mäletan, et korraga ei olnud ma enam sama inimene nagu varem; tundsin, et olen väärtuse kaotanud,” kirjeldab ta. „Ma tundsin, et ei ole enam väärt teiste lastega koos olema; ilmselt sellepärast, et neil olid vanemad olemas, minul aga enam mitte.”
„Ma olin vanemate peale tulivihane, et nad oma probleemidega hakkama ei saanud,” jätkab ta. „Enamiku aja oma lapsepõlvest, pärast lahutust, oli mul vanemate pärast nagu piinlik.”
Ent Kurt oli hakanud tundma end autsaiderina juba enne lahutust. „Eelkõige isaga ei olnud mul midagi ühist,” ütleb Kurt. „Ta tahtis, et ma sporti teeksin, mulle aga sport ei meeldinud, ja ma olin kunstikalduvustega, tema aga selliseid asju ei hinnanud; seepärast tundsin ma alati häbi. Ma ei suutnud aru saada, kuidas mul võisid sellised vanemad olla, sest neil ei olnud kunstisoont nagu minul. Mulle meeldis muusika, neile aga mitte. Võib-olla mõtlesin ma alateadlikult, et olen lapsendatud – pärast seda „Partridge Family” osa, kus Danny arvas, et ta on lapsendatud. Ma haarasin sellest mõttest kinni.”
Probleemi süvendas Kurti loovus ja tarkus ning varane mõistmine, et temas on peidus kunstnik. „Umbes 10- või 11-aastaseni ei saanud ma aru, et olin oma koolikaaslastest erinev,” ütleb ta. „Siis hakkasin ma mõistma, et mind huvitas joonistamine ja muusika kuulamine märksa rohkem kui teisi lapsi. See teadmine tuli järk-järgult ja ma sain sellest üha rohkem aru. 12-aastaselt olin ma juba täiesti endasse tõmbunud.” Olles veendunud, et ta ei leia kunagi kedagi endasarnast, loobus ta lihtsalt uute sõprade otsimisest.
„See linn… Kui ta elanuks ükskõik kus mujal, oleks kõik korras olnud,” ütleb Wendy. „Aga see linn on täpselt nagu Peyton Place. Kõik jälgivad ja arvustavad kõiki, paika on pandud raamid, kus igaüks peaks püsima, tema aga seda ei teinud.”
Pärast vanemate lahutust elas Kurt ühe aasta ema juures. Kuid talle ei meeldinud ema uus elukaaslane, keda ta nimetab „alatuks naisepeksjast tümikaks”. Alguses arvas Wendy, et Kurti vastumeelsuse põhjuseks oli üksnes armukadedus. Viis aastat hiljem aga mõistis ta, et tema poiss-sõber oli „pisut segane” – tegelikult paranoiline skisofreenik. Kurt oli äärmiselt õnnetu ja elas oma viha välja kõigi peale alates Wendyst kuni lapsehoidjateni, keda ta tavaliselt uksest sisse ei lasknud. Wendy ei suutnud teda enam ohjeldada ning saatis poisi elama Doni juurde viimase haagismajakesse Montesanos, väikeses metsatööliste külas Aberdeenist paarkümmend miili ida pool.
Doni kodu ei olnud tüüpiline haagissuvila, vaid moodulmaja, mis oli osade kaupa veokiga haagistelinnakusse toimetatud ja seal kokku pandud. „See ei olnud üks neist luksuslikumatest topeltlaiadest, kus rikas valge rämps tavaliselt elas,” märgib Kurt.
Alguses oli kõik tore. Don ostis Kurtile minimootorratta ja nad olid tihti koos – käisid näiteks nädalavahetusel rannas või matkal. „Tal oli kõik olemas,” ütleb Don. „Raskused olid ületatud. Tema käsutuses oli kogu maja, tal oli mootorratas, ta võis teha just seda, mida tema tahtis, me tegime alati koos igasugu asju. Aga siis tulid veel kaks last ja uus ema…”
Don Cobain
Kord kinnitas Don Kurtile mõtlematult, et ta ei abiellu enam kunagi. 1978. aasta veebruaris tegi ta seda ikkagi. Uus naine tõi kaasa oma kaks last ning kõik kolisid korralikku majja Montesanos. Kurt ei saanud uute pereliikmetega üldse läbi, eriti võõrasemaga. „Ma pole tänaseni kohanud ühtegi teist niivõrd võltsi inimest,” ütleb ta. Don vaidleb vastu: „Ta on üks kõige toredamaid inimesi. Ta kohtles Kurti hästi, proovis igasuguseid asju, otsis talle tööd ja püüdis kõigega hakkama saada, aga poiss rikkus ise perega suhted ära – oma käitumise, tegude ja tegemata jätmistega.”
Kurt tegi koolist poppi ja keeldus koduseid töid tegemast. Doni sõnul hankis ta poisile restoranis abitöölise koha, kuid too ei suvatsenud isegi kohale ilmuda. Ta hakkas oma väiksema kasuvennaga tüli norima ja ka õde ei meeldinud talle – kuigi too oli Kurtist neli aastat noorem, jäeti ta tihti poissi valvama, kui vanemad välja läksid.
