kutil ennast maha suruda. Sa oleks pidanud ta ilmet nägema. Tegelikult marssis ta poole matši pealt välja, sest ma tegin sedasama mingi neli korda järjest.” Don ei mäleta enda sõnul ka seda lugu, ent Kurt ütleb, et selle tulemuseks oli üks neist kordadest, kui ta pidi kodust välja kolima ning tädi ja onu juurde elama minema.
Kord viis Don Kurti ka jahile, ent kui nad metsa jõudsid, keeldus Kurt koos jahiseltskonnaga edasi minemast. Ta veetis kogu päeva päikesetõusust loojanguni autos. „Nüüd, kui ma seda uuesti meenutan,” ütleb Kurt, „siis mõistan, et minu jaoks ei olnud loomade tapmine õiglane, eriti veel meelelahutuseks. Tollal ei saanud ma sellest veel aru. Ma lihtsalt teadsin, et ei tahtnud seal olla.”
Vahepeal oli Kurt hakanud enda jaoks avastama ka teistsugust rokkmuusikat kui Beatles ja Monkees. Pärast seda, kui keegi oli Donile soovitanud liituda Columbia plaadi- ja kassetiklubiga, hakkas tal tekkima üsna soliidne plaadikogu. Igal kuul saabusid postiga Aerosmithi, Led Zeppelini, Black Sabbathi, Kissi ja teiste sarnaste bändide plaadid. Don ei viitsinud neid kunagi pakist välja võtta, ent kui nood olid mõne kuu avamata seisnud, tegi seda Kurt.
Samuti oli Kurt hakanud väljas käima mõne kutiga, kes kandsid merekarbikeesid, pikki juukseid ja Kissi T-särke. „Nad olid minust märksa vanemad – ilmselt põhikooli lõpuklassides,” ütleb Kurt. „Nad tegid kivi ja minu arvates olid nad lahedamad kui mu nohikutest neljanda klassi sõbrad, kes „Happy Days’i” vaatasid. Ma kutsusin nad endale külla ja pakkusin neile oma toitu, et lihtsalt nendega sõber olla.” Need stoner-tüübid märkasid peagi Doni imepärast plaadikogu ja õhutasid Kurti neid kuulama. „Pärast seda, kui nad olid mu selle muusikaga kokku viinud,” meenutab Kurt, „hakkasin ma ise ka väikeseks stoner-kutiks muutuma.”
„Isegi väiksena ei teinud ta kunagi suud lahti ega öelnud, mis talle muret tegi või mida ta tahtis,” ütleb Don. „Ta on nagu mina – ära ütle midagi, küll kõik laheneb iseenesest. Ja ära selgita. Lihtsalt hoia kõike enda sees, kuni see ükskord kõik välja purskab.”
„Pärast abiellumist olin mina tema jaoks tähtsuselt viimaste asjade hulgas,” ütleb Kurt. „Ta ei üritanudki midagi, sest oli kindel, et ema oli mulle ajupesu teinud. See on ikka tõeliselt nõrk seisukoht, millele oma poja elu asetada.”
„Ma ei pea tegelikult oma isa mingiks matšojurakaks,” ütleb Kurt. „Ta pole pooltki nii äärmuslik kui paljud isad, keda ma näinud olen.” Aga miks siis Kurt isa peale vimma kannab? „Ma ei tea isegi,” tunnistab ta. „Ma tahaks rohkem mäletada. Ma ei tundnud kunagi, et mul oleks päriselt isa olnud. Mul puudus isafiguur, kellega ma oleks saanud igasugu asju jagada.”
Lõpuks ei saanud ka Don enam pojaga hakkama ning Kurt käis kogu suguvõsas külakorda, elades kordamööda kolme onu ja tädi ning isapoolsete vanavanemate juures. Vähemalt kaks korda aastas kolis ta ümber Montesanosse või Aberdeeni, vahetades seejuures ka kooli.
Wendy sai aru, et ta peaks Kurti tagasi enda juurde võtma, kuid tal polnud endal just kõige kergemad ajad – ta oli lõpuks ometi lahti saanud paranoilisest skisofreenikust, kes oli teda vaimselt ja füüsiliselt ahistanud (kord viis see lausa traumapunktini). Lisaks sellele oli ta ka tööst ilma jäänud ja pidi paluma oma muusikust venda Chucki, et too Kurti enda hoole alla võtaks.
Kurti neljateistkümnendaks sünnipäevaks andis Chuck talle valida, kas saada kingiks jalgratas või kitarr. Kurt valis kitarri, kasutatud elektripilli, mis vaevu häält tegi, koos kulunud pisikese kümnevatise võimendiga. „Minu arvates polnud see isegi Harmony,” ütleb Kurt kitarri kohta, „vaid pigem Sears.” Ta jättis trummid sinnapaika ja käis umbes nädala jagu kitarritundides – täpselt piisavalt kaua, et õppida selgeks AC/DC „Back in Black”. „See on „Louie, Louie” akordidega üsna sarnane,” ütleb Kurt, „ja rohkem polegi vaja osata.” Seejärel hakkas ta ise laule kirjutama. Tema kitarriõpetaja Warren Mason mäletab Kurti kui „väikest vaikset toredat poissi”. Ning Masoni sõnul tahtis ta väga innukalt „Stairway to Heavenit” selgeks õppida, kuigi Kurt ise seda ägedalt eitab.
