kaela.
15
Reede hommik, üheteistkümnes detsember
Kell on kõigest pool kuus hommikul, kui kusagilt korteri sisemusest hakkab kostma naginat. Simone kuuleb seda heli oma muserdava unenäo jätkuna, kus ta peab tõstma erinevaid teokarpe ja kergitama portselankaasi. Ta saab reeglitest aru, kuid teeb ikka vigu. Keegi poiss koputab lauale ja näitab, kui valesti ta on valinud. Simone pöörab unes külge ja haliseb, teeb silmad lahti ja virgub ühtäkki.
Keegi koputab korteris sees. Ta püüab heli asukohta pimeduses kindlaks määrata, kuulatab hiirvaikselt lamades, kuid koputused on lakanud.
Ta kuuleb enda kõrvalt Eriku summutatud norskamist. Soojaveetorud naksuvad. Tuul puhub vastu aknaruutu.
Simone jõuab mõelda, et on heli ilmselt unes suureks paisutanud, kui äkitselt algab kopsimine uuesti. Keegi viibib korteris. Erik on tablette võtnud ja magab raskelt. Aknast kostab tänaval seisva auto põrinat. Eriku norskamine vaibub, kui Simone käe mehe käsivarrele asetab. Too keerab läbi une ohates ümber. Nii vaikselt kui suudab, hiilib Simone voodist välja ja lipsab poikvel magamistoaukse vahelt välja.
Keegi on köögis tule põlema pannud. Läbi halli hiilides näeb Simone valgusesära sinaka gaasipilvena õhus rippumas. See on külmkapilamp. Külmiku ja sügavkülma uksed seisavad mõlemad pärani. Sügavkülma kast tilgub, põrandal on veeloik. Tilgad kukuvad sulavatest toiduainetest ja maanduvad väikeste kopsatustega plastist põrandaliistule.
Simone tunneb, kui külm köögis on. Haiseb sigaretisuitsu järele.
Ta vaatab esikusse ja leiab välisukse pärani avatuna.
Simone tõttab Benjamini tuppa, kuid poiss lamab voodis ja magab rahulikult. Viivukese ta lihtsalt seisab sealsamas ja kuulab poja korrapäraseid hingetõmbeid.
Kui ta välisust kinni panema läheb, lakkab ta süda äärepealt löömast. Keegi seisab ukseavas. Tundmatu noogutab talle ja ulatab mingi eseme. Läheb mõned sekundid, enne kui Simone aru saab, et see on lehekandja, kes tahab talle hommikust ajalehte anda. Simone tänab, võtab lehe vastu ja märkab ust lõpuks sulgedes ja lukustades, et väriseb üle kogu keha.
Ta paneb kõik lambid põlema ja otsib korteri läbi. Midagi ei paista puuduvat.
Simone põlvitab köögipõrandal ja kuivatab veeloiku, kui Erik sisse astub. Mees toob käteräti, viskab maha ja hakkab jalaga kuivatama.
“Raudselt mina käisin unes ringi,” ütleb ta.
“Ei käinud,” kostab Simone väsinult.
“Külmkapp on ju klassika – küllap ma olin näljane.”
“See pole enam naljakas, ma olen nii kerge unega, ma… ma ärkan iga kord, kui sa ennast voodis keerad või norskamise lõpetad, ma ärkan, kui Benjamin kempsus käib, ma kuulen, kui…”
“Siis sa kõndisid ilmselt ise unes ringi.”
“Selgita mulle, miks välisuks lahti oli, seleta ära, miks…”
Ta vakatab, teadmata, kas peaks rääkima või mitte.
“Ma tundsin siin köögis selget sigaretisuitsu lõhna,” lausub ta lõpuks.
Erik puhkeb naerma ja Simone põsed löövad vihast lõkendama.
“Miks sa ei usu, et keegi siin käis?” küsib ta ärritunult. “Pärast kogu seda paska, mis sinu kohta ajalehes seisab? Pole kuigi kuramuse imelik, kui keegi hull murrab sisse ja…”
“No lõpeta ära,” katkestab teda mees. “Sixa, see pole loogiline. Kes peaks, kes see ometi peaks tahtma meie korterisse sisse murda, teha lahti külmkapp ja sügavkülm, suitsetada üks sigaret ja siis ära minna?”
Simone viskab käterätiku põrandale maha:
“Ma ei tea, Erik! Ma ei tea, aga keegi seda praegu igatahes tegi!”
“Rahune maha,” nähvab Erik piredalt.
“Arvad sa, jah?”
“Kas ma tohin öelda, mida mina arvan? Ma tahan öelda, et natuke sigaretisuitsu ei ole midagi eriti imelikku. Küllap on keegi naabritest köögis ventilatsioonilõõri juures suitsu teinud. Ventilatsioonitrumlid on terve maja peale ühised. Või siis on keegi kuri inimene võtnud sigareti trepikotta kaasa, mõtlemata sellele, et…”
“Sa ei pea üleolevat tooni kasutama,” märgib Simone napilt.
“Aga jumala pärast, Sixa, ära võta seda isiklikult, minu meelest on kogu asi täiesti ohutu ja iga hetk võib saabuda täiesti loomulik seletus.”
“Ma tundsin, et keegi on korteris, kui ma üles ärkasin,” ütleb Simone summutatud häälel.
Erik lahkub ohates köögist. Simone silmitseb määrdunudhalli käterätikut, millega ta külmkapi esist põrandat kuivatas.
Benjamin tuleb kööki ja istub oma tavalisele kohale.
“Tere hommikust,” ütleb Simone.
Poiss ohkab ja toetab pea kätele.
“Miks sina ja isa kõigi asjade kohta valetate?”
“Seda me küll ei tee,” vastab Simone.
“Ei tee te jee.”
“Sinu meelest valetame?”
Poiss ei vasta.
“Kas sa mõtled seda, mida ma taksos ütlesin, kui me…”
“Ma mõtlen igasugu asju,” katkestab poiss valjult.
“Sa ei pea minu peale karjuma.”
“Unusta ära, et ma midagi ütlesin,” ohkab poiss.
“Ma ei tea, kuidas minu ja isaga olema saab. Asi pole nii lihtne. Sul on kindlasti õigus, et me ainult petame ennast, aga see ei ole sama asi kui valetamine.”
“Nüüd sa ütlesid ise välja.”
“Mõtlesid sa veel midagi?”
“Minust pole väiksena tehtud ühtki pilti.”
“On ikka,” vastab Simone naeratades.
“Vastsündinust peast?” täpsustab poeg.
“Sa tead, et mul oli enne sind nurisünnitus… tähendab, me olime nii rõõmsad, kui sa sündisid, et me unustasime pilti teha. Ma tean täpselt, kuidas sa vastsündinuna välja nägid, ma mäletan su kurrulisi kõrvu ja…”
“Lõpeta ära,” karjub Benjamin ja läheb oma tuppa.
Erik tuleb kööki ja libistab veeklaasi lahustuva valuvaigisti.
“Mis Benjaminiga lahti on?” küsib ta.
“Ma ei tea,” sosistab Simone.
Erik joob kraanikausi kohal kihisevat vedelikku.
“Ta
