ütles Cedric, käsi veel sügavamale taskusse surudes, „see on niisamuti kui õunanaisega pargis. Ta on nii vana, et te imestaks, kuidas ta püsti seisab. Ma arvan, ta on juba sada aastat vana, ja ikka istub ta seal – ka kõige suurema vihmaga. Minul ja minu mänguseltsilistel on temast väga kahju. Billy Williamsil oli hiljuti üks dollar, ja ma palusin teda, et ta iga päev viie sendi eest õunu ostaks, kuni rahast jätkub. See oleks kestnud kakskümmend päeva, aga juba ühe nädala pärast ei jaksanud ta enam nii palju õunu süüa. Siis… siis oli õnne… üks härra kinkis mulle viiskümmend senti ja ma võisin Billy asemel õunu osta. Teil oleks ju ka hale meel olnud nii vanast ja vaesest inimesest, eks ole? Ta ütleb, et vanadus on kõigis tema liikmeis ja vihm teeb selle veel halvemaks.”
Härra Havisham ei teadnud, mida vastata, kui ta vaatas oma väikese sõbra sügavtõsist nägu.
„Ma arvan, sa oled minust valesti aru saanud,” ütles ta. „Kui ma kõnelesin vanast perekonnast, siis ei mõelnud ma mitte kõrget vanadust. Ma mõtlesin, et selle perekonna nimi on juba kaua aega maailmas tuntud. Juba mitme sajandi eest on elanud isikud, kes kandsid sama nime ja kellest ajalugu kõneleb.”
„Justkui George Washington,” ütles Cedric. „Temast olen juba sündimisest saadik kuulnud ja tema nimi on juba varemgi tuntud olnud. Härra Hobbs ütles, et tema nime ei unustatagi ära. See on iseseisvuse kuulutamise ja neljanda juuli pärast, nagu te teate. Ta oli väga vahva mees.”
„Esimene Dorincourti krahv,” ütles härra Havisham pühalikult, „nimetati neljasaja aasta eest.”
„Oo, see on pikk aeg!” hüüdis Cedric. „Olete te sellest emale rääkinud? See oleks talle väga huvitav. Seda räägime talle kohe, kui ta tuleb. Mis see krahv siis õige teeb?”
„Paljud neist on aidanud Inglismaad valitseda, teised on olnud vahvad mehed ja võidelnud sõdades.”
„Seda tahaksin mina ka!” hüüdis Cedric. „Minu isa oli sõdur ja väga vahva – nii vahva kui George Washington. Võib-olla tuli see sellest, et ta oleks krahviks saanud, kui oleks elanud. On väga tore olla vahva. Varem kartsin kangesti… pimedas, teate… kui ma siis aga sõduritele mõtlesin, kes võitlevad revolutsiooni pärast, ja George Washingtonile, siis polnud mul enam hirmu.”
„Krahvidel on veel ka teisi häid asju,” ütles härra Havisham ja uuris poisi nägu oma kavalate silmadega. „Mõned krahvid on väga rikkad.”
Vanahärra tahtis teada, kas tema väike sõber teab midagi raha võimust.
„Ah, see on tore, kui on palju raha,” ütles Cedric lapselikult. „Ma tahaks olla väga-väga rikas.”
„Aa, või tahaks? Miks?”
„Seepärast,” vastas Cedric, „et rahaga võib palju teha. Näiteks see vana õunanaine. Kui ma oleks rikas, ostaksin talle telgi ja paneksin sinna sisse raudahju. Siis annaksin talle igal vihmasel hommikul ühe dollari, et ta vihmaga ei pruugiks välja minna. Ja siis… siis kingiksin talle suure sooja rätiku. Ta ütleb, kui ta end liigutab, siis valutavad kõik kondid. Eks ole paha, kui kondid valutavad? Kui ma oleks rikas, siis teeksin kõik, et ta oleks õnnelik.”
„Hm… hm,” köhatas härra Havisham. „Aga ütle mulle, mis sa veel teeksid, kui oleksid rikas?”
„Ah, palju… väga palju. Ma ostaks oma emale palju asju: niiti, nõelu, kuldse sõrmkübara, sõrmuseid, raamatuid, vankri, et ta tänaval trammi ei tarvitseks oodata. Ja kui ta tahab roosat siidkleiti, siis ostaksin ka selle, aga ma tean, ta kannab meeleldi musta. Ma läheksin temaga poodidesse ja laseksin tal valida, mis talle meeldib. Ja siis Dick…”
„Kes on Dick?” küsis härra Havisham.