Aberdeen tekitas Kurtis hirmu. Montesanoga võrreldes oli Aberdeen suur linn. „Minu arvates kuulusid need lapsed kõrgema klassi rahva hulka ja ma ei olnud päris nende seltskonna vääriline,” ütleb ta.
Koolis luges ta S. E. Hintoni raamatuid, nagu näiteks „Rumblefish” ja „The Outsiders”, ning vältis teistega suhtlemist. Tol aastal ei leidnud ta oma sõnul ühtegi sõpra. Selle asemel tuli ta iga päev koju ja mängis kuni magamaminekuni kitarri. „Back in Black” oli tal juba selge ning ta õppis ära veel mõned lood – Carsi „My Best Friend’s Girl”, „Louie, Louie” ja Queeni „Another One Bites the Dust”.
1980. aasta alguses, kui Kurt oli 12-aastane, nägi ta koos oma sõbra Brendaniga saates „Saturday Night Live” ansambli B52’s kontserti. Neid tabas new wave’i pisik ja Brendan lunis oma vanematelt välja paari ruudulisi Vansi ketse. Kurti isa ei saanud seda endale lubada ning seepärast joonistas Kurt lihtsalt oma lihtsatele tennistele ruudud peale.
Suvel enne kümnendat klassi hakkas Kurt lugema ajakirja Creem, kus kirjeldati Sex Pistolsi vägitegusid. Pungi idee tundus talle paeluv. Kahjuks aga puudusid Aberdeeni plaadipoes punkbändide albumid, mistõttu polnud võimalik kuulata, kuidas see muusika reaalselt kõlas. Üksinda oma toas olles üritas ta seda jäljendada nii, nagu ise tollal ette kujutas – „kolm akordi ja palju kisa”, nagu Kurt ütleb. Tuli välja, et ta pani üsna täppi.
Mõni aasta hiljem leidis ta lõpuks ühe nn punkroki plaadi – Clashi laialivalguva ja eklektilise „Sandinista”– ning polnud sugugi rahul, et see ei kõlanud üldse nii, nagu ta oli arvanud.
Oma varajast muusikat nimetab Kurt „tõeliselt räigeks rifirokiks”. „See sarnanes Led Zeppeliniga kuid oli räige ning ma üritasin muuta seda nii agressiivseks ja pahaks kui võimalik,” ütleb ta. „Ma mõtlesin umbes nii: „Milline punk tegelikult võiks olla? Mis see on? Kui vastik see on?” Ja seejärel püüdsin mängida nii vihaselt, kui suutsin. Keerasin oma pisikese kümnevatise võimu nii valjuks kui võimalik. Mul polnud aimugi, mida ma tegin.”
„See oli tõepoolest vabastav,” ütleb Kurt. „Ma võtsin seda kui tööd. See oli minu missioon. Ma teadsin, et pean harjutama. Kohe, kui ma endale kitarri sain, haaras see mind täielikult.”
„Mul oli kogu aeg selline tunne – teadsin alati, et teen midagi erilist,” ütleb Kurt. „Ma teadsin, et see on parem, hoolimata asjaolust, et ma ei suutnud seda tollal tõestada. Ma teadsin, et mul oli midagi pakkuda ning olin kindel, et kunagi on mul võimalus inimestele näidata, et suudan kirjutada häid lugusid – et suudan midagi muusikaliselt rokile juurde lisada.”
Kurt tahtis pööraselt astuda järgmist loogilist sammu ja panna kokku bänd. „Ma tahtsin kohe teada saada, mis tunne on kirjutada laul ja kuulda selle kõla koos kõikide pillidega,” ütleb Kurt. „Ma lihtsalt tahtsin seda. Vähemalt proovida. See oli kõik, mida ma tahtsin.” Enne ansambli leidmist kulus veel neli aastat, kuid põhjus polnud väheses pingutamises.
Koolis sai ta tuttavaks kahe poisi, Scotti ja Andyga, kes mängisid bassi ja kitarri ning käisid jämmimas sügaval metsas asuvas mahajäetud lihalaos. Kord läks ka Kurt sinna nendega koos mängima ja nad otsustasid hakata kolmekesi bändi tegema. Kurt oli nõus oma kitarri sinna jätma, sest lõppude lõpuks pidi ta ju järgmisel päeval uuesti tagasi proovi tulema. Kuid Scott ja Andy lükkasid kokkusaamist üha edasi; päevadest said nädalad, nädalatest kuud. Kurtil ei õnnestunud kuidagi oma pilli tagasi saada, sest tal polnud autot ja ema polnud nõus teda sõidutama. Ta pidi hakkama saama paremakäelise kitarriga, mis kuulus ühele poisile, kelle ema oli surnud ja kes elas parajasti Cobainide juures. „Ta oli lihtsalt üks stoner-kutt, loll nagu saabas,” ütleb Kurt. „Ta meeldis mulle, sest ta oli tõeliselt masendunud inimene.” Lõpuks nõustus üks Kurti sõber
