et minust võiks saada rokkstaar,” ütleb Kurt. „Mingeid probleeme polnud, sest ma olin nii hüperaktiivne ja maailm oli minu ees lahti – ma võisin teha kõike. Ma teadsin, et kui tahaksin, siis võiksin presidendiks saada, kuid see mõte tundus nõme – ma tahtsin pigem rokkstaar olla. Mul ei olnud mingeid kahtlusi. Ma olin biitlitest vaimustuses ning ma ei tajunud, millises keskkonnas ma elasin, mis mind ees ootas, millist võõrandumist ma pidin teismelisena tunda saama.”
„Minu jaoks oli Aberdeen nagu iga teine Ameerika linn,” jätkab Kurt. „Ma arvasin, et need on kõik ühesugused – kõik saavad üksteisega läbi, kusagil pole sellist vägivalda nagu tegelikkuses oli ja kõik on niivõrd lihtne. Ameerika oli minu jaoks sama suur kui meie tagahoov, seega polnud mingi probleem sõita igale poole ja mängida rokkbändis ja olla ajakirjade kaantel ja mida iganes veel.
Aga siis, kui ma hakkasin üheksa-aastaselt maniakaal-depressiivseks muutuma, ei näinud ma asju enam niimoodi. See tundus nii ebarealistlik.”
Kümnendaks klassiks oli Kurt loobunud kõikidest kuulsuselootustest. „Ma olin tollal nii kohmetu,” ütleb ta. „Mu enesehinnang oli niivõrd madal, et ma ei suutnud rokkstaariks saamist ettegi kujutada, rääkimata kõigest sellest, mida ühelt rokkstaarilt oodatakse. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin televisioonis või annaksin intervjuusid või muud sellist. Sihuke värk ei tulnud mulle tol ajal mõttessegi.”
Kurti isa oli pannud ta Babe Ruthi liiga pesapallimeeskonda. Põhimõtteliselt istus Kurt peamiselt varumeeste pingil ja alati, kui ta platsile kutsuti, lõi ta meelega palli välja, et ei peaks mängu edasi jääma. Pingil ajas ta juttu Matt Lukini nimelise poisiga, põhilisteks jututeemadeks Kiss ja Cheap Trick. Nad olid tuttavaks saanud Montesano keskkooli elektroonikaklassis. Lukinile on Kurt meelde jäänud kui „väike rasvaste juustega mässumeelne poiss”.
Lukin mängis bassi kohalikus bändis Melvins, mille proovis Kurt oli üheksandale klassile eelnenud suvel ühel õhtul käinud. Kurti sõber Brendan tundis kedagi, kes tundis Melvinsi trummarit, ja nad olid luninud endale välja kutse Melvinsi proovi, mis toimus kellegi kodu pööningul. Tollal polnud Melvins veel punkbänd ning nad mängisid Hendrixi ja Who kavereid.
Kurti jaoks oli see esimene kord tõelist rokkbändi lähedalt näha ja ta oli pööraselt erutatud. „Ma jõin kogu õhtu veini ja olin täitsa täis ja tüütu, ja ma mäletan, et kiitsin neid umbes miljon korda,” meenutab Kurt. „Ma olin nii elevil, nähes omavanuseid tüüpe bändis mängimas. See oli nii lahe. Ma mõtlesin: küll nendel kuttidel ikka veab.” Lipitsemine ajas teistel hinge täis ja nad viskasid Kurti välja. Endiselt purjus, käis ta lahkudes pööningutrepil käpuli.
Samal aastal kohtus Kurt Montesano kooli kunstiklassis uuesti Melvinsi liidri Buzz Osborne’i, temast paar aastat vanema jässaka ja metsiku ilmega noorukiga. Tol ajal oli Osborne suur Who fänn, kuid pöördus peagi pungi suunas. Tal oli Sex Pistolsi fotodega raamat, mida ta Kurtile laenas. Kurt oli lummatud. Esimest korda avanes talle punk muus vormis kui kunagised vähesed ja hinnalised pildid Creemi lehekülgedel. „See oli Sex Pistols kõige ehedamal kujul,” ütleb Kurt. „Ma sain lõpuks nendest lugeda ja üldse. See oli tõeliselt lahe.” Peagi joonistas ta igas klassis oma pingile Sex Pistolsi logo, samuti kõikjale oma Pee-Chee mapile. See-järel rääkis ta kõikidele, kes teda kuulata viitsisid, et kavatseb punkbändi kokku panna ja see saab kindlasti väga populaarseks – mis sest, et tal polnud endiselt aimugi, kuidas punk kõlab.
„Ta tõmbas mind oma erilisusega,” ütleb Kurt Osborne’i kohta. „Ma pidin temaga kindlasti tuttavaks saama.” Kurt kadestas Osborne’i, sest viimasel oli punkbänd, mis esines aeg-ajalt Seattle’is ja Olympias. „Ja tol hetkel oli see ainus asi, mida ma tõepoolest teha tahtsin,” ütleb Kurt. „Mul ei olnud oma muusika kohta mingeid kõrgeid ootusi. Ma tahtsin lihtsalt võimalust mängida Seattle’is inimeste ees. Võimalus, et võiksin olla bändis, mis on piisavalt edukas, et tuurile minna, tundus siis liiga kättesaamatu, et pähegi tulla.”
