kinni nabime, rakendame tema suhtes võsa-õigust. Peame kohtuistungi, langetame otsuse ja tõmbame ta nahavend Charley kompsu ümbert võetud nööriga esimese lähema mahagonipuu otsa kõlkuma, rinnal poomise põhjust selgitav sedel.
Seepeale ütles ta üsna jõhkralt, et katsugu me teda ainult puudutada, tema olevat «native born» Ameerika kodanik, ja kui talle vähimatki häda tehakse, teatab ta sellest valitsusele Washingtoni, see aga tuleb siis suurtükipaadi ja tähelipuga ja maksab tema eest veriselt kätte. Jah, ta olevat vaba kodanik «of the States», seda võivat tema «c’tificts» tõestada, ja säärasena on tal õigus nõuda korraliku kohtu ette seadmist. Kui me nüüd seletasime, et me talle aega ega mingit võimalust ei anna Washingtoni teadet saata ja hoopiski ei usu, nagu võiks ameerika tähelipuline suurtükipaat võssa sõita, lausus ta: «Well, gentlemen, sirs, puutuge mind kas või sõrmeotsaga, siis näete kohe, mis juhtub.»
Tõepoolest, mõni päev hiljem jäi ta meile jälle pihku, kui ta pilusilmalt purgi piima varastas ja jultunult omaks tunnistas – ta olevat selle Potosis «american store’ist» ostnud. Seejärel sai ta nii vaeseomaks nüpeldatud, et ta Washingtoni kirjutamiseks ühtki sõrme kõverdada poleks suutnud. Meie järelt ta nüüd enam ei varastanud, mida ta aga ümberkaudsetest farmidest näppas, ei läinud meile korda.
Lõpuks olin veel mina, Gerard Gales, kellest ma vähem pajatada tean, kuna ma kehakatete poolest teistest ei erinenud ja puuvillanoppimisele, aegaröövivale ja halvastitasutavale tööle, läksin kah ainult sellepärast, et mul parajasti mingit muud tegevust ei olnud, hädasti aga vajasin kingapaari, särki ja pükse. Vanakraamikaupleja käest! Sest päris uute esemete ostmiseks poleks piisanud isegi neljateistkümne nädala tööst puuvillafarmis. Kuub oli üksnes hiinakal ja Antoniol. Miks õieti Antonio neid kaltse «oma kuueks» nimetas, pole mulle eales selgeks saanud. Jah, muistsetel aegadel, ammu enne Ameerika avastamist võis sel ürbil ehk olla mingi sarnasus kuuega. Vastu vaielda ei taha. Aga praegune jutt kuuest polnud mitte ainult liialdus, vaid kuritahtlik ülbus, mida Antonio kord veel peaks kahetsema.
4
Nii olime siis rõõmsalt teele asunud.
Meie kohal lõõskav troopikapäike, meie mõlemal küljel läbitungimatu ja läbipaistmatu võsa. Igavesti neitsilik troopiline võsa täis kirjeldamatut müstikat, fantastilist maiku salapäraseid loomi, taimevormide ja – värvide muinasjutulisust, vääriskivide ja kallihinnaliste metallide uurimata aardeid.
Aga meie ei olnud uurijad, veel vähem kulla- või teemandikaevurid. Olime töölised ja pidasime tähtsamaks kindlat palka, kui nähtamatut miljonitenoosi, mis peitus võib-olla meist paremal või vasemal võsas ja ootas avastajat.
Päike oli juba üsna madalal, kell võis olla umbes viis. Hoidsime silmad lahti sobiva peatuspaiga leidmiseks. Varsti märkasimegi kõrval võsas kohta, kus kasvas kõrge rohi. Kitkusime laagriplatsiks vajaliku maaala rohust puhtaks. Siis süütasime tule ja põletasime maha ülejäänud tüükad, kindlustades sel kombel endale öörahu putukate ja roomajate vastu. Kui ei rännata troopikareisija varustusega, pole värskeltkõrvetatud maakamarast paremat kaitsevahendit.
Lõke meil oli, kuid polnud midagi keeta, sest puudus vesi.
Seal tõi hiinakas välja külma kohviga täidetud liitrise pudeli. Meil polnud aimugi, et ta säärast väärtuslikku ollust oli kaasas kandnud. Ta ajas kohvi kuumaks ja pakkus seda lahkelt meile kõigile juua. Aga mis on liiter kohvi kuuele mehele, kes on rännanud pool päeva troopikapäikese käes ilma ühegi veesõõmuta, enne seitset-kaheksat varahommikul täitsa kindlasti kah midagi joodavat ei saa ja lähema kolmekümne kuue tunni jooksul võib-olla põrmugi rohkem vett ei leia, kui leidsid täna pärast lõunat. Võsa on haljas aasta läbi, vett esineb seal aga ainult vihmaperioodil lompide tekkimiseks soodsates paikades.
