema peaks. Uhe vahetuse on ta juba ise puurinud, kuid kaua see kesta ei või. Kui ta nüüd kompaniile telegrafeerib, läheb ikkagi oma kolm-neli päeva, enne kui ta mehe siia saab. Ja kas ta saab just säärase mehe, nagu vaja, seda ei tea ta kah. Sest tubli tööjõud ei võta midagi vastu kolmeks nädalaks, kui ta selle tõttu võib ehk käest lasta teise koha, mis on kindel kuueks kuuks. Ütlesin siis mänädzerile: «Well.» Ütlesin: «Teie olete just mees, keda ootasin, mister Beales.»»
«Aga ma ei mõista ikka veel, mis minul sellega õieti peaks tegemist olema,» sõnasin.
«Kannatage ometi, Gales, kohe kuulete. Kolme, kõige enam nelja päeva pärast on meie puuvill koristatud. Mida te siis peale hakkate?»
«Seda ma praegu veel ei tea. Ma võin niisama hästi nii põhja kui lõunasse, niisama hõlpsasti itta kui läände minna. Õigupoolest mõtlesin Guatemaalasse, Kostariikasse ja Panamasse põigata. Vahest koguni Kolumbiasse. Seal olevat õliga lõöki laialt.»
«Top!» ütles mister Shine. «Eks minagi mõelnud, et teile on ükspuha; Guatemaalasse ja kõigisse teistesse kolgastesse jõuate aga ikka veel küllalt õigel ajal. Niiviisi ütlesingi mänädzerile: «Well.» Ütlesin: «Teid ma just ootasin. Mul on seal üks fellow, üks puuvillanoppija, üks valge mees, valge niihästi näolt kui maniski alt, poiss, kes teie kuradima puurimisega kõige hullemas pasaski toime tuleb.» Noh, kui tahetakse midagi kätte saada, tuleb ju natuke kah liialdada, Gales. Niisiis, ütlesin, mister Beales, saadan selle mehe siia. Mis te nüüd kostate, poiss, ah? Kas pole peenelt tehtud? Minge homme juba varakult store’i. Storekeeper tunneb teed campi ja võib teile informatsiooni anda. Kella viieks pärast lõunat olete juba campis ja võite kohe süüa saada.»
Söögivõimalus oli igatahes ahvatlev.
«Ega sellestki suurt kahju ole, kui töö seal teile ei istu. Üks päev makstakse teile kinni nagunii, lisaks aga olete sel päeval jälle kord inimese kombel kõhtu täitnud,» jätkas mister Shine.
Õigupoolest polnud pikemalt midagi mõtelda. Veel kolmeks või neljaks päevaks jätkus siin tööd, rasket ja halvasti tasutavat tööd. Õliväljal tuli küll kah kaksteistkümmend tundi järjest rabada, kuna oli ainult kaks vahetust, kuid töö käis vähemalt derricki all, kus päike nii lausa lagipähe ei kõrvetanud. Sealjuures võis juua steriilset jäävett niipalju kui tahad. Ennekõike aga sai, nagu mister Shine nii õigesti ütles, inimese kombel süüa, sulle anti taldrik, nuga, kahvel, supilusikas, teelusikas, alustass ja klaas, võisid istuda pingile laua taha – selle oli puusepp küll üsna rohmakalt kokku löönud, kuid sul oli ikkagi laud, oli tõeline pink. Ei tarvitsenud nagisevalt kastilt alla küürutada ja otse maapinnale asetatud pannilt toitu helpida. Ei tarvitsenud kohvi segada sellesama lusikaga, mis äsja rasvastest kartulitest välja tõmmati. Leib, mida söödi, polnud söeks kõrbenud ega kliistrina kleepuv. Mustad, alati kivikõvad oad lakkasid olemast söömaaja tähtis koostisosa. Ei magatud laineplekitahvlil igasuguse küljealuseta, vaid hästiõhutatud barakkides, puhastes välivoodites, pehmetel madratsitel, hästi kaitstuna loorõhukese moskiitovõrgu all. Iga päev sai dušši, oli olemas WC. Olin sootuks unustanud, et maamunal veel midagi säherdust leidub. Romantika on ilus, väga ilus! – Eemalt nähtuna. Vähemalt kaugusest, mis lahutab mugavat kinotooli ekraanist. Seal ekraanil on kõik need võsa ja ürgmetsa kangelased tütarlaste unistusteks, naistes aga kutsuvad nad esile abielulahutamismõtteid. Tegelikult uuristavad need kangelased söögi juures nina ja hõõruvad nii seda kui teist oma istme või lähima käepärase lauaplaadi külge. Ning sellest võib veel avalikult rääkida. Kui jutustada juba rohkem, mitte küll kohe kõike ja mitte veel kõige halvemat, siis muunduks kirev liblikas uuesti kõige ilgemaks röövikuks. Aga kõigest hoolimata leidub romantikat õliväljalgi, mis esimesel pilgul paistab nii troostitult proosaline ja igav nagu mõni söekaevandus Hernes. Romantikat tuleb ainult osata näha ja leida.
Lahkumisel senistest töökaaslastest polnud mul midagi tähtsamat, kui tasuda viimse sendini Abrahamile muna-arve. Oleksin ma talle kas või kümme sentaavot võlgu jäänud, oleks ta hakanud mulle unes kummitama ja kuni Paraguaini järele jooksnud.
Kui tulin naftacampi ja mänädzeriga rääkisin, ei imestanud ta põrmugi, nähes uut drillerit säärastes kaltsudes ja hilpudes, millega Euroopas ükski inimene ei võiks ringi joosta. Siin ollakse kõigega harjunud. Valged töölised, kõik ühtlasi gringod, olid rõõmsad,. et driller Dick sai asendaja ega tarvitse seega campist Iahkuda; ta oli armastusväärne ja lõbus poiss, kes viibis campis juba sellest ajast, kui paigaldati esimene post derricki jaoks. Mehed asusid mind mukkima: üks tõi särgi, teine püksid, kolmas sokid, neljas töökindad. Jah, kindad, sest ameerika tööline ei tee töö juures käsi mustemaks, kui just tingimata tarvilik. Ükski neist polnud õppinud mingit kutsetööd, nagu see Euroopas tavaline on, aga igamees oskas autot juhtida, rikkeid kõrvaldada, aurumasinaid parandada või tööriistu
