kunagi kokku.” Neil ei olnud ühiseid tunde – vahel nägi Kurt Chrisi spordivõistluste ergutuskoosolekutel, kus ta mõnikord osales üksnes selleks, et teisi saboteerida, näiteks ootamatult kõvasti laulma hakates.
„Ta oli lõbus tüüp, kellel oli ilmselgelt teistest erinev huumorimeel,” meenutab Kurt. „Kõik naersid tema üle, mina aga naersin temaga koos, sest tegelikult tegi ta kõik teised lolliks. Ta oli tõeliselt tark, naljakas, otsekohene inimene. Ta oli kõikidest teistest pikem. Ta oli hiiglaslik. Mul oli kahju, et mul ei õnnestunud kunagi temaga koos olla, sest keskkooli ajal vajasin ma tõepoolest hädasti sõpra.”
Kurt tundis end heidikuna, kuid isegi heidikud võivad leida teisi heidikuid, kellega seltsida. Tõsi, Aberdeen näis selles erand olevat. „Ma tahtsin kusagil oma kohta leida, kuid mitte koos keskmiste tüüpidega ega ka nendega, kes olid koolis populaarsed,” ütleb Kurt. „Ma tahtsin nohikute seltskonda, aga Aberdeenis olid ainult ülinohikud, kes ei andnud keskmise nohiku mõõtu välja. Nad ei olnud sellist tüüpi kutid, kes Devot kuulaksid. Nad olid lihtsalt harilikud nõmedikud.”
Kurti sõnul oli koolis ainult kaks poissi, kellega ta üldse sõbrunemist kaalus. Mõlemad olid vähemalt selle poolest piisavalt lahedad, et fännasid Los Angelese uue laine bändi Oingo Boingo. „Aga nad olid lihtsalt sellised nohikud – täielikud idioodid,” ütleb Kurt. „Nad olid sellist tüüpi kutid, kes endale jalgpallivõistluste ajaks näomaalingu tegid.”
Keskkool oli Kurti jaoks teismelise tühermaa, kuhu kuulusid kolm kasti: sotsiaalsed tüübid, matemaatikanohikud ja stoner’id. Aberdeeni kooli tüdrukud olid märganud Kurti põselohukesi ja siniseid silmi ning pidasid teda kenaks. „Ma vist meeldisin neile,” ütleb Kurt, „kuid mulle ei meeldinud neist tüdrukutest keegi, sest nad olid lihtsalt rumalad.” Ning kuna Kurt meeldis tüdrukutele, üritasid nende sportlastest kutid samuti temaga sõprust sobitada, ent Kurt saatis ka nemad pikalt.
Kurt kaalus võimalust, kas sulanduda nende nohikutüüpi poiste hulka, kellele meeldisid arvutid ja male, kuid nood ei armastanud muusikat.
Seega jäid üle stoner’id. „Kuigi ma vihkasin neid,” ütle ta, „meeldis neile vähemalt rock and roll.” Nii hankiski Kurt omale tüüpilise stoner’i tagi – fliisvoodriga teksatagi, mis on tänapäeva hukka läinud noorte seas seniajani populaarne – ning hakkas tolknema tavapärases stoner’ite paigas, suitsutoas. Kurt ei rääkinud peaaegu kunagi kellegagi; ta oli nii vaikne, et vahel küsiti temalt, kas ta on nuhk.
Pärast Aberdeeni tagasi kolimist oli Kurti side Melvinsiga katkenud. Ent siis kohtas ta suitsutoas veel üht muusikafänni, kelle nimi oli Dale Crover. Ka Chris tundis Croverit, kuna too musitseeris tihti koos Chrisi noorema venna Robertiga. Kui Melvinsil tekkis vajadus trummari järele, soovitas Chris Croverit, kes saigi koha endale. Ning kuna Kurt Croverit tundis, hakkas ta uuesti koos Melvinsiga ringi liikuma.
Melvinsi prooviruumiks sai vaba tuba Croveri vanemate majas. Iga koht, kus Melvins proove tegi, muutus kiiresti püsivaks lemmikpaigaks mõnele Aberdeeni stoner’ile, keda hüüti ripatsiteks, ning Croveri kodu polnud mingi erand. Oma altlaienevate teksaste ja tepitud pulloveridega, mille taskutel olid tõmblukud, et kanep välja ei pudeneks, „meenutasid need poisid kõige klassikalisemaid koomiksitüüpe stoner-metal’i kuttidest, mida oli võimalik ette kujutada,” kirjeldab Kurt. „Nad olid nii naljakad – vinnilised, hambutud, kanepi järgi lehkavad.”
Ripatsite jaoks tähendas Melvinsi prooviruumis hängimine praktiliselt ainsat tegevust, mis neile huvi pakkus. „Aberdeenis ei olnud muud teha kui õlut juua, kanepit suitsetada ja saatanat teenida,” muigab Crover. „Seal ei olnud midagi. Me vahtisime ohtralt telekat.”
