plaadiautomaat seisab keset elutuba, mida kaunistab komisjonipoest hangitud retromööbel, ent peaaegu kõik (kaasa arvatud kassid Einstein ja Doris) eelistavad istuda köögis. Külmik on täis topitud orgaanilist ninni ja säilitusaineteta nänni. Võimaluse korral kasutatakse makulatuuripaberit. All keldris, kus Chris eelmisel õhtul enne seda, kui bänd „In Uterot” salvestama läks, korraliku peo maha pidas, asub viiekümnendate lõpu stiilis baarilett ja kolm pinballi-masinat: Kiss, Addams Family ja Evel Knievel. Vanad sõbrad, nagu Matt Lukin Mudhoneyst, Tad Doyle TAD-st ja Dee Plakas L7-st, uued sõbrad nagu Eddie Vedder, Nirvana lähikonda kuuluvad inimesed, nagu Ernie Bailey ja Gary Gersh Geffen/DGC esinejate ja repertuaari osakonnast, pidutsesid varaste hommikutundideni. Shelli kostitas rahvast taimetoidusnäkkidega.
Chrisil on jalad kindlalt maas ja ta kulutab raha arukalt. Ta ei ole pillava elustiiliga rokkstaar – tema ajast ja arust kassetimängijagi on laiali lagunemas.
Vahetult enne 1992. aasta jõule toimunud lühikesele eelvestlusele järgnes veebruari alguses esimene intervjuuvoor Kurtiga, mille käigus kogunes rohkem kui 25 tunni jagu materjali. Intervjuud algasid hilisõhtul, kui Kurt oli „In Utero” proovidest tagasi jõudnud, ja kestsid nelja-viieni hommikul. Kurt, kellel oli parajasti pooleli kolimine ajutisse kodusse Seattle’is, askeldas enda ja Courtney hotellitoas, seljas eri paaridest pidžaamapooled, ning vürtsitas oma juttu ülimalt kuivade ja sarkastiliste vahemärkustega, suitsetades samal ajal ühe sigareti teise järel. Ükskord kinnitas ta pähe virtuaalreaalsuse seadme (midagi Walkmani ja privaatse psühhedeelse valgusefektimasina vahepealset), mille abil ta üritas kroonilist kõhuvalu leevendada. Selle erinevad seaded pidid stimuleerima mälu, loovust, energiat ja lõdvestumist.
Rahvusvahelise kuulsusega tähtede kohta elavad Kurt ja Courtney üsna rahulikult. Neil pole ümmardajaid ega härjakaelaga ihukaitsjaid. Kurt sõidab linnas taksoga ringi, käib McDonald’sis burgerit söömas ja kannab maskeeringuks peas tobenaljakat multikamütsi. Kord tuli üks külaline öösel hotelli, sõitis liftiga nende korrusele ja astus lukustamata uksest otse tuppa, kus Kurt ja Courtney pidžaamas voodi peal hämaras istudes telekast Leif Garretti filmi vaatasid. „Oh, tšau,” ütles Courtney häirimatult.
Kurt näeb nõrk ja kõhn välja. Ta kõneleb laulvalt, kuid surmtõsiselt, ning liigse suitsetamise tõttu on ta hääl madal ja kähe. Tema kurb ja kurnatud olek jätab mulje, nagu ta oleks just nutnud, kuid just selline ta loomu poolest ongi. „Kõik peavad mind emotsionaalseks vareks, täielikult negatiivseks süngeks täheks – kogu aeg,” ütleb Kurt. „Nad küsivad alati: „Mis lahti on?” Aga mul pole midagi viga. Ma ei tunne end üldse halvasti. Mingil hetkel pidin ma end peeglist vaatama ja mõtlema, mida inimesed minus näevad. Leidsin, et võib-olla peaksin oma kulmud maha ajama. Sellest võiks abi olla.”
Vaatamata peaaegu käegakatsutavale karismale on Kurt vägagi vaoshoitud. See aitab iga tema reaktsiooni vaimselt võimendada: napp „hmm” on tegelikult: „Ohoo!”, põgus muhelus tähendab naerulaginat ja altkulmupilk raevu.
Nagu fotodeltki näha, väljendab ta nägu palju karaktereid. Mõnikord näeb ta välja nagu inglike, mõnikord nagu ülbe uulitsapoiss ja mõnikord nagu tüüp, kes su autot parandab. Ja mõnikord, teatud valguses, sarnaneb ta kõhedust tekitavalt Axl Rose’iga. Tema kahvatu jume jääb hõreda habemetüüka varju. Otsmikul kumab punetav laik läbi tema tunnusmärgiks kujunenud pesemata juuste, mis on parajasti maasikablondid. Tavaliselt kannab ta pidžaamat ja on alati kammimata. Kuigi kellajal pole tema töögraafiku seisukohalt mingit tähtsust, kannab ta alati randmel samasugust käekella nagu Oregoni elektroonikapoodide keti omanik Tom Peterson.
Kurti silmad on niivõrd sinised, et annavad näole alati üllatunud ilme. Oma pidžaamas näeb ta välja nagu plahvatusest uimane noorsõdur, kes ümber veterani maja komberdab. Ent ta ei jäta ühtegi juhust kasutamata.
