kuulnud.
Säärasele hooldusele meie eluviisi eest astusime üksmeelselt vastu.
«Mis sul arus on, et mulle ette kirjutada, mida ma söön ja mida ma mitte ei pea sööma, kas ma oma raha kokku hoian või sinna tsisterni viskan, äh!» lõi nüüd sekka Gonzalo. «Jalamaid annad mulle kuus muna, või ma taon su krussis kolu kildudeks.»
«Hüva,» ütles Abraham alistuvalt, «kui te teisiti ei taha ja mind koguni peksuga ähvardate, müün teile mune nagu siiamaani.»
«Jah, aga mida sina siis mõtlesid?» ütles Sam Woe üsna rahulikult ja koolmeisterlikult. «Algul ahvatled meid mune sööma, kui me aga sellega juba harjunud oleme, keeldud neid meile andmast. Tahan kolm tükki.»
Hiinaka jutt leidis minu tunnetes teatavat vastukaja. Siis nüüd, kus olime tõepoolest kodunenud munade kerge kättesaadavuse, valmistamise mugavuse ja tõhusa toitvusega, pidime äkki neegri tuju pärast kõigest loobuma! See oli ju niisama hea, nagu paisataks meid õhtuste raadiovestluste ajastust kivikirve ajastusse. Eile õhtul, kõht pakatamas paksust, toredast, täisväärtuslikust munakoogist, olin küll otsustanud, et ma sel nädalal ühtki muna ei osta. Hommikul, kui magu oli tühi nagu kuivanud autokumm, näis see otsus mulle aga lapsikuna. Miks pidin oma liha suretama ja oma kallist ihu jäledalt piinama, kiigates ilusaid värskeid mune, mis teiste pannidel juba lustlikult särisesid?
«Anna mulle kuus!» kamandasin Abrahamile.
Muidugi, kui olin kinni pistnud kolm härjasilma, kaks muna aga keetnud lõunaks kaasa võtta, valdas mind jälle kibe kahetsus. Niisiis jäädi ikkagi munadele truuks.
8
Kojuminekul hõikas mind mister Shine:
«Kuulge, mister Gales, kas te ei astuks veerandtunniks sisse? Mu naine küpsetas maitsva koogi. Võiksite meiega koos tassi kohvi juua.»
Kui me lauas istusime, jutustas mister Shine mulle, et ta alustas siin 260 dollariga, mis olid läbi häda kokku hoitud, kuidas ta oma kätega metsikusse võssa farmi rajas, kuidas ta teedki, mis viib lähemasse, rohkem kui kolme tunni kaugusel paiknevasse asulasse ja tema saabumisel oli ainult kitsas umbekasvanud rada, parsjagu lai, et muulaga läbi pääseda, sedavõrd laiendas, et võib nüüd seal oma fordiga sõita.
«Kakskümmend neli aastat ränka, väga ränka tööd kulus selleks, et millekski saada. Meie, gringod, oleme sellele maale alles väärtuse andnud, kuid peame sellest hoolimata olema alati nagu hüppel, et äkki põgeneda ja kõik maha jätta. Meid vihatakse nagu surma, sest tuntakse hirmu vabaduse ja iseseisvuse pärast, mida siin inimesed üle kõige hindavad.»
Ta polnud esimene ameeriklane, kes mulle sellest hädast jutustas.
«Mõni aasta on päris hea. Küllalt tihti olen saanud neli maisisaaki aastas. Seal Ühendriikides me selleni ei jõua. Aga tänavu on lood halvad. Puuvill sai tublisti külma – viisteistkümmend aastat pole seda juhtunud; nii pole ta pooltki sellest, mis olema peaks. Ja hoopiski ei taipa ma, mis on kanadega lahti. Iial pole ma saanud nii vähe mune kui viimastel nädalatel. Ka mister Fringell ja mister Shape pole oma tiivulistega rahul.»
Õhtul jutustasin Abrahamile, mida mister Shine oli mulle kanade kohta rääkinud. Kuid mu kamraad ei sattunud vähimassegi kimbatusse.
«No, näete nüüd, fellers,» sõnas ta õhinal, «need on õiged ameeriklased nagu seal teisalgi. Kitsiduse tõttu pistaksid nad meelsasti kinni kas või oma sõrmeküüned. Vaestele kanadele ei raatsi nad anda peotäitki maisi. Kuidas võivad kanad korralikult muneda, kui neid hästi ei toideta? Vaadake minu kanu! Ma ei koonerda maisiga. Aga selle eest linnukesed kah annavad mulle midagi. Tuleb neid ainult hästi ja rikkalikult sööta ning otstarbekalt hooldada, siis täidavad kanadki oma kohust. Seda õpetas mulle minu kallis vanaema Susanne, ta oli väga tark naine, võite mind uskuda, fellers. That’s a fact!»
