sa saad magada selle muliseva aparaadiga?” küsib Joona.
Josef noogutab tasakesi.
“Kas sa tead, miks ma siin olen?”
Josef avab silmad ja raputab aeglaselt pead. Joona ootab, jälgides tema näoilmet.
“On juhtunud õnnetus,” ütleb Josef. “Kogu minu perekonnaga on juhtunud õnnetus.”
“Kas keegi pole sulle rääkinud, mis juhtus?” küsib Joona.
“Võib-olla natuke,” kostab poiss nõrgal häälel.
“Ta keeldub kohtumast psühholoogi ja nõustajaga,” lausub sotsiaalosakonna sekretär.
Joona mõtleb, kui teistmoodi Josefi hääl hüpnoosi all kõlanud oli. Nüüd on see korraga habras, peaaegu olematu ja kogu aeg küsiv.
“Ma usun, et sa tead, mis juhtunud on.”
“Sa ei pea vastama,” lausub Lisbet Carlén kiiruga.
“Praegu oled sa viieteistkümneaastane,” jätkab Joona.
“Jah.”
“Mida sa oma sünnipäeval tegid?”
“Ei mäleta,” ütleb Josef.
“Kas sa kingitusi said?”
“Telekat vaatasin,” vastab Josef.
“Kas sa sõitsid Evelyni juurde?” küsib Joona neutraalselt.
“Jah.”
“Tema korterisse?”
“Jah.”
“Kas ta oli seal?”
“Jah.”
Vaikus.
“Ei, teda polnud seal,” parandab Josef ebakindlalt.
“Kus ta siis oli?”
“Suvilas,” vastab poiss.
“Kas see on kena suvila?”
“Mitte kena… aga selline hubane.”
“Kas tal oli hea meel?”
“Kellel?”
“Evelynil.”
Vaikus.
“Kas sul oli midagi kaasas?”
“Tort oli.”
“Tort? Kas oli hea tort?”
Josef noogutab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
