ei olnud mingit kontakti.”
“Miks mitte?”
“Mul oli tarvis omaette olla.”
“Kes teadsid, et sa seal suvilas elasid?”
“Mitte keegi, peale Sorabi, kes on mu poiss… või õigemini, ta jättis mu maha, me oleme lihtsalt sõbrad, aga ta aitab mind, räägib kõigile, et ma elan tema juures, võtab vastu ema kõned ja…”
“Miks?”
“Mul on rahu vaja.”
“Kas Josef käis mitu korda?”
“Ei.”
“Evelyn, see on tähtis.”
“Ta ei ole rohkem tulnud,” vastab tüdruk.
“Miks sa enne selle kohta valetasid?”
“Ma ei tea,” sosistab tüdruk.
“Mille kohta sa veel valetasid?”
13
Kolmapäeva pärastlõuna, üheksas detsember
Erik kõnnib Nordiska Kompani kaubamaja juveeliosakonna valgustatud vitriinide vahel. Musta riietatud müüjatar räägib tasasel häälel kliendiga. Ta avab sahtli ja asetab mõned ehted sametkattega kandikule. Erik seisatab vitriini juures ja silmitseb üht Georg Jenseni kaelakeed. Rasked, peenelt lihvitud kolmnurgad, mis on kroonlehtedena pärjaks kokku põimitud. Raske läige just nagu plaatinal tuleb poleeritud hõbedast. Erik mõtleb, kui kaunilt see kee Simone peene kaela ümber sobiks ja otsustab osta selle naisele jõulukingiks.
Kui müüjatar ehet tumepunasesse läikepaberisse pakib, hakkab Eriku taskus telefon helisema, pannes vibreerima aborigeeni ja papagoiga kaunistatud puidust karbikese. Ta kougib telefoni välja ja vastab numbrit kontrollimata:
“Erik Maria Bark.”
Torus pragiseb imelikult ja kostab kaugeid jõululaule.
“Halloo?” ütleb ta.
Siis kuuldub nõrk hääl:
“Kas Erik?”
“Jah, mina,” ütleb ta vastuseks.
“Ma tahaks teada…”
Eriku meelest tundub keegi taustal itsitavat.
“Kellega ma räägin?” küsib ta teravalt.
“Oota natuke, doktor. Ma tahan küsida ainult ühte asja,” ütleb hääl, mis on nüüd täiesti ilmselt pilkav.
Erik hakkab just head aega ütlema, kui hääl telefonis korraga möiratab:
“Hüpnotiseeri mind! Ma tahan, et…”
Erik tõmbab telefoni kõrva äärest. Ta katkestab kõne ja püüab vaadata helistajat, kuid kõne võeti varjatud numbrilt. Kõll annab märku, et talle on tulnud sõnum – seegi peidetud numbrilt. Ta avab sõnumi ja loeb: “Kas sa laipa oskad hüpnotiseerida?”
Heitunult võtab Erik pisikesse punase ja kullakarva kotikesse pakitud jõulukingi ja lahkub osakonnast. Fuajees vastu Hamngatanit kohtab ta musta kohevasse mantlisse riietunud naise pilku. Too seisab rippuva läbi kolme korruse ulatuva jõulukuuse all ja vaatab tema poole. Erik pole teda kunagi varem näinud, kuid naise pilk on täiesti tuntavalt vaenulik.
Ühe käega kougib ta lahti mantli taskus puidust laeka kaane, õngitseb välja kodeiinikapsli, pistab suhu ja neelab alla.
Ta läheb välja külma õhu kätte. Inimesed tunglevad vaateakna ees, kus päkapikud maiustustest maastikul tantsisklevad. Suure suuga karamellkomm laulab jõululaulu. Lasteaialapsed, kollased vestid paksudel džempritel, vaatavad vaikides pealt.
Telefon heliseb taas, kuid seekord kontrollib ta enne vastu võtmist numbrit, näeb, et kõne tuleb Stockholmist, ja vastab äraootavalt:
“Erik Maria Bark.”
“Aa, tere, minu nimi on Britt Sundström. Ma töötan Amnesty Internationali heaks.”
“Tervist,” vastab Erik imestunult.
“Ma sooviksin teada, kas teie patsiendil oli mingit võimalust hüpnoosist keelduda.”
“Kuidas, palun?” küsib Erik ja näeb vaateaknal suurt tigu jõulukinkidega täidetud saani vedamas.
Tema süda hakkab kõvemini lööma ja maohape tõuseb söögitoru pidi üles.
“KUBARK, CIA jälgedeta piinamise käsiraamat, nimetab muide hüpnoosi ühena…”
“Vastutav arst tegi otsuse…”
“Nii et teil ei olnud endal mingit vastutust, tahate te öelda?”
“Ma ei arva, et ma peaksin seda kommenteerima,” lausub Erik.
“Politseisse on juba teatatud,” kähvab naine lühidalt.
“Ah nii,” kostab Erik jõuetult ja katkestab kõne.
Aeglaselt hakkab ta kõndima Sergeli väljaku, särava klaastorni ja Kulturhuseti suunas, näeb jõululaata ja kuuleb, kuidas fanfaristid “Püha ööd” mängivad. Ta pöörab Sveavägenile ja möödub kõigist reisibüroodest. Nurgapealse Seven-Eleveni poekese ees ta seisatab ja loeb õhtulehtede esikaanepealkirju:
LAST LAVASTATI HÜPNOOSI ABIL SÜÜDI
TERVE OMA PERE MÕRVAS
SKANDAALNE HÜPNOOS.
ERIK MARIA BARK RISKIB POISI ELUGA
Erik tunneb, kuidas pulss meelekohtadel tuksleb, ta kiirustab edasi, vältides ümberkaudsete pilke. Ta läheb üle väljaku, kus Olof Palme maha lasti. Räpasel mälestusplaadil lebab kolm punast roosi. Erik kuuleb, kuidas keegi teda hõikab, ja ta lipsab eksklusiivsesse hi-fi-poodi. Väsimus, mis tundus äsja nagu purjusolek, on asendunud palavikulise olekuga, mis on segu ahastusest ja närvilisusest. Tema käed värisevad, kui ta võtab veel ühe tugevalt valuvaigistava kodeiinitableti. Kõhus hakkab pistma, kui kapsel lahustub ja pulber limanahkadesse imendub.
Raadios käib debatt, kas hüpnoos tuleks ravimeetmena keelata. Keegi mees seletab, kuidas teda hüpnotiseeriti kord uskuma, et on Bob Dylan.
“Ma teadsin ju, et see pole tõsi,” ütleb ta venitades. “Aga ikkagi olin ma nagu sunnitud ütlema seda, mis ma ütlesin, ma teadsin, et ma olen hüpnoosi all, nägin, et mu sõber seal istub ja ootab, ja ikkagi ma uskusin, et olen Bob Dylan, rääkisin inglise keeles, lihtsalt ei saanud teisiti, ma oleksin võinud tunnistada ükskõik mida.”
Justiitsminister lisab Smålandi murrakus:
“Kasutada hüpnoosi ülekuulamismeetodina on kahtlemata õiguste rikkumine.”
“Nii et Erik Maria Bark on seega rikkunud seadust?” küsib ajakirjanik teravalt.
“Seda peab otsustama prokuratuur…”