Nojah, uskusimegi teda. Tõendid olid ju oma silmaga näha.
9
Sel õhtul pärast sööki läks jutt jälle küsimusele, kui palju meile pärast koristustöid raha jääb. Seekord mune ei mainitud, samuti mitte Abrahami, kes istus samas.
Üksmeelselt jõudsime aga sel õhtul järeldusele, et peame töövõime säilitamiseks korralikult sööma, et me aga ei töötaks üsna asjatult või orja kombel üksnes söögi eest, peaks meil olema koristustööde lõpul teatav summa säästu, seega siis, lühidalt ja selgelt, meie töötasu on liiga madal. Kui me kilo eest saaksime kuue sentaavo asemel kaheksa, tuleksime parajasti toime.
Selle mõttega läksime magama.
Niipea kui teisedki töölised olid järgmisel hommikul põllule jõudnud, läksid Antonio ja Gonzalo nende juurde ja teatasid, et kavatseme nõuda kaheksa sentaavot kilost, lisaks kaks sentaavot juurdemaksu seni nopitud kilode eest. Need inimesed, kes olid kõik sõltumatumad kui meie, kuna neil olid oma maalapikesed, nõustusid sellega ilma pikemata.
Antonio ja Gonzalo, samuti kaks teistest töölistest läksid nüüd kaalu juurde ja ütlesid mister Shine’ile, mis lahti on.
«Ei,» vastas mister Shine, «seda ma ei maksa, ma pole ometi peast põrunud. Nii palju pole ma veel iialgi maksnud! Sellest ei tule midagi välja!»
«Hüva,» ütles Antonio, «siis teeme lõpu. Läheme juba täna oma teed.»
Vahele segas nüüd üks kohalikest töölistest:
«Kuulge, senjoor, me ootame kaks tundi. Mõtelge järele. Kui te siis veel «ei» ütlete, saduldame oma muulad. Küllap hoolitseme sellegi eest, et te ei saa enam ühtki inimest.»
Niisiis oli kogu konverents lõppenud. Neli delegaati läksid põllule tagasi, tegid teatavaks eitava vastuse, ja kõik inimesed jätsid oma read sinnapaika, läksid puude alla ning heitsid magama. Kui minagi olin teel puude poole, hõikas mister Shine eemalt:
«Hei, Gales! Tulge momendiks siia!»
Läksin tema juurde. «Noh,» ütlesin talle juba lähenemisel. «kui te ehk arvate, et mina siin vahemeest mängin, siis eksite, mister Shine. Oleksin ma farmer, siis seisaksin teie poolel ja läheksin koos teiega läbi vedelast ja paksust. Aga et ma pole farmer, vaid farm-hand, liitun oma töökaaslastega. Te ju mõistate seda?»
«Kahtlemata, Gales,» vastas ta, «ja minu eesmärgiks polegi teid enda mesti meelitada, kuna teie üksinda nagunii kogu puuvilla ära ei nopi. Aga arutagem seda kõike kord rahulikult.»
Mister Shine süütas piibu ja pakkus minulegi tubakat. Tema vanem poeg, umbes kahekümne kuue aastane, süütas sigari, teine poeg, perekonna noorim, vahest ehk kahekümne kahe aastane, kooris aga higist vettinud paberist välja tüki närimiskummit ja pistis põske.
«Teie olete noppijate hulgas ainus valge. Ja kuna ma teile juba kaheksa sentaavot maksan, olete õigupoolest erapooletu ja võite siin kaasa rääkida. Ega te pole ometi teistele sellidele öelnud, et kaheksa saate?» lisas mister Shine ja võttis piibu suust.
«Ei,» ütlesin. «Selleks pole mul olnud vähimatki põhjust.»
Dick, vanem poeg, ronis veoautosse, nõjatus vastu puuvillapalli ja kõlgutas kastiveerel jalgu.
Pet, noorem, istus rooli juurde, nätsutas vahetpidamata kummit ja põrnitses enda ette.
Vana toetus vastu autot ja õiendas lakkamatult kirudes oma piibuga, mis pidi kord
