millel tavaliselt asub kogu sildumistehnika.”
„Aga… aga kas sama kohta ahtris kutsutakse siis ahtri pakiks?” päris Tõnn.
„Ahtris asuvad sildumismehhanismid jüütil või pupil,” vastas pootsman.
„Jüüt, pupp, pakk,” pomises Tõnn ning kehitas õlgu. „Täitsa hiina keel.”
„Ei ole hiina keel,” seletas onu Raivo. „Mereterminid on tavaliselt tulnud ikka inglise või hollandi keelest, aga lähme nüüd oma ekskursiooniga edasi. Öelge mulle, poisid, mis suured masinad need siin on?” Ta patsutas käega metallist trumlitele, millele olid keritud sildumisotsad. Mats oli Emsit näinud Saaremaal õmblusmasinale niiti pooli peale kerimas ja nii ta arvaski siis, et tegu peaks olema sildumisotste poolidega. Pootsman noogutas.
„Mõte on õige, aga termin vale,” ütles ta lühidalt. „Tegu on ankrupelidega ehk vintsidega, mis aitavad ankrut vette lasta ehk haalata või veest üles tõsta ehk hiivata. Samuti kasutatakse neid sildumisotste pingutamiseks, sest käsitsi ei ole võimalik seda tööd teha, te ju ise proovisite.”
Poisid noogutasid, tõepoolest olid otsad marurasked. Mats jäi ankruketti takseerima. „See on ikka kole raske küll, ega sedagi käsitsi jaksa liigutada,” ütles ta.
„Silja ankur kaalub kuus tonni ja on püstasendis kolm ja pool meetrit kõrge, kolm korda nii pikk kui sina,” seletas onu Raivo naerdes.
„Nojah, siit august kett tuleb ja sinna auku läheb,” takseeris Mats, kaks kätt püksitaskus, asjatundlikul moel.
„Ankrukett tuleb läbi ketiklüüsi paki alt ketikastist, läheb üle peli ankruklüüsi, kus ripub ankur, ning ei mingeid aukusid. Auk võib olla laeva pardas, aga siis on juba lood halvasti ning tegu on avariiga, mille puhul tuleb päästeparvede või – paatide peale mõtlema hakata.” Selle draakoniga oli igavene tegu, ikka leidis ta midagi valesti olevat. Mats tundis end puudutatud olevat. Oma ebamugavuse varjamiseks esitas ta kiiresti uue küsimuse:
„Ja palju seda ankruketti meil tagavaraks on?” „Kaksteist seeklit,” oli pootsmanil vastus valmis. „Seeklit?” päris Tõnn. „Seekel on 25 meetrit, nii et arvutage ise,” soovitas pootsman muheledes.
„Oh sa!” oli Tõnn vaimustatud. „Tervelt kolmsada meetrit!” Arvutamine ei olnud nooremale vennale kunagi raskusi valmistanud. Juba siis, kui Mats esimeses klassis arvudega mässas, sai kaks aastat noorem Tõnn need kuidagi iseenesest vanema venna kõrvalt selgeks. Kui isa Kalle vahel Matsi koolitöid kontrollis, siis ei pakkunud Tõnnile mingit raskust oma juturaamatu kohalt õigeid vastuseid vahele hüüda. Nooremale vennale otse meeldis vanemat õrritada.
Poisid vaatasid pakil ringi. Matsi tähelepanu köitis ankrupeli kõrval olev tugiposti otsa riputatud kuldselt särav kell, mis välimuselt meenutas väikest kirikukella.
„See on nagu Kihelkonna kirikus, aga palju väiksem,” ütles ta ja astus lähemale. „Millal kella lüüakse?” päris poiss huvitatult. Täitsa iseenesest läks käsi kella nööri külge. Kilks, kõlas hale kilksatus.
„Oot-oot, mehed, stopp,” ütles pootsman sellise häälega, et Mats peitis tahtmatult käe selja taha. „Esiteks ei ole see mänguasi ja teiseks ei lööda laevas kella, vaid klaasi.”
„Millist klaasi?” päris Tõnn, luristas nina ja astus huvitatult lähemale. „Klaasi ei tohi lüüa, klaas läheb kohe puruks.”
Tõnn teadis, mida rääkis. Eelmise nädala jalgpallilahingus naabri-Ivoga jäi kannatajaks garaaži aken, mis omakorda tõi kaasa pika arutelu isa Kallega. Aga mida Tõnn teha sai, kui Ivo nii jobu oli, et ei suutnud karistuslööki tõrjuda. Vaata neid seal maailmameistrivõistlustel, muudkui võtavad penalteid kinni naks ja naks.