Millise ohvri pilusilm meile tõi, mõistab üksnes see, kes ise on troopilises võsas rännanud. Aga keegi ei öelnud «aitäh»; igamees pidas seda päris endastmõistetavaks, et kohv jaotamisele läks. Arvatavasti oleksime pidanud täpselt niisama endastmõistetavaks sedagi, kui hiinakas oleks kohvi üksi ära joonud. Pärast poolepäevast rännakut veeta maakohas ei põhjusta kruusike kohvi veel röövimist; kolmandal päeval tekitab võsas tõsiseid mõrvamõtteid väike roostetanud konservikarp, täidetud haisva vedelikuga, mida veeks nimetatakse, kuigi sel pole veega mingit muud sarnasust, kui et on samuti vedelik.
Antoniol ja minul oli pisut kõvaks kuivanud leiba närida. Gonzalol oli neli mangovilja, suurel neegril mõned banaanid. Väike neeger sõi midagi üsna vargsi. Mis see oli, ma ei tea. Hiinakal oli tükk telgiriiet, mille ta üle oma magamisaseme tõmbas. Siis mähkis ta end peanupuni suurde käterätikusse ja heitis magama.
Gonzalo rullis end oma kenasse vaipa, kuni sarnanes puutüvega.
Mina mässisin pea räbaldunud kaltsudesse, mida uhkelt «oma käterätiks» nimetasin, ja uinusin. Kuidas teised toime tulid, pole mul aimu, kuna nad veel kaua tule ümber istusid ja suitsetasid ja lobisesid.
Enne päikesetõusu olime juba jälle rännakul. Keeta ei olnud midagi ja pesta ei tarvitsenud samuti. Sest millega oleksime pidanud seda tegema?
Tee läbi võsa oli suures osas uuesti kinni kasvanud. Noor mets tõusis sageli üle meie õlgade, kohati oli maa nii tihedalt kaktusepuhmastesse kasvanud, et need okkalised taimed peaaegu kogu teelaiuse hõivasid. Minu paljad sääred olid peagi nii lõhkised, nagu oleksid nad hakkmasinast läbi käinud. Lõuna-aegu jõudsime paika, kus teest paremal kulges okastraat. See viis meid veendumusele, et siin peaks asuma farm.
Pärast seda, kui olime rännanud umbkaudu kaks tundi, okastraat ikka hüvakul, avastasime võsas kõrge rohuga kaetud lageda paiga. Kui kohta lähemalt vaatlesime, leidsime ka ühe tsisterni. Aga see oli tühi. Mõned pehkinud vaiad, vanad konservitoosid, roostetanud laineplekk ja teised taolised inimasustuse jäänused andsid tunnistust mahajäetud farmist.
Säärasest pettumusest tuleb kähku jagu saada. Siia asutatakse farme, majandatakse neid kümme ja isegi kakskümmend aastat, siis aga lüüakse neile äkki mingil põhjusel käega. Viis aastat hiljem, sageli varemgi, pole enam mingeid ilmseid märke, et siin on kord elanud ja töötanud inimesed. Tekib mulje, et paika on viimati asustatud sada aastat tagasi. Troopiline võsa matab kiiremini kui inimesed ehitada suudavad, ta ei tunne mingit mälestust, vaid ainuüksi olevikku ja elu.
Kuid kella nelja paiku jõudsime siiski elusa farmini. See kuulus ühele ameerika perekonnale.
Mind võeti majas lahkesti vastu ning leidsin ka öömaja sama katuse all. Teisi kui mittevalgeid kostitati rõdul ja nad tohtisid ööbida kuuris. Nad kõik said rikkalikult süüa, mina aga olin tõeline külaline. Mind võõrustati, nagu ainult säärasel inimvaesel maal valge peremees teist valget võõrustada võib. Kolm erisugust liharooga, viis erinevat lisatoitu, kohv, puding ja õhtul kuumad koogid.
Järgmisel hommikul saime kõik priske eine, mina jällegi farmeri lauas.
Farmeril oli külluses tühje pudeleid, ja nii sai igaüks meist teele kaasa liitri külma teed. Ta tundis mister Shine´i ja ütles meile, et peame läbima veel umbes kuuskümmend kilomeetrit. Kogu rännaku kestel vett loota ei ole; tee on paljudes kohtades veel vaevalt märgatav, kuna seda pole enam kolm aastat kasutatud.
Kella üheksaks oli väike neeger Abraham oma tee juba ära joonud ja pudeli minema visanud. Ta pidas selle kandmist liiga koormavaks. Tegime talle selgeks, et säärases olukorras pole tal meilt midagi oodata, katsub ta aga kas või lonksukestki varastada, kolgime ta vaeseomaks.
Selleõhtuses peatuskohas juhtuski, et ta nimelt just teed ei varastanud, küll aga Antoniole kuuluva kuivatatud veiselihaviilu. Et meie hoiatus ainult tee kohta käis, jätsime ta rahule märkusega, et nüüdsest peale hõlmab
