Shine võttis meid vastu teatava rõõmuga, kuna tal polnud puuvillakoristuseks küllaldaselt inimesi. Minuga arvas ta heaks isiklikult rääkida. Ta kutsus mu majja ja ütles:
«Mis! Teie tahate kah puuvilla noppida?»
«Jah,» vastasin, «ma pean, olen täielikult «broke», te ju näete, mul on seljas ainult kaltsud. Linnades pole midagi teha. Kõik on üle ujutatud töötutega Ühendrükidest, kus olukorrad momendil ei näi kah kuigi roosilised olevat. Ja kus tõesti ongi töölisi vaja, seal võetakse parema meelega pärismaalasi, kuna neile makstakse tasu, mida valgele ei söandata pakkuda.»
«Olete siis juba kunagi puuvilla noppinud?» küsis ta. «Jah,» vastasin, «Ühendriikides.»
«Haa!» naeris ta. «Siis on teine asi. Siis võib teist seejuures midagi saada.»
«Teenisin seejuures ka päris hästi.»
«Seda võib küll uskuda. Nemad maksavad hoopis paremini. Nad võivad ka seda teha. Saavad nad ju sootuks teist hinda kui meie. Kui saaksime oma puuvilla müüa Ühendriikidesse, siis maksaksime meie veel paremat tasu, kuid Ühendriigid ei lase ju puuvilla sisse, et hindu kõrgel hoida. Peame leppima omaenda turuga, ja see on alati ühtviisi lõhkemiseni täis. Aga nüüd teie! Ma ei saa teid kostile võtta ega ka enda juurde majutada. Aga ma vajan iga pakutavat töökätt. Tahan teile midagi öelda: maksan kuus sentaavot kilo eest, teile maksan ma kaheksa, muidu ei suuda te mingil juhul neegritega võistelda. Endastmõistagi ei pruugi teil sellest teistele jutustada. Magada võite seal teispool vanas majas. Ehitasin selle ja elasin seal algul kogu oma perega, kuni suutsin püstitada siia uue hoone. Well, seega on siis kaubad koos.» Majani, millest farmer rääkis, võis jõuda umbes viie minutiga. Tegime selle endile hubaseks nii hästi kui suutsime. Laudadest kergelt kokkulöödud hoones oli ainult üks ruum. Kõik neli seina olid varustatud ustega, mis täitsid ühtlasi akende ülesannet. Ruum oli täiesti tühi. Magasime paljal põrandal. Maja ees vedelesid mõned vanad kastid, ühtekokku neli, mida saime kasutada toolideks. Üsna hoone lähedal asus paak vihmaveega, mis võis oma seitse kuud vana olla ja kubises kullestest. Arvutasin välja, et paagis on ligikaudu sada kakskümmed liitrit vett, ja sellest pidi meile, kuuele mehele, jätkuma kuueks kuni kaheksaks nädalaks. Farmer oli meile juba öelnud, et me temalt vett ei saa, tal on endal seda väga napilt, pealegi peab ta jootma veel kuut hobust ja nelja muula. Pesta võisime end kord nädalas, tarvitades sealjuures iga kolme mehe peale üht ja sama vett. Aga alati on siiski võimalik, lisas farmer, et sel aasta-ajal iga neljateistkümne päeva kohta kaks kuni viis tundi sajab, ja kui me kogumisrenni kohendame, võiksime üsna tublisti vett varuda. Pealegi on ainult umbkaudu kolme tunni tee kaugusel jõgi, kui meil selleks lusti on, võiksime sinna suplema minna.
Maja ette tegime laagritule, millele lähedane võsa piiramatul hulgal sööta andis. Üsna uduse lootusega, et lähema kolme nädala jooksul vahest sadada võib, pesime end kõigepealt ühes vanas gasoliininõus. Kolm päeva polnud me vett ihule saanud.
Ajasin habeme maha. Kuitahes näruselt mu käsi käiski, habemenuga ja kamm ning hambahari olid mul ikka kaasas.
Ka pilusilm raseeris ennast.
Siis tuli minu juurde Antonio ja palus habemenuga. Ta oli juba peaaegu kolm nädalat raseerimata ja nägi välja nagu kohutav mereröövel.
«Ei, kulla Antonio!» ütlesin, «Habemenuga, kammi ja hambaharja ma ei laenuta.»
Minu keeldumisest sai hiinakaski julgust ja ütles naeratades, et säärane kõva habe teeks tema pehme noa otsekohe nüriks, ja siin pole tal mingit võimalust seda teritada lasta. Tal endal olevat üksnes hõredad harjased.
Antonio jäi mõlema äraütlemisega rahule.
Keetsime endale õhtusööki, mina riisi hispaania pipraga, keegi teine musti ube pipraga, kolmas ube kuivatatud loomalihaga, neljas praadis mõned kartulid vähese pekiga. Kuna meil juba hommikul kella neljaks tuli tööle minna, küpsetasime oma pannidel veel valmis leivakakudki järgmise päeva pruukostiks.