„See on saapaviksija,” vastas väike lord, kes oma plaanide seletamisega oli hasarti läinud. „Ta on parim saapaviksija, keda ma üldse olen näinud. Ta seisab linna ühel tänavanurgal. Ma tunnen teda juba mitu aastat. Kord, ma olin siis veel üsna väike, läksin ma kallimaga ja ta ostis mulle suure ilusa palli. See hüppas maha ja veeres keset tänavat vankri alla. Ma hakkasin nutma, sest ma olin veel üsna väike. Dick oli seal lähedal ja viksis ühe härra saapaid. Ta hüüdis „hallo!” ja kargas tänavale, võttis palli, pühkis selle oma kuuehõlmaga puhtaks ja andis mulle, öeldes: „Soo, väike sõber, ära enam nuta, pallil pole midagi viga.” Kallim imestas vahva Dicki üle ja mina samuti. Kui me temast möödusime, kõnelesin temaga ikka tükk aega. Kui ta meid juba eemalt nägi, hüüdis ta „hallo!” ja mina vastasin „hallo!”. Siis jutustas ta mulle, kuidas tema töö läheb. Viimati ei läinud see hästi.”
„Ja kuidas sa teda aitaksid?” küsis advokaat naeratades ja oma lõuga silitades.
„Ma ostaks ta Jake’ist lahti,” vastas Cedric tähtsa näoga, end toolil sirgu ajades.
„Ja kes on Jake?” küsis härra Havisham.
„See on Dicki kompanjon ja väga halb inimene. Dick ütleb nii. Ta on väga lohakas ja ei tee ärile au. Ta petab inimesi, ja see ajab Dicki vihale. Kas teie ei vihastaks, kui peaksite alati saapaid viksima, nii et higi tilgub, kuid ei saa mingit tasu sellepärast, et teie kompanjon on hooletu? Kõik inimesed armastavad Dicki, aga Jake’i ei või nad sallida. Kui ma oleks rikas, ostaksin tema Jake’ist vabaks ja laseksin Dickile teha nii suure sildi, et see paistab kogu tänavale. Siis ostaksin talle uued riided ja harju. Ta ütleb, see olevat kõik, et teda varustada.”
Ei võinud olla midagi süütumat ja usaldustäratavamat kui see viis, kuidas väike lord oma lugu jutustas. Ta ei võinud aimatagi, et tema vanem sõber tundis asja vastu niisama suurt huvi kui temagi. Härra Havishami huvi tõusis tõepoolest, mitte niipalju Dicki ja õunanaise kui just väikese lordi vastu, kelle kullakarva käharpea oli ametis plaanide sepitsemisega oma sõprade õnneks, iseennast aga täiesti unustades.
„Ja mida teeksid sa iseenesele,” küsis vanahärra, „kui sa rikas oleksid?”
„Palju asju,” vastas lord Fauntleroy kähku. „Aga kõigepealt annaksin Mary õele Bridgetile natuke raha. Tal on kümme last ja ta mees on haige töötatööline. Ta käib sageli meil ja nutab, siis annab kallim talle korvitäie ilusaid asju. Siis nutab ta veel rohkem ja ütleb: „Jumal õnnistagu teid selle eest, armas leedi.” Härra Hobbsile annaksin mälestuseks kulduuri ketiga, selle üle rõõmustaks ta väga, ja merevahust piibu. Siis looksin ühe kompanii.”
„Kompanii!” hüüdis härra Havisham.
„Jah, see on vabariiklaste ühing,” ütles Cedric erutatult. „Ma ostaksin kõigile poistele ja ka enesele vormiriided ja tarvikud. Siis me marsiksime ja harjutaksime. Seda teeksin ma enesele, kui oleksin rikas.”
Uks avanes ja proua Errol astus sisse.
„Vabandage, et jätsin teid nii kauaks üksi,” ütles ta härra Havishamile, „aga siia tuli üks vaene naine, kes elab suures puuduses.”
„See väikemees,” vastas härra Havisham, „jutustas mulle sel ajal oma sõpradest ja ütles, mis ta neile teeks, kui ta rikas oleks.”
„Bridget on ka tema sõber; see on see proua, kellega ma köögis kõnelesin. Talle tuleb kaasa tunda: tema mehel on jooksva.”
Cedric libistas end suurelt toolilt alla.
„Ma lähen tema juurde ja küsin, kuidas on tema mehe tervis. Ta on nii hea, kui ta terve on. Ma olen talle tänulik, sest ta voolis mulle kord puust mõõga.”
Ta
