odavate, halvasti lehkavate, mustjaspruunide toorsuhkrukoonustega. Kasutatav sool on meresool, mis enne tarvitamist veel puhastarnist vajab. Paar kilo lisaks ostetud sibulaid nädala kohta on peaaegu delikatess, vahetevahel endale lubatud viil ,kuivatatud liha on aga juba luksus, mis sagedamal kordumisel ei jäta palgast järele reisirahagi järgmisse suuremasse linna, kust võiks leida uut tööd. Kui väga usinasti töötad ja söögi eest ühtki sentaavot välja ei anna, jätkub nädalasest teenistusest parajasti kõige odavanna kingapaari ostmiseks, mida poes leida.
Mitte alati ei põhjusta valmiskaupade kõrgeid hindu ka puuvillafarmer. Ta on pahatihti sügavalt võlgades ja suudab paljudel juhtudel noppimistasu maksta ainult siis, kui ta saagi eest avanssi võtab.
6
Lõpetasime kell neli pärast lõunat, et veel päevavalgel «koju» jõuda ja endale toitu keeta.
Mina võtsin ette kolimise. Maja lähedal, ainult umbkaudu kakssada meetrit eemal, olin avastanud omalaadse ulualuse. Mis otstarvet see täitis või oli täitnud, jäi mulle teadmatuks. Tal oli laineplekist katus, aga ei ühtki seina, kui mitte nimetada seinaks mõnda puutüve, mis ühel küljel vastu katust toetusid.
Selles katusealuses oli midagi lauataolist. Maasse oli rammitud neli vaia ja kaetud paari lainepleki-plaadiga. Valisin katusealuse endale elamuks ja laua voodiks. Pikk neeger tahtis ulualust minuga jagada. Ta tuli sinna, vaatas olukorda ja see meeldis talle.
Äkki hüüatas ta:
«A snake! A snake!»
«Kus?» küsisin.
«Seal, otse teie jalgade ees.»
Tõepoolest, maas siugles umbes meetripikkune tulipunane madu.
«Pole viga,» ütlesin. «See mind kohe nahka ei pane, moskiitod on hullemad.» Neeger lahkus.
Mõne aja pärast tuli Gonzalo. Punane uss oli vahepeal kadunud.
Kõik oli talle meeltmööda ja ta küsis minult, kas mul oleks midagi selle vastu, kui temagi siin magaks.
«Ei,» kostsin, «magage rahulikult, mulle on see täiesti ükspuha.
Äkki põrnitas ta põrandale.
Järgisin ta pilku.
Maas oli jälle madu. Seekord ilus roheline.
«Magan parem siiski majas,» lausus Gonzalo nüüd. «Ma ei kannata usse.»
Mina ussidest ei hoolinud. Nii kergesti nad küll vaevalt laua peale tulevad, ja kui nad tõepoolest peaksidki üles väänlema, mida nad ju mõnikord teevad, ega nad siis kohe hammusta, ja kui nad peaksidki hammustama, siis pole nad küll tingimata mürgised. Kui nad kõik oleksid mürgised, kui nad kõik hammustaksid magavat inimest, kes neile kuidagi liiga ei tee, siis poleks ma ammu enam elus. Et katusealune paiknes majast kõrgemal, seinte puudumine jättis vaba läbipääsu igale väikesele tuulehingusele, võsastikku aga lähedal ei olnud ja tsistern ning ärakuivanud joogitiikki asusid küllalt kaugel, ei tulnud mul siin tegelikult peaaegu üldse moskiitode käes piinelda.
Järgmisel hommikul tuli tööle veel umbkaudu tosin pärismaalast. Nad elasid üsna kauges külas, mis pidi kuskil võsas asuma. Nad tulid muuladel ratsutades; mõnel polnud ei sadulat ega jaluseid. Teistel oli küll puusadul, kuid puudusid ratsmed – neid asendas looma koonu ümber seotud köis.
Need inimesed olid põllutööga troopikas muidugi rohkem harjunud kui meie, kes me peale pika neegri olime kõik linlased. Aga nad noppisid meist hoopis vähem ja pidid tegema palju pikema lõunapausi. Kummatigi ei puutunud see meisse ja sellepärast pead murda polnud kah õieti vaeva väärt.
