ehitatud laudadest. Ühes elas jaamaülem. Läksin sisse ja küsisin, kus võiks olla Ixtil … Ta ei teadnud ja tegi mulle viisakalt selgeks, et pole seda nimegi eluilmas kuulnud.
Viissada meetrit sellest puumajast eemal oli teine «moodne» laudehitus. See oli kauplus. Samal ajal oli see postkontor, piljardituba, õllepood, napsibaar ning kõikvõimalike asjaõienduste ja kõikvõimalike ürituste agentuur. Kõnetasin omanikku, kuid temagi ei tundnud küsitud paika ja ütles mulle, et viikümne kilomeetri ringis, kus ta iga asulat ja iga farmerit teab, pole kindlasti midagi säärast.
Siis astus lähemale keegi piljardimängijatest, kes olid niisama kaltsus nagu meiegi, istus letile, raputas tubakat maisipaberisse, keeras endale sigareti, läitis selle ja sõnas:
«Koht on mulle tundmatu. Aga ainukesed puuvillaväljad, mis siinses osariigis üleüldse olemas on, asuvad selles suunas.»
Sealjuures osutas ta käega üsnagi ebamääraselt sinna kanti, mida õigeks arvas.
«Kolm aastat tagasi veeti sealt ja laaditi siin maha päris rohkesti puuvilla,» lisas ta juurde. «Farmerid tulid autodega, seega peaks küll olema veel natuke teedki säilinud. Kas mõni farmeritest oli mister Shine, seda ma muidugi ei tea, nimesid ma ei küsinud, olin tööl ainult koormate mahavõtmisel.»
«Kui kaugel need väljad siis võiksid olla?» küsisin.
«Siit vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit, kui mitte üheksakümmend. Nii täpselt ma seda ei tea. Nad jõudsid pärale lõunapaiku j,a olid kindlasti juba varahommikul välja sõitnud.»
«Niisiis peame minema selles suunas, kui kuskil teisal mingit puuvilla ei kasvatata.» «Usun tõepoolest,» jätkas mees, «et ühe farmeri nimi võis olla mister Shine, nad kõik on gringod.»
Ladina-Ameerikas on «gringo» ameeriklase sõimunimi. See on tähenduselt umbkaudu niisama põlastav kui «boche» Prantsusmaal sakslaste kohta. Aga ameeriklased, kellel on üleliigagi palju huumorimeelt, kui et nii naeruväärt kergesti solvuda ja seetõttu elu raskeks teha, on sellelt pilkenimelt võtnud kogu teravuse, kuna nad ise end «gringoks» nimetavad, kui Ladina-Ameerikas küsitakse, mis rahvusest nad on. Ja nad ütlevad seda säherduse rõõmsa naeratusega, nagu oleks see kõige toredam nali.
Teised ehitused linnas, arvult kümmekonna või tosina ümber, olid tavalised indiaanionnid. Kuus toorest puutüve maasse püsti löödud ja üle nende kuivatatud rohust katus. Parematel olid seinad peenikestest keppidest, kuid mitte tihedalt üksteise vastu litsutud. Ei ühtki ust ega ühtki akent. Kõike, mida hütis tehti, võis väljastpoolt näha. Lihtsamatel onnidel, kus elasid vaesemad või mugavamad mehhiklased, polnud isegi neid tinglikke seinu, selle asemel rippusid ülal ümber katuse laiad palmilehed, mis pidid varastel hommikutundidel ja õhtupoolikul põiki sisse tungivate päikesekiirte eest varju andma.
Lojuste ja suleliste jaoks polnud mingeid ulualuseid. Sead pidid väljas kuskil võsas kuidagiviisi toitu otsima. Kanad istusid öösi hütile kõige lähedasema puu otsas. Puuoksa küljes kõlkus mõni vana kast või auklik kõrkjakorv, mida linnud vapralt munadega täita püüdsid.
Ümber onnide kasvasid banaanipõõsad, mis rikkalikult vilja kandsid, kuigi neid eales ei hooldatud. Väikesed põllulapid, kus ainult külvati ja koristati, muud aga vaevalt midagi tehti, andsid maisi ja ube rohkem, kui elanikud tarbida suutsid.
Mõnest seesugusest onnist teed küsida oli lausa mõttetu. Kui siit üldse võis saada mingit informatsiooni, siis oli see kindlasti võlts. Ja võlts mitte tahtlikkusest meid eksitusse viia, vaid puhtast viisakusest, mis nõudis ikkagi mõnesuguste teadete andmist, et mitte öelda «ei». Nii alustasimegi reipalt rännakut tolles suunas, mida piljardimängija postimajas oli maininud ja mida ma ainsaks usutavaks pidasin. «Kaheksakümmend kilomeetrit,» oli meile öeldud. Niisiis, tegemist võis olla vististi saja kahekümne või saja viiekümnega.
Meid oli kokku kuus.