Melvinsi algkoosseisu kuulus ka trummar Mike Dillard, kelle asemele tuli hiljem Dale Crover. Oma esimeses pungietapis mängisid nad ülikiiret hardcore’i. Siis, kui kõik hakkasid sama tegema, otsustasid nemad mängida nii aeglaselt kui võimalik, et teisi lihtsalt närvi ajada. Ja et kõiki tõeliselt närvi ajada, lisasid nad kogu komplektile juurde veelheavy metal’i. 1987. aasta teedrajava albumiga „Gluey Porch Treatments” sai Melvinsist üks alusepanijaid stiilile, mis sai lõpuks tuntuks grunge nime all – uus pungi mutantvorm, milles oli mõjutusi nii heavy metal’ilt, kui ka seitsmekümnendate proletaarsetelt hard-rock’i bändidelt nagu Kiss ja Aerosmith. Nende kõla tõi kaasa revolutsiooni Seattle’i muusikamaastikul, kus olid varem domineerinud art-rock’i bändid.
Ajaks, mil Kurt neid esimest korda nägi, oli Melvins juba Seattle’is esinenud ning enne 1985. aastat olid nad olnud esindatud kogumikul „Deep Six” koos U-Meni, Soundgardeni, Green Riveri, Malfunkshuni ja Skin Yardiga. Peale art-rock’i bändi U-Men leidus kõigi teiste muusikas erineval määral punki, seitsmekümnendate stiilis hard-rock’i ja proletaarset heavy metal’it, mis moodustas kokku toore, ent tõhusa muusikalise kompoti.
Vahel aitas Kurt Melvinsil nende varustust Seattle’isse esinemistele vedada. Aberdeenil ei olnud eriti muusikalist ajalugu, kuigi linnast oli pärit poole plaatinaplaadi läbimüügi saavutanud speed-metal bänd Metal Church, ja ansambel, kes esines Seattle’is, oli suur asi.
Kurt oli väga õnnetu, et pidi pidevalt sugulaste vahet külakoda käima. 1984. aasta mais oli Wendy abiellunud sadamatöölise Pat O’Connoriga. Pat jõi tol ajal ohtralt ja Wendyl oli sellega piisavalt muret – ta ei soovinud samal ajal ka Kurtiga tegeleda, kuid lõpuks suutis Kurt ema veenda, et too ta enda juurde tagasi võtaks. „Ma istusin kuude kaupa igal õhtul nuttes telefoni otsas, üritades teda nõusse saada, et ta lubaks mul enda juures elada,” ütleb Kurt.
Ühel õhtul läks Pat välja ja tuli tagasi alles kell seitse hommikul, purjus ja Wendy sõnul „haises ta plika järele”. Wendy oli maruvihane, kuid läks sellest hoolimata kaubamajja tööle. Siis jalutasid läbi poe kaks nolki, kes tahtsid teda lihtsalt narrida. „Hei, kus Pat eile öösel oli?” irvitasid nad. Wendy sattus niivõrd raevu, et läks ja jõi end koos ühe sõbraga täis, seejärel aga tuli koju ja valas viha Pati peale välja. Mõlema lapse silme ees haaras ta kapist ühe oma paljudest relvadest ja ähvardas mehe maha lasta, kuid ei saanud laadimisega hakkama. Siis kogus ta kokku kõik oma relvad – haavlipüssid, püstolid, vintpüssid ja antiiksed tulirelvad – ning tassis need mööda tänavat, Kim suure kuulikotiga järel, Wishkah’ jõe äärde ja heitis need vette.
Kurt jälgis kogu stseeni oma magamistoa aknast. Hiljem samal päeval andis ta paarile tüübile raha, et need jõest võimalikult palju relvi välja tooksid, seejärel aga müüs need maha. Saadud tulust ostis Kurt oma esimese võimendi. Siis sõidutas ta kuti, kes talle oli võimendi müünud, diileri juurde, kus too kogu raha kanepi peale hakkama pani.
Kurt mängis oma kitarri väga valjult. Naabrid kaebasid ta peale. Wendy tagus harjavarrega vastu lage. Kurt oli väga rahul, kui ülejäänud pereliikmed poodi või mujale välja läksid, sest siis sai ta vabalt laamendada. „Me tulime koju, lootes, et aknaklaasid on terved,” ütleb Wendy. Kurt kutsus ka sõpru endaga koos mängima, kuid kellelgi neist polnud muusikalist annet. Ta oli oma väljaütlemistes väga kamandav ja kriitiline ning teadis täpselt, mida tahtis.
Nirvana klubis Crocodile (© Charles Peterson)
Keegi ei teadnud, et ta oma toas ka laulis. „Ühel päeval,” ütleb Wendy, „kuulsime me Patiga seda juhuslikult. Ta laulis äärmiselt vaikselt. Ta ei tahtnud, et me teda kuuleks. Me panime kõrva peaaegu vastu ust ja vaatasime teineteisele otsa, kirtsutasime nina ja leidsime üksmeelselt, et pigem jäägu ta kitarri juurde.”
2. PEATÜKK