Pärast söömist riputasime oma kehvad toiduvarud paelaga maja aampalgi külge. Poleks me olnud nii ettevaatlikud, oleksid sipelgad ja hiired öö kestel kõik laiali tassinud.
Kell võis olla kuus läbi, kui päike loojus. Pool tundi hiljem valitses pilkane pimedus.
Meie ümber lendlesid pähklisuuruste tulukestega hõõgputukad. Ronisime oma majja magama.
Ainult pilusilmal oli moskiitovõrk. Meid teisi piinasid puduelukad hirmsal kombel, ja me kirusime ja raevutsesime, nagu oleksid need põrgusaadikud sellest midagi hoolinud. Mõlemat neegrit, kes külg külje kõrval magasid, enne uinumist koledasti tülitsesid ja teineteisele tüsedaid kõrvakiile jagasid, paistsid loomakesed mitte häirivat. Otsustasin selle öö piinale vastu pidada, homme aga mingit abi otsida. Juba enne päikesetõusu olime jalul. Igamees keetis endale pisut kohvi, sõi juurde tüki leiba, edasi läks juba peaaegu traavis. Puuvillaväljani oli poole tunni tee.
Farmer ja tema kaks poega olid juba kohal. Kõigil meil tuli kaela riputada vana kott, vööd tõmmati kindlalt kinni, et meie räbalad kaotsi ei läheks, ja töö algas. Igamees võttis ühe rea.
Kui puuvill on hästi valminud, ennekõike – kui ollakse küllalt vilunud, piisab iga villatupsu kitkumiseks ühestainsast haardest. Kuna aga kuprad, mis sarnanevad kastanikestadega, pole kõik võrdselt küpsed, tuleb neist pooli ikkagi mõned head korrad tublisti sakutada, enne kui saab õrna sisu kestast välja kiskuda ja kotti heita. Täisküpsuse ja põõsaste soodsa asendi puhul võib otsekohe pärast vilumuse omandamist kitkuda erinevatest kohtadest ühtaegu mõlema käega. On aga saak keskpärane ja põõsad kehvad, tuleb pahatihti kasutada kaht kätt üheainsa kupra tühjendamiseks. Lisaks peab veel lakkamatult küürutama, sest kõik kuprad ei ripu põõsa küljes mõnusas kõrguses, vaid kasvavad sageli päris maadligi. Kui aga on sadanud ootamatult tugevat vihma, on kuprad mulda pekstud ja neid tuleb sealt välja urgitseda. Mida rohkem aeg lõunasse jõuab, seda kõrgemal seisab päike ja seda vaevalisemaks muutub töö. Kehakatteks pole midagi peale kübara, särgi, pükste ja kingade, kuid kõik nõretavad higist. Alalõpmata poeb kõrvadesse tibatillukesi tüütuid kihulasi, ja moskiitod teevad elu samuti üsna kibedaks. Pole veel viga, kui tõuseb kerge tuul – see peletab moskiitod eemale, täieliku õhuvaikuse puhul aga läheb piin iga tunniga suuremaks. Kella üheteistkümne paiku, pärast peaaegu seitsmetunnilist vahetpidamatut tööd, oled omadega läbi.
Otsisime varju hõredas puudesalus, milleni jõudmiseks kulus rohkem kui kümme minutit. Sõime kuiva, pannil küpsetatud leiba, mis – minul vähemalt – oli täiesti kõrbenud, ja heitsime siis pikali, et magada kaks tundi, kuni päike jälle hakkab allapoole laskuma. Meid vaevas kohutav janu. Läksin farmeri juurde vett paluma.
«Kahju küll, aga mul ei ole. Ütlesin teile ometi juba eile, et mul on endal veega väga kitsas. Hüva, täna veel annan teile natuke, homme aga peate janukustutuse eest ise hoolitsema.»
Tema käsul ratsutas üks poegadest koju ja tuli peagi tagasi kannutäie vihmaveega.
Puuvill on kallis. Seda mõistab igaüks peatselt, kui ta endale pealisrõivaid, särki, käterätti, sokipaari või ainult taskurätigi ostab. Kuid puuvillanoppijal, kes teeb kõige rängema ja vaevarikkama töö, et saada riiet, mida kannab kuningas või miljardär või lihtne maamees, on rõivastise kõrges hinnas kõige väiksem osa.
Kilogrammi puuvilla noppimise eest saime kuus sentaavot, mina erandina kaheksa. Ja üks kilo puuvilla on peaaegu väike mägi, mille kogumiseks alatasa kummardudes halastamatu troopikapäikese all peab tühjaks sakutama kakssada kuni viissada kupart. Lisaks kõige tagasihoidlikum toitlustus, millest inimesed kuskil maamunal iganes võiksid elada. Ühel päeval mustad oad pipraga, järgmisel päeval
