juba Tõnn õhinal. „Madrused topivad viskeliini läbi selle augu siin külje sees…” Ta kiirustas käega näitama, kust nimelt viskeliin laeva tagasi tuleb. „Siis… siis… seovad viskeliini sildumisotsa külge ja kaldamehed venitavadki otsa kaldale.” Võidukalt vaatasid poisid pootsmanit. Onu Raivo muigas ja noogutas.
„Kõik oli õige, vahemärkusena tuleb lisada, et seda auku nimetatakse klüüsiks ning laevas on ikka tegemist poordidega mitte külgedega. Laeva paremat parrast kutsutakse tüürpoordiks ja vasakpoolset parrast pakpoordiks. Noh, Tõnn, ütle nüüd uuesti ja merekeeles,” julgustas pootsman.
„Viskeots… viskeliin… visatakse kaldale, liini teine ots seotakse sildumisotsa külge, mis… mis… omakorda antakse tüürpoordi klüüsist kaldale.”
Pootsman keerutas vuntsi, ta näost paistis rahulolu. „Kas tahate proovida, kuidas see käib?” päris ta kavalalt, ja ootamata vastust, asus viskeotsa kallal askeldama. Muidugi soovisid jungad madrusetööd proovida.
„Esimest korda näitan ette, siis tuleb teil juba ise toimetada,” ütles onu Raivo viskeotsa lahti kerides. „Ma olen näinud mehi, kes suudavad „ahvirusika” isegi neljakümne meetri taha läkitada. Tavaline kaugus on kakskümmend ja liin ise polegi pikem kui kakskümmend viis meetrit. Kaldal, hoia alt!” hüüdis onu Raivo siis ja saatis „ahvirusika” läbi õhu vihinal teele. Viskeliin jooksis ilusasti lahti. Draakon oli aga astunud liini otsa peale, et kogu puht minema ei lendaks. Poisid, kes poordi ääre peal kõõlusid, jälgisid „ahvirusika” lendu, kuni see viimaks suure musta pollari kõrvale kaile potsatas. Suur merekajakas, kes parasjagu pollari otsas lõunauinakut oli teinud, tõusis kiljatuse saatel lendu. Ta vandus kraaksudes pootsmanit ja sõudis siis, tiivad majesteetlikult laiali, üle taeva kaugusesse.
„Vaata, nii käib see asi,” mühatas pootsman ja asus viskeliini tagasi laeva lappama. Korraks said ka Mats ja Tõnn proovida, kuid pärast noorema venna ebaõnnestunud heidet, mille tagajärjel onu Raivo nokkmüts kaldale rändas ja pootsmanil tuli vahimadrus sellele järele saata, lõpetati visked selleks korraks.
„Vaadake, poisid, viskeliini heitmist tuleb ohutumas kohas harjutada. Hea madrus peab oskama „ahvirusikat” saata just vajalikku kohta, et kaldamadrused selle enne kätte saavad, kui tuul ära kannab. Liialdamata võib öelda, et sellest viskest sõltub suuresti, kas laeva sildumisoperatsioon õnnestub või ei.” Onu Raivo sügas mõtlikult kukalt, küllap oli see viskamiste käigus „ahvirusikaga” silitada saanud.
„Jungad, näidake mulle, kuidas viskeliin tuleb sildumisotsa külge kinnitada,” ütles ta siis. Kõhklevalt kummardusid vennaksed sildumisotsa kohale, kuid neile ei meenunud midagi tarka. Lõpuks õnnestus Matsil midagi umbsõlme sarnast kokku mutsida.
„Stopp, mehed, stopp,” põristas pootsman. Tundus, et mees oli oma hea tuju tagasi saanud. „Mis kassikangast te siin koote, meremees peab sõlmesid teadma.” Nähes jungakandidaate õlgu kehitamas, harutas ta nende tekitatud puntra lahti.
„Millised peavad olema meresõlmed?” Ta ajas küsivalt näpu püsti ning vaatas ühe ja siis teise venna otsa.
„Noh, tugevad,” arvas Tõnn ning luristas nina. Pakil kippus tuul liiga tegema.
„Olgu, tugevad,” nõustus onu Raivo, „aga peale selle veel kindlad ja kiiresti lahtivõetavad.”
Ta tegi kiirelt sõlme ja viskeliin oligi sildumisotsa külge kinnitatud. Siis tõmbas ta vaid ühest liini otsast ning sõlm pudenes lahti.
„Üsna sageli on sildumine väga kiire ja täpsust nõudev operatsioon, kus ei ole aega teie poolt kootud kassikangast harutada.” Pootsman ajas end viskeliini kohalt sirgu ja jätkas jungade harimist. „Sõlmed, punutised, pleisid, see kõik on omaette teadus, mida omal ajal oskasid kõik purjelaeva madrused. Inglased on sel teemal isegi mitu entsüklopeediat välja andnud. Tänapäeval…” siinkohal onu Raivo ohkas, „tänapäeval on asjad paigast ära.”
