ja tutvusele vanaisaga rõõmsalt vastu astuks. Ta tegi mulle ülesandeks väikesele lordile mõista anda, et see elumuutus pakub raha ja kõiksugu lõbusid, mille üle lapsed võivad rõõmustada. Iga soovi, mis ta avaldab, pean täitma ja temale ütlema, et tema vanaisa seda kõike võimaldab. Ma arvan küll, et krahv säärastele soovidele ei mõelnud, kui aga väikesele lordile rõõmu valmistab seda vaest naist aidata, siis ei ole krahvil midagi selle vastu.”
Juba teist korda muutis härra Havisham krahvi sõnu. Too oli nimelt ütelnud:
„Andke poisile mõista, et võin talle kõik anda, mis ta soovib. Laske teda mõista, mis tähendab olla Dorincourti krahvi pojapoeg. Ostke talle kõik, mis ta soovib, toppige ta taskud raha täis ja ütelge talle, et selle saadab talle tema vanaisa.”
Cedricu ema oli liiga heasüdamlik selleks, et krahvi korraldustes midagi halba leida. Ta arvas, et see üksik õnnetu vanamees, kelle pojad on surnud, soovib võita oma ainsa järeltulija ning pärija armastust ja usaldust. Ta rõõmustas selle üle, et Cedric võib vaest Bridgetit aidata. Rõõmupuna tõusis tal palgele.
„Oh, see näitab krahvi suurt headust!” hüüdis ta. „Cedric on sellest vaimustatud. Ta armastab väga Bridgetit ja Michaeli. Need inimesed on seda väärt. Kui sagedasti olen soovinud neid aidata. Michael on tubli töömees, kui ta terve on, aga nüüd on ta juba ammu haige ja vajab kalleid rohte, sooje riideid ja tugevat toitu. Nii tema kui ka Bridget ei tarvita kurjasti seda rahalist kingitust.”
Härra Havisham tõmbas oma kondise käega põuetaskust paksu rahakoti välja. Tema näole ilmus kummaline ilme. Ta mõtles, mis küll krahv pojapoja esimese soovi kohta ütleks.
„Ma ei tea, kas teile on teada, et krahv on väga rikas,” ütles ta, „ja võib enesele lubada täita väikese lordi iga soovi. Ma usun, et rõõmustab kuuldes, et ükski tema soov ei jää täitmata. Kui te nüüd poisi tagasi kutsuks ja lubaks mul anda talle viis naela nende inimeste jaoks, siis oleksin teile väga tänulik.”
„See on kakskümmend viis dollarit!” hüüdis proua Errol. „See on ju õnnistus neile. Ma suudan vaevalt uskuda – kas see pole mitte unenägu?”
„Ei, see pole unenägu,” vastas härra Havisham kuiva naeratusega. „Teie poja elus on sündinud tähtis muudatus. Piiritu võim on tema käsutada.”
„Oh,” hüüdis ema, „ja ta on alles nii väike poiss! Kuidas võiksin teda õpetada seda võimu hästi tarvitama! See asi teeb mulle tema pärast muret.”
Advokaat köhatas. Tema kõva ning külma südant liigutas õrn ja heasüdamlik pilk neist pruunidest silmadest.
„Ma arvan, madam,” ütles advokaat, „minu jutuajamine väikese lord Fauntleroyga näitas, et tulevane Dorincourti krahv hoolitseb nii teiste kui enese eest. Ta on küll väike, aga ta väärib tõsist lugupidamist.”
Proua Errol läks Cedricut tagasi kutsuma. Härra Havisham kuulis Cedricut kõnelevat, enne kui ta tuppa jõudis astuda.
„See on hirmus reumatism,” ütles ta targalt, „väga hirmus. Ja ta muretseb väga üüri pärast, mida ta pole veel võinud tasuda. Seetõttu tõuseb palavik üha kõrgemale, arvab Bridget. Pat oleks võinud saada koha kauplusse, kui tal oleks olnud riideid…”
Ta väike näoke hiilgas kaastundmusest, kui ta tuppa astus. Bridgeti saatus oli tal nii südamel.
„Kallim ütles, te kutsusite mind,” ütles ta härra Havishamile. „Ma küsisin Bridgetilt, kuidas on tema mehe tervis.”
Härra Havisham vaatas viivu tema otsa, ta polnud veel otsustanud. Cedricu emal oli õigus, poiss oli veel üsna väike.
„Dorincourti krahv…” alustas vanahärra ja vaatas tahtmatult proua Erroli poole.
Väikese lordi ema kummardus poja kohale ja pani käed ümber tema kaela.