3
Siin oli mehhiklane Antonio, hispaanlaste järeltulija, kes oli esimesena mind kõnetanud. Edasi tuli mehhiklane Gonzalo, indiaani päritolu. Ta ei olnud nii kaltsus kui Antonio ja tal oli vanasse kõrkjamatti mähitud kompsuke ning üle õla ilus mehhikopärane värvirõõmsa mustriga vaip. Kõigist elegantseim poiss oli hiinlane Sam Woe. Ainsana kandis ta uut värskelt pestud särki, terveid pükse, häid tänavasaapaid, siidsokke ja ümmargust linnamoelist õlgkübarat. Tal oli kaks päris rikkalikult täidetud kompsu. Ja need ei paistnud sugugi kerged olevat.
Hiinlasel olid alati praktilisemad ideed ja nõuanded, ta naeratas ühtlugu, ei suutnud «r» hääldada ja oli näiliselt ikka heas meeleolus. Ajajooksul hakkaski meile kõige rohkem hinge peale käima, et me teda mitte millegagi, mida eales teha oskasime, ei saanud vihale ajada. Ta oli kuskil õliväljal kokana töötanud ja hästi teeninud. Oma raha oli ta ettevaatlikult pannud kuhugi hiina panka Guanajuatos; sellest rääkis ta meile otsekohe, et me ainult mitte mõtlema ei hakkaks, nagu kannaks ta raha kaasas ja võiks selle ohvriks langeda.
Puuvillanoppimine polnud ju hoopiski tema suur kirg – minu kirg veelgi vähem – , aga kuna töövõimalus teda reisisuunast eriti kõrvale ei viinud, tahtis ta kuue kuni seitsme nädala teenistuse veel kaasa võtta. Sügiseks lootis ta siis väikese restorani – «comida corrida 50» – avada. Ainsana meie hulgast olid tal hästi läbimõeldud tulevikuplaanid. Niipea kui olime võssa jõudnud, lõikas ta endale peene kepi, riputas oma kompsud selle otstesse ja vinnas üle õla. Kui ta seni oli meiega ühtset sammu käinud, hakkas ta nüüd tippima lühikeste, kiirete astetega. Säärase tippimissammuga pidas ta vastu kogu rännaku, kordagi väsimata, kordagi kiiremalt või aeglasemalt astumata. Kui hingetõmbeks maha istusime või pikali heitsime, tegi ta samuti, imestas aga iga kord, et me «juba jälle» puhkama pidime. Sõimasime teda siis mehemoodi. Seepeale seletas ta rõõmsalt naeratades, et tema ei saa siin midagi parata, oleme kõik ühe ja sama jumala loodud, aga see jumal on kollane, mitte valge. Kuna me mingid misjonärid polnud ja patustpööramise valdkonnaski mingeid loorbereid lõigata ei tahtnud, jätsime ta oma pimedasse ebausku.
Elegantsest pilusilmast hoopis paremini sobis meie sekka hiiglaslik neeger Charley oma närude ning rasvasesse narmendavasse paberisse nööritud kompsuga, mis rännaku kestel loendamatuid kordi lahti läks. Charley väitis end pärinevat Floridast. Aga et ta inglise keelest hästi aru ei saanud ja seda soravalt rääkida ei osanud, ühtlasi aga ka ameerika neegridialekti ei kõnelnud, ei suutnud ta mind oma päritolus veenda. Võib-olla tuli ta Honduurasest või St. Domingost. Kuid ka hädapärast hispaania keelt kõneles ta üsna saamatult. Ma ei saanudki iial teada, kuhu ta õieti kuulus. Minu arvates oli ta kas Brasiiliast tulnud või end koguni Aafrikast siia sokutanud. Kindlasti tahtis ta Ühendriikidesse pääseda ja temal kui napi keeleoskusega neegril oli hõlpsam üle piiri pugeda kui hästi inglise keelt rääkival valgel. Ta oli ainus, kes avalikult kuulutas, et peab puuvillanoppimist kõige toredamaks ja tulukamaks tööks.
Siis oli seal veel väike neeger Abraham New-Orleansist. Ta kandis musta särki. Et tema nahavärvus oli niisama must, siis polnudki nii kerge taibata, kus lõpevad särgi viimased riismed ja algab nahk, mis pidi olema kaetud. Temal ainsana oli müts, nagu neid ameerika laevadel kütjad ja masinaõlitajad kannavad. Lisaks kandis ta veel punast-valget triipu lõuendpükse, lakk-kingi ning valgeid puuvillsokke.
Kompsu tal ei olnud, oma praepanni ja kohvikannu oli ta nööriga üle õla visanud, vajalikud elatisvahendid aga väheldasse kotti mahutanud.
Ja tal oli suupill, millega ta meile nii kaua mängis tobedat lugu «Yes, we have no bananes», kuni talle teisel päeval tubli nahatäie andsime. Paraku saavutasime esialgu ainult seda, et ta üksnes laulis või vilistas ja rännaku ajal veel tantsu kaasa lõi. Ta varastas nagu kaaren – võrdlus kuulus Gonzalole, ma ei tea, kas see õige on – ja valetas nagu dominikaani munk.