Korraks muutus pootsman mõtlikuks, kuid siis tuli talle jälle eluvaim sisse ning mees lisas juba reipamalt: „Olgu, poisid, ma õpetan teile mõned sõlmed, mida võib ka koduses majapidamises tarvis minna.” Hoogsa sammuga tõi ta kusagilt veel teisegi viskeliini.
„Vaadake, kõige lihtsam sõlm on veeblingusõlm ehk seasõrg, nagu seda kaldal kutsutakse.” Nende sõnadega viskas pootsman viskeliini õhku, püüdis selle ristis kätega kinni ja pistis kaks aasa Tõnni näpu otsa ning tõmbas sõlme kinni. „Sellist sõlme on tarvis, kui tahad kinnitada mingit liini vaia või paadi ankru külge. Kodus võite kas või oma peni ajutiselt aialipi külge ankrusse panna.” Pootsman pakkus viskeliini poistele, kes tema eeskujul püüdsid seda õhku visata ja jälle kinni püüda, kuid paraku jäi liin Matsil kõrvade taha pidama ja Tõnn kaapas juba kolmandat korda tühjalt kätega õhku. Draakon näitas veel kord ette ning temal tuli asi ilusasti välja. „Sõlm on lihtne ja lahti saab selle ka kergelt.”
„Pole see midagi lihtne,” pomises Tõnn pahuralt, kui „ahvirusikas” talle varbale patsatas. „Mis asi see veebling veel on?”
„Ah veebling,” kordas pootsman. „Vaadake, poisid, purjelaevades olid mastid, mida omakorda hoidsid püsti vandid, noh, rauast trossid. Et masti ronida, selleks pidi ju olema mingi redel või trepp. Veeblinguteks kutsutigi vantide vahele kinnitatud puit-, metall- või trossastmeid, mis omakorda kinnitati sellesama sõlmega.”
Lõpuks said poisid veeblingusõlme tegemise selgeks ja siis näitas onu Raivo veel mõnda.
„Viskeliini kinnitamiseks kasutame rehvsõlmi.” Pootsman näitas, kui kiiresti on võimalik seda sõlme avada. „Kui teil peaks kodus vaja olema kahte otsa omavahel ühendada, kasutage meremehe- ehk hariliksõlme.” Kiiresti ilmusid üha uued ja uued sõlmed pootsmani näppude vahelt. „Laevas kasutame veel paalisõlme, pardunisõlme, kassikäppa, lamesõlme…”
Tõnn ja Mats püüdsid treeneriga sammu pidada, kuid see oli täitsa lootusetu ettevõtmine, ja lõpuks oli poiste viskeliin üleni sõlmes. Nähes poisse õnnetu näoga liini kallal mässavat, sai pootsmanile selgeks, et mehed tuleb liinist ikka enne välja harutada, kui sõit Stockholmi poole hakkab minema. Ühiste pingutustega harutati viskeliin lahti ja pootsman asus seda puhti kerima ise kavalalt poisse piiludes.
„Küllap te ikka sooviksite mõne sõlme selgeks saada?” küsis ta. Vennaste vastus ei olnud innukas, pealegi venis õppetund juba liialt pikale. Tõnn oleks parema meelega veel kord proovinud „ahvirusikat” vibutada ja Matsil mõlkus meeles ilus tädi Kaja, kuid targu ei tulnud nad oma ettepanekutega lagedale.
„Mul on värviline plakat, kus on meresõlmed peal, ma võin selle teile kinkida, aga ühel tingimusel.” Siin tegi pootsman pausi ja ajas näpu tähtsalt püsti. „Järgmisel korral, kui laeva tulete, näitate mulle vähemalt kümme sõlme ette. Nõus, kas lööme käed?” Onu Raivo ulatas naljatlevalt oma suure kämbla, kuhu mahtus nii Matsi kui ka Tõnni käsi korraga ära. Järsku hakkas raadiojaam pootsmani vööl krõbisema.
„Pootsman, vasta kaptenile, kuuldel.” Onu Raivo haaras raadiotelefoni.
„Pootsman kuuleb.” „Kuidas teil läheb, kuidagi kauaks olete silmapiirilt kadunud.” „Oleme pakil ja õpime tundma sildumisotste hingeelu, kõik on korras.”
„Selge,” rääkis raadiojaam Papa häälega, „teil on veel pool tundi, siis algab sul, pootsman, laadimine, side lõpp.”
„Selge, pool tundi veel, side lõpp.” Draakon riputas raadiojaama uuesti vööle.
„Olemegi pikalt seletama jäänud, sellisel moel ei jõua me kuhugi.”