„Ceddie,” ütles ta, „krahv on sinu vanaisa, sinu isa isa. Ta on väga-väga hea. Ta armastab sind ja soovib, et sina ka teda armastaksid, sest tema pojad, kes olid tema kallimad, on nüüd surnud. Ta tahab sind ja teisi inimesi õnnelikuks teha. Ta on väga rikas ja tahab, et sa saaksid kõik, mis sa aga soovid. Nii ütles ta härra Havishamile ja temal on palju raha sinu jaoks. Sellest rahast võid sa anda Bridgetile niipalju, et Michael võiks üüri tasuda ja muid tarvilikke asju muretseda. Kas see pole ilus, Ceddie? Kas sul pole hea vanaisa?” Ja ta suudles poisi põske, kuhu imestuspuna oli tõusmas.
Väike Cedric vaatas härra Havishami poole.
„Kas ma võin selle kohe talle anda?” küsis ta, „praegusel silmapilgul? Ta hakkab kohe minema.”
Härra Havisham ulatas talle raha. See oli pakk täiesti uusi rahasedeleid.
Cedric lendas toast välja.
„Bridget!” kuuldi teda hüüdvat, kui ta kööki ruttas. „Bridget, oota üks silmapilk! Siin on sulle raha. Sellega võid üüri tasuda. Minu vanaisa andis selle mulle. See on sinule ja Michaelile.”
„Oh, noorhärra!” hüüdis Bridget hingetult. „Siin on ju kakskümmend viis dollarit! Kus on leedi Errol?”
„Ma pean talle seletama,” ütles proua Errol.
Nii lahkus ta toast ja härra Havisham jäi tükiks ajaks üksi. Ta läks akna juurde ja vaatas mõtlikult tänavale. Ta mõtles Dorincourti krahvile, kuidas see oma suure ja uhke lossi raamatukogus üksi oma haigusega istub, piiratud kõigest, mis näitab rikkust ja küllust, kuid ei olnud kedagi, kes oleks teda armastanud. Ta oli alati olnud isekas, uhke ja ülbe. Ta oli alati mõelnud vaid enese rõõmude ja lõbude peale, nii et tal teiste peale mõtlemiseks aega ei jäänud. Kõik tema eesõigused, mis olid seotud nime, seisuse ja varandusega, olid tema silmis ainult abinõuks Dorincourti krahvi lõbude suurendamiseks. Ja nüüd oli ta vana mees, kellele kõik maailma mõnud ja lõbud ainult haigust ja meelepaha sünnitasid, kellele kogu maailm oli põlgusväärne, keda aga ka maailm põlgas. Ja tõepoolest ei leidunud vastikumat inimest kui Dorincourti krahv. Ta võis anda hiilgava õhtusöögi või korraldada toredaid jahipidusid, aga ta teadis, et kutsutud külalised salajas tema ees hirmu tunnevad ja tema sarkastiliste märkuste eest kõrvale hoiavad. Tal oli kihvtine keel ja ta tundis lõbu oma ülevõimu näitamisest.
Härra Havisham tundis krahvi kanget ja uhket iseloomu väga hästi ja mõtles selle üle järele, kui ta vaatas kitsale tänavale. Terava vastuoluna kerkis tema silmade ette see soojasüdameline, ilus väike poiss, kes istus tema ees suures tugitoolis ja jutustas temale, vanale mehele, usaldavalt lugusid oma sõbrast Dickist ja vanast õunanaisest. Härra Havisham mõtles ka suurtest sissetulekutest, ilusatest, majesteetlikest maadest ja metsadest ning suurest võimust hea ja paha teenistuseks, mis varsti lord Fauntleroy väikestesse kätesse pidi minema.
„Ta teeb seal suure muutuse,” ütles ta endale. „Ta teeb seal suure muutuse.”
Cedric ja proua Errol tulid varsti tagasi. Väike poiss oli õnnelik. Ta istus oma toolile ema ja advokaadi vahele ja võttis armastatud asendi, käsi ümber põlvede lüües. Tema rõõm Bridgeti õnne üle oli piiritu.
„Ta nuttis!” ütles ta. „Ta nuttis rõõmu pärast. Ma ei ole veel kedagi näinud rõõmu pärast nutvat. Minu vanaisa peab olema hea inimene. Ma ei teadnudki, et ta nii hea on. Krahv olla on palju parem, kui ma mõtlesin, ja ma rõõmustan – rõõmustan tõsiselt, et ka kord krahviks saan.”
Ärasõit kodumaalt
Cedricu