Prooviruumi seinu täitsid Kissi, Mötley Crüe ja Ted Nugenti plakatid, ajakirjast Circus välja rebitud leheküljed ning pildid alasti naistest, millele oli kleebitud igasugu nägusid (sarnane pilt kaunistas kunagi hiljem ka üht Nirvana T-särki). Külalised saabusid majja mööda tagatreppi, läbi tillukese toa, kuni jõudsid prooviruumi. Buzzile ei meeldinud, kui proovis oli palju võõraid ja seetõttu pidid ripatsid rahulduma maja taga verandal passimisega, kuni Melvins proovi tegi. Bändi iga päev toimuv proov kestis tavaliselt kolm tundi või isegi kauem, kuid seda selle pärast, et iga paarikümne minuti järel tuli teha paus, mille jooksul mõni bändiliige ripatsitega mingit asja ajas.
Ka Kurt püüdis Melvinsi liikmeks saada, kuid kukkus katsel haledalt läbi. „Ma vusserdasin seal totaalselt,” ütleb ta. „Ma olin nii närvis, et unustasin kõik lood ära. Ma ei suutnud sõna otseses mõttes ühtegi nooti mängida. Ainult seisin seal, kitarr käes, ja lasin selle tagasisidesse, ise näost punane.”
Sellest aga polnud hullu, sest Kurt kirjutas ja salvestas samal ajal juba oma materjali. Matt Lukinil on meeles üks lindistus, mille Kurt oli oma lugudest ainult kitarri ja vokaaliga teinud. „Need olid tõeliselt lahedad lood,” meenutab Lukin, „eriti arvestades, et tegu oli meievanuse Aberdeeni kutiga, kes kitarri mängis – enamik poisse tahtsid mängida ainult Judas Priesti lugusid. Meie arvates oli see omamoodi kummaline, et mingi tüüp kirjutas ise lugusid ja mängis meelsamini neid kui Mötley Crüe omi.”
Ning siis tutvustas Buzz Osborne Kurt Cobainile punki. Osborne lindistas mõne kasseti jagu lugusid, peamiselt Lõuna-California bändidelt nagu Black Flag, Flipper ja MDC. Esimese kasseti esimene lugu oli Black Flagi „Damaged II”, totaalne kriiskavate kitarride ja kaootiliste, kuid tormiliste trummide märul. „Sina lõhud, mina lõhun/ ma olen segaduses, olen segaduses/ Ma ei taha olla segaduses,” karjus laulja Henry Rollins.
Kurt oli rabatud. „See kõlas nagu midagi teiselt planeedilt,” ütleb ta. „Mul kulus mitu päeva aega, et seda vastu võtta.” Nädala lõpuks oli aga temast saanud veendunud, enesekindel punkar. „Ma tundsin,” ütleb Kurt, „et see kõneles selgemalt ja realistlikumalt kui tüüpilise rock and roll’i sõnum.”
Varsti pärast seda, 1984. aasta augustis, sõitsid Kurt, Lukin, Osborne ja teised Seattle’isse, et näha Black Flagi kontserti klubis Mountaineer plaadi „Slip It In” tuuri raames. Et pileti ostmiseks piisavalt raha hankida, müüs Kurt kaheteistkümne dollari eest maha oma plaadikogu, kuhu tollal kuulusid selliste bändide nagu Journey, Foreigneri ja Pat Benatari plaadid. „See oli tõeliselt vapustav,” ütleb Kurt kontserdi kohta. „Ma olin hetkega pungiusku pööratud.”
„Punkariks saamine tõstis mu madalat enesehinnangut, sest see aitas mul mõista, et ma ei pidanud tingimata rokkstaariks saama – ma ei tahtnud rokkstaariks saada,” ütleb Kurt. „Ma kõndisin alati piiri peal – ühest küljest ma vahelduva eduga ei hoolinud, ei tahtnud ega ei suutnud, teisalt aga samal ajal mõnes mõttes siiski tahtsin. Tahtsin ennast inimestele tõestada. See tekitab segadust. Mul on nii hea meel, et ma tollal pungi leidsin, sest see andis mulle need vähesed aastad, mida ma vajasin, et suureks saada, oma väärtused selgeks teha ja mõista, milline inimene ma tegelikult olen.”
„Ma olen tõeliselt õnnelik, et mul õnnestus punk avastada,” ütleb Kurt. „See oli nagu taeva kingitus.”
Ka Osborne juhatas talle teed, kuidas uue keskkonnaga kohaneda. „Tal oli keskmiste jõmmide suhtes tõeliselt vinge hoiak,” ütleb Kurt. „Mulle avaldas see tõeliselt muljet. See oli järgmine: „Mõnita neid kuni viimase piirini, kus on veel võimalik terve nahaga pääseda.” Me käisime sportlaste pidudel ja kõndisime suurte musklitega meeste järel ja sülitasime neile selja peale. Ja kirjutasime roppe lauseid nende majade seintele, võtsime külmikust munad välja ja panime peremehe voodisse. Püüa terve nahaga pääseda, aga keera nii palju käkki kui suudad.”
Lõpuks kohtas Kurt kutti nimega Jesse Reed, kes „oli ainus tore sõber, keda mul õnnestus Aberdeenis leida.” Peale kena kuti, kelle nimi oli Myer Loftin.
Kurt kohtus Loftiniga kunstiklassis ja nad said sõpradeks, kui avastasid, et neile