Palka maksti meile laupäeviti. Nii vaevarikka tööga teenitud nappidest krossidest lasksime endile anda parajasti niipalju, kui vajasime järgmise nädala toidumoona ostmiseks. Ülejäägi jätsime farmeri kätte, kuna isegi ühe niklitüki taskushoidmine poleks olnud midagi muud kui kiusatus teistele. Endastmõistagi töötasime ka pühapäeval. See andis meile napilt ühe kilo pekki või viis kilo kartuleid – lõpetasime ju sel päeval töö juba kell kolm, et ennast vähemalt kordki nädalas pesta ja higist vettinud, ööd ning päevad seljas kantud riidetükke vees loputada.
Hiinakas ja Antonio olid läinud lähimasse, umbes kolme ja poole tunnitee kaugusel asuvasse kauplusse, et meie kõigi jaoks osta seda, mida olime maisipaberile kirja pannud. Sinna sirgeldatud hieroglüüfe võisid dešifreerida ainult sisseostjad, kellele pidime fantastiliste märkide tähenduse suuliselt põhjalikult selgeks tegema. Järgmisel pühapäeval tuli siis ostusid tegema minna minul ja Charleyl.
Sel pühapäeval aga kadus Charley istandusest juba kella kahe ajal. Ta läks oma puuvillakotiga kaalu juurde ega tulnud enam tagasi.
Kui meie koju jõudsime, olid Sam ja Antonio juba kraamiga tagasi.
«On üks vilets ja jõle tassimine,» ütles Antonio. «Ega ta olnudki nii vilets!» rahustas Sam.
«Vakka, sa kollane põrgupoeg, mida sina oma koormakandja minevikuga küll tassimisest mõistad?» karjus Antonio. Sealjuures istus ta kastile, mis tema all katki ragises ja tuju muidugi põrmugi ei parandanud.
«Kuulge, Antonio, miks te siis mister Shine`ilt ei palunud muula või eeslit?» küsisin.
«Aga tegingi ju seda. Mister Shine keeldus. Ta ütles mulle ja Samile: «Kuidas võiksin teile anda muula? Ma ei tunne ju teid sugugi_ Olete minu juures paar päeva töötanud, asju teil kaasas ei ole, dokumente pole kah, ja kui need teil oleksidki, ei tarvitse nad võib-olla tegelikult teile kuuluda, igatahes ei saa ma endale nende dokumentide eest osta uut muula, kui te selle lähemas asulas maha sahkerdate ja oma nägu enam siia ei näita.»
«Omast kohast on tal õigus,» arvasin, «meie seisukohast vaadatuna on see aga suur närusus. Kuid mis me saame parata!»
Ning parajasti siis, kui me nii kenasti koos olime, et arutada kõigi maade tööliste lemmikteemat ja endale rohkem kopsujõuga kui tarkusega selgitada seda õiguolukorda, mis inimesed kogu maailmas jagab kurnajaiks ja kurnatavaiks, muidusööjaiks ja kehvikuiks, tuli Abraham kuue kana ja ühe kukega – ta oli nad jalgupidi kokku sidunud ja nööriga pead alaspidi üle õla riputanud.
Must poiss heitis puntra maha, kus linnud asjatult püüdsid jalule tõusta või köidikuist vabaneda.
«Nõnda, fellers,» irvitas ta, «nüüd võite mult saada mune. Võtan teilt üheksa sentaavot tükist, teen odavalt, sest olete ju minu töökaaslased. Linnas maksab muna kümme, isegi üksteist.»
Vahtisime üksisilmi kord kanapundart, kord irvitavat Abrahami. Säärasele ärile polnud keegi meist mõelnud, ometi oli kõik nii selge, nii lihtne ega nõudnud absoluutselt mingit erilist intelligentsi; igaüks meist oleks niisama hästi võinud nõnda talitada. Sarn Woe ei tundnud mingit kadedust, mingit kiivust, küll aga imetlust hakkaja linnukasvataja vastu; ometi näis talle häbistavana, et üks neeger oli teda ausa kõrvaltulu väljanuputamisel üle trumbanud.
Meie silma all, isegi mitte üle öö, vaid kolme pärastlõunatunni kestel oli ühest kehvikust ja ekspluateeritavast saanud produtsent, ettevõtja. Oma töötasu eest oli ta ostnud kanu, meie elatisvahendeid. Tema polnud mingit toidukraami tuua lasknud ja omavahel arutasime juba, kuidas talle võimatuks teha näppamist, milleks ta säärases olukorras muidugi oli sunnitud. Aga tema tegi meid peenelt tolaks. Ta varus mune ja vahetas nende vastu vajalikku riisi ja ube. Oleksime meie tema kaupa boikoteerinud, võis ta ju järgmise palgapäevani tappa kuke või isegi