Onu Raivo krimpsutas nina, nii et vuntsid jälle tuules kõikusid, tundus, et viimane tegevus soodustas tal mõttetööd.
„Vaadake, poisid, laevakell on sümbol,” ütles ta. Mats ajas silmad suureks, onu Raivo jutt läks imelikuks. Kell on kell, mis moodi saab see veel mingi sümbol olla. Vaat keemias olid tõepoolest sümbolid, nagu raud Fe ja vask Cu. Mats oli lasteentsüklopeediast lugenud.
„Nagu igas laevas peavad olema kapten, rool ja ankur, nii peab seal ka laevakell olema. Miks ma „sümbol” ütlesin?” päris pootsman ja vastas ise: „Sümbol on selline sõna, märk või joonis, mille kasutamisel on kõigil selge, millest jutt käib.” Poisid vahetasid pilke ja nende kõhklev olek ei jäänud draakonile märkamata.
„Kui räägitakse midagi ankrust, roolist või kaptenist, siis on selge, et jutt käib merest ja laevast, ja nii on ka laevakellaga. Näete, isegi laeva nimi on siia peale graveeritud.” Poisid kummardusid lähemalt uurima. Tõepoolest võis särava pinna pealt lugeda kirja Silja Festival.
„Tegelikult ei ole see alati nii olnud,” jätkas pootsman käega üle kella silitades. „Vaadake, poisid, nagu paljud asjad merel, on ka laevakell pärit Inglismaalt, kus see 15. sajandi paiku esmakordselt kasutusele võeti. Tol ajal mõõdeti aega laevas liivakellaga, mis teadupärast on klaasist. Et järgmine mees teaks vahti tulla, selleks löödi siis laevakella, kui liivakella ümber pöörati. Sellest ka see ütlus „klaasi lööma”. Samuti anti laevakellaga märku töö- ja puhkuseaja algusest, jumalateenistusest, söögist ning tulekahjust.”
„Onu Raivo, onu Raivo,” kiirustas Tõnn õhinal ütlema, „kas mina võiksin järgmisena kella…” ta parandas ennast kiiresti, „klaasi lüüa?” Pootsman muigas.
„Kahju küll, mehed, aga tänapäeval käib vahivahetus hariliku kella järgi. Laevakella kasutatakse siis, kui laev on udus sattunud karile või jäänud ankrusse. Nii antakse teistele laevadele märku oma asukohast. Ankrusse jäämisel annab tavalises kaubalaevas pootsman laevakellaga kaptenile märku, mitu seeklit ankruketti on vette lastud, kuid meie puhul pole ka see vajalik. Silja Festivali ankruid saab otse sillast mainata ja seal on ka elektrooniline arvesti, mis seekleid loendab.” Veel kord silitas draakon üle kella. „Kuna tegu on sümboliga, siis peab see kell alati ilusasti läikima ja selle eest kantakse hoolt.” Pootsman vaatas käekella ja hakkas kiirustama.
„Poisid, aeg on minna,” ütles ta. „Kapteni antud pool tundi on läbi ja siin laevas tähendab pool tundi kolmkümmend minutit, ei rohkem ega vähem, vastasel juhul saame sugeda.” Mehed kiirustasid pakilt lahkuma. Sulgedes võtmega enese järel ust, päris onu Raivo kavalalt: „Kas saite targemaks?”
Vennaksed noogutasid mõtlikult, palju oli uut ja põnevat. „Kui saite, siis vastake kahele küsimusele,” jätkas onu draakon mööda koridori vaipa astudes. „Milline on laeva kõige lühem ja milline kõige pikem ots?”
Vennaksed pingutasid omaette nohisedes ajusid ja rühkisid pootsmani järel liftide poole.
„Noh, sildumisotsad on ju pikad küll…” pomises Mats. Tõnn ei lausunud midagi, tema juurdles ikka veel „ahvirusika” ja selle visketehnika üle. Kui kolmik jõudis kapteni kajuti ukse taha, ütles onu Raivo:
„Poisid, pidage meeles, kõige lühem ots laevas on laevakella tila küljes ja kõige pikem ots on pootsmani keel.”
TUHANDED HOBUSED
Kapten ei olnud kajutis üksi. Ta uuris koos pikka kasvu vormis onuga mingit joonist, mõlemad kummargil kirjutuslaua kohal. Võõral olid õlgadel samuti nelja triibuga pagunid nagu Papalgi, kuid lisaks oli seal veel kuldne propelleri kujutis.
„Ahhaa,