Märtsi alguses, pärast bändi uue albumi „In Utero” salvestamist, kolis Kurt koos Courtney ja pisikese Francesiga suuremat sorti üürimajja Washingtoni järve ääres. Kurtile meeldis istuda köögilaua ääres ja mängida plastist anatoomilise mudeliga, seda koost lahti võttes ning samal ajal lakkamatult suitsetades. „Minu arvates on lahe, et seda saab täiesti lahti võtta ja selle sisikonda vaadata,” ütles ta. „Organid lummavad mind. Need töötavad. Ja tihti lähevad nad rikki, kuid raske on uskuda, et inimene võib viia oma süsteemi selliseid mürke nagu alkohol või narkootikumid ja mehaanika tuleb sellega toime – vähemalt mõnda aega. See on hämmastav, et see üldse toimib.”
Majas on vähe mööblit; kogu põrandat katab beež vaipkate ja seinad on paljad, ent see kõik on ajutine. Hiljem samal aastal kavatsevad nad kolida ümberehitatud majja ühes Seattle’ist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas väikelinnas ning otsivad lisaks eluaset Seattle’i populaarses Capitol Hilli piirkonnas. Ülakorrusel on magamistuba, lapse tuba ja Kurti maalimistuba, kus molbertil seisab kondiste käte ja elutute mustade silmadega haletsusväärse olevuse portree. Alumise korruse vannitoas hoiab MTV parima uustulnuka auhind, väike hõbedane astronaut, WC-potil hoolikalt silma peal. Francesi hoidja Jackie tuba asub keldrikorrusel. Köögi kõrval paiknevasse söögituppa on üles pandud automudelirada.
Üks tuba majas täidab „segamini toa” funktsiooni. Põrandal on laiali vanad kirjad, noodid, töökassetid, plaadid, fotod ja plakatid, mis pärinevad Kurti muusikuelu algusaegadest. Ühe seina ääres seisab Courtney budistlik altar, mida ta enam eriti ei kasuta – tõenäoliselt seetõttu, et ei suuda lihtsalt läbi tohuvabohu selleni pääseda. Ümber kukkunud pruunist paberkotist on välja paiskunud terve trobikond plastmassist Kolonel Sandersi ja Pillsbury Doughboy nukke.
Kitarre on kõikjal, isegi vannitoas. Elutoas ilutseb kauni kõlaga vana Martin kõrvuti tagasihoidlikuma pilliga, mis on punaseks värvitud ja kaetud lillepiltidega.
Seitsmekuune Frances Bean Cobain on ilus laps; isalt on ta pärinud selged sinised silmad ja emalt lõuajoone. Kuigi ta vanemad näitavad arvatavasti külalise rõõmuks tavalisest rohkem hellust üles, armastavad nad oma järeltulijat ilmselgelt. Kurt tundub laste suhtes Courtneyst pisut õrnem olevat, kuid mõlemad saavad suurepäraselt hakkama tavapäraste pluti-pluti-meelitustega, mis last ülimalt lõbustavad.
Kõikide arvates on Francis Kurtiga imet teinud. „Ta vaatab pidevalt Francest ja kordab: „Just selline ma olin! Just selline ma olin”,” ütleb Courtney. „Inimest ei saa muuta, kuid minu elu eesmärgiks on ta uuesti õnnelikuks teha. Aga see on raske, sest ta pole kunagi millegagi rahul.”
Ühel õhtul sõrmitseb Courtney vaikselt ülakorruse elutoas akustilist kitarri, all garaažis aga müdistab Kurt nende vana Volvo juures rääbakal trummikomplektil, mis on mälestus kunagisest ammuunustatud tuurist. Garaaž kubiseb kastidest, mis sisaldavad pabereid, kunsti, kitarriosi ja aastate jooksul odavatest poodidest hangitud pudi-padi. Kaks kasti on täis tuubitud läbipaistvast plastist mehi, naisi ja isegi hobuseid. Lähedal seisavad võimendi, basskitarr ja ainus asi majas, mille kohta võib öelda, et see on ostetud enda meeleheaks – „Space Invadersi” tüüpi videomäng, mille Kurt paarisaja dollari eest hankis. Parimate punktisummade salvestamiseks kasutab ta selliseid tähekombinatsioone nagu „COK” või „POO” või „FUK”.
Meie jutuajamised olid äärmiselt avameelsed. Kurtil on sellise siiruse põhjendamiseks lihtne selgitus. „Ma olen juba vahele jäänud,” ütleb ta, viidates oma üldtuntud heroiiniprobleemidele, „seega võin ma vabalt seda tunnistada ja näidata asju veidi teisest vaatevinklist. Kõik arvavad, et ma olen aastaid narkar olnud. Tegelikult olin ma seda vaid lühikest aega.”
Peale selle ei karda ta bändi (ega iseenda) müüti purustada. Sootuks vastupidi. „Ma pole kunagi kavatsenud ümbritseda end mingi saladuselooriga,” ütles ta kord mulle. „Mul ei olnud lihtsalt alguses midagi öelda. Nüüd, kui kõik on piisavalt kaua kestnud, on tegemist juba omamoodi looga. Aga ikkagi mõtlen ma igal õhtul, kui sa oled ära läinud: „Issand, mu elu on paljude