Mingil hetkel avastas ta, et isa oli hakanud tema kasuõele ja – vennale ohtralt mänguasju ostma. Samal ajal, kui tema oma keldritoas passis, käisid teised poes ning tulid tagasi mõne uue leluga.
„Ma püüdsin teha kõik, et ta tunneks end osana perekonnast ja kõigest,” ütleb Don, kelle väitel hankis ta Kurti seadusliku hooldusõiguse eelkõige selleks, et teda rohkem perekonnaga liita. „Aga ta ise ei tahtnud seda; ta soovis olla koos emaga, too aga polnud temast huvitatud. Ja nüüd on ema nii nunnu ja mina see paha mees.”
Kuid asjad ei pruugi nii lihtsad olla. „Ma olen vahel emotsionaalne, teinekord aga mitte ja ma lihtsalt ei oska end väljendada,” tunnistab Don. „Mõnikord võivad mu väljaütlemised inimestele solvavad tunduda. Ma ei taha kedagi solvata, aga vahel teen ma seda ilmselt enda teadmata.” Midagi sellist võis juhtuda ka Kurtiga. „Võimalik,” ütleb Don. „Täitsa võimalik.”
Kummalisel moel oleks Doni koos Kurtiga veedetud aastate osas tabanud justkui mälukaotus. Kuigi nüüd jätab ta toreda ja lihtsa mehe mulje, võis lahutuse taak tollal tema hämarama poole välja tuua. „Kas ma olin karmi käega?” küsib ta. „Hea küll, mu naine igatahes väidab seda. Ilmselt ma kõigepealt ütlen ja siis mõtlen. Ja ma solvan inimesi. Ja ma saan sellest üle ja unustan, teised aga mitte. Ma mäletan, kuidas mu oma paps peksis mind rihmaga, lõi mul silma siniseks ja muud värki, aga no ma ei tea, no võib-olla mõne laksu rihmaga andsin.”
„Don reageeris kõigele, mida Kurt tegi,” ütleb Wendy. „Kui tal pesapallimäng untsu läks, küttis ta pärast seda end sellise piirini üles, et hakkas Kurti alandama. Ta ei lasknud Kurtil kunagi väike poiss olla. Ta tahtis, et Kurt oleks väike täiskasvanu, käituks ideaalselt, ei teeks kunagi midagi valesti. Ta riidles pidevalt Kurtiga ja sõimas teda lollakaks. Ta ärritus äärmiselt kergesti ja – põmm, vops vastu pead. Mu ema ütleb, et mäletab, kuidas Don tõukas ükskord Kurti nii, et poiss lendas toa teise seina – ta oli siis umbes kuuene.” Don väidab, et ei mäleta midagi sellist.
„Seda nimetatakse eitamiseks,” märgib Wendy.
Pärast lahutust läks Don kaubalugejana tööle puidufirmasse Mayer Brothers. „Põhimõtteliselt,” ütleb Kurt, „jalutas ta lihtsalt kogu päeva ringi ja loendas palke.”
„Tema nägemus isa ja poja päevast oli selline, et ta võttis mind laupäeviti ja pühapäeviti tööle kaasa,” jätkab Kurt. „Ma istusin ta kontoris, sellel ajal kui tema ringi käis ja palke loendas. Tõepoolest äärmiselt põnev nädalavahetus.” Isa kabinetis joonistas Kurt pilte ja tegi tüngakõnesid. Mõnikord läks ta välja lattu ja mängis lauavirnade otsas. Pärast kõike seda meelelahutust istus ta isa kaubikusse ning kuulas üha uuesti ja uuesti Queeni kassetti „News of the World”. Vahel kuulas ta seda nii kaua, et aku sai tühjaks ja nad pidid leidma kellegi, kes aitaks auto juhtmetega käivitada.
Keskkoolis käis Don koos teistega jooksmas, kuid spordis polnud ta kunagi eriti tugev – võimalik, et oma väikese kasvu tõttu. Doni isal olid poja suhtes suured lootused, kuid ta lihtsalt ei suutnud teistega võistelda. Mõned arvavad, et just see oli põhjuseks, miks Don sundis Kurti sporti tegema.
Põhikoolis pani Don Kurti maadlustrenni. Kurt vihkas kurnavaid treeninguid ja mis veel hullem, kohustust viibida sportlaste seltskonnas. „Ma vihkasin iga sekundit sellest,” ütleb Kurt. „Ma vihkasin seda nii kuradi moodi.” Õhtul, kui ta trennist koju jõudis, „ootas mind vastik, hangunud ja kuiv söök, mille mu kasuema oli suure armastuse ja hoolega valmistanud ja mis oli seisnud seal lõunast saadik, pliit madalale kuumusele keeratud, kõik oli täiesti ära kuivanud ja jälk. Ta oli maailma halvim kokk.”
Kõigele vaatamata ütleb Kurt, et tal läks maadluses päris hästi, eelkõige
