tunnistas, ei saa kohtus kasutada,” katkestab Jens. “See läheb vastuollu nii õigusega vaikida kui ka õigusega mitte süüd enda peale võtta.”
“Saan aru, ehkki see polnud ülekuulamine, poiss ei olnud kahtlusalune,” kostab Joona.
Jens heidab pilgu oma mobiiltelefonile ja lausub:
“Piisab sellest, kui vestlus puudutab asja, mida eeluurimine saab võrdsustada ülekuulamisega.”
“Ma olen sellest teadlik, aga ma hindasin teisi aspekte tähtsamateks,” ütleb Joona.
“Seda ma kahtlustasingi, aga…”
Ta jääb vait, kõõritades Joona poole justnagu midagi oodates.
“Ma saan üsna varsti teada, mis tegelikult juhtus,” ütleb Joona.
“Kõlab hästi,” nendib Jens rahuloleval ilmel. “Sest ainsam nõuanne, mis mulle pärast Anita Niedelilt töö ülevõtmist anti, oli see, et kui Joona Linna ütleb, et ta saab tõe teada, siis nii ka läheb.”
“Meil oli ka teatud vastuolusid.”
“Nii ta mõista andis jah,” naerab Jens.
“Kas lähen sisse?” küsib Joona.
“Sina juhid ülekuulamist, aga…”
Jens Svanehjälm sügab kõrvatagust ja pomiseb, et ei taha kuulda enam mingeid spekulatsioone, ülekuulamiskokkuvõtteid ega ebaselgusi.
“Kui võimalik, eelistan ma alati dialoogivormis ülekuulamisi,” vastab Joona.
“Kuna sa selle niikuinii salvestad, siis minu meelest ei ole meil ülekuulamisel tunnistajat vaja, isegi mitte antud juhul,” märgib Jens.
“Nii ma eeldasingi.”
“Kuulame teatavasti ainult Evelyn Eki,” toonitab Jens.
“Tahad sa, et ma teda mõrvakahtluse osas informeeriksin?” pärib Joona.
“Seda pead sa ise otsustama, aga kell tiksub, aega sul kuigi palju ei ole.”
Joona koputab uksele ja siseneb troostitusse ülekuulamistuppa, mille trellitatud akendele on ribakardinad ette tõmmatud. Evelyn Ek istub toolil, õlavööde pinges, näol kinnine ilme, lõuad kokku pigistatud, pilk ekslemas lauaplaadil, käed risti rinnal.
“Tere, Evelyn.”
Neiu tõstab kiirelt heitunud pilgu. Joona võtab istet toolil tema vastas. Tüdruk on ilus nagu tema vendki, tema näojooned pole sugugi silmatorkavad, kuid on sümmeetrilised. Tal on helepruunid juuksed ja silmis intelligentne pilk. Joona mõistab, et neiu nägu ei pruugi esmasel vaatlusel kuigi erakordne paista, kuid see muutub pikemal silmitsemisel aina kaunimaks ja kaunimaks.
“Ma mõtlesin, et me võiksime natuke juttu rääkida,” ütleb Joona. “Mis sa arvad?”
Tüdruk kehitab õlgu.
“Millal sa viimati Josefit nägid?”
“Ei mäleta.”
“Kas eile?”
“Ei,” ütleb tüdruk üllatunult.
“Kui mitu päeva tagasi see oli?”
“Mis asi?”
“Ma tahan teada, millal sa viimati Josefit nägid,” lausub Joona.
“Tähendab, see oli jube ammu.”
“On ta sul suvilas külas käinud?”
“Ei.”
“Mitte kunagi? Ta pole kunagi sul suvilas külas käinud?”
Tüdruk kehitab õlgu:
“Ei.”
“Aga ta teab seda suvilat – või kuidas?”
Neiu noogutab.
“Ta käis seal lapsena,” kostab ta, kinkides Joonale sametpruunidest silmadest pika pilgu.
“Millal see oli?”
“Ma ei tea… ma olin kümnene, olime tädi Sonja suvilas ühel suvel, kui ta Kreekas oli.”
“Ja Josef pole seal sestsaadik käinud?”
Evelyni pilk lendab järsku seinale Joona selja taga.
“Ma ei usu.”
“Kui kaua sa oled oma tädi suvilas elanud?”
“Ma kolisin sinna kohe semestri alguses.”
“Augustis?”
“Jah.”
“Sa oled seal elanud alates augustist, see tähendab neli kuud. Väikeses suvemajas Värmdöl. Miks?”
Neiu pilk hälbib taas kuhugi Joona kukla taha.
“Et rahus õppida,” vastab ta.
“Neli kuud järjest?”
Evelyn vahetab toolil asendit, ristab jalad ja sügab otsaesist.
“Ma vajan rahu,” ohkab ta.
“Kes sind segab?”
“Mitte keegi.”
“Miks sa siis rahu vajad?”
Neiu naeratab nõrgalt ja rõõmutult:
“Mulle meeldib mets.”
“Mida sa õpid?”
“Riigiteadusi.”
“Ja sa elatad ennast õppetoetusest ja õppelaenust?”
“Jah.”
“Kust sa toitu ostad?”
“Käin rattaga Saltaröl.”
“Kas kaugevõitu ei ole?”
Evelyn kehitab õlgu:
“On ikka.”
“Oled sa seal kedagi tuttavat kohanud?”
“Ei ole.”
Joona silmitseb Evelyni siledat noort laupa.
“Sa seal Josefit ei ole kohanud?”
“Ei ole.”
“Evelyn, kuula mind,” ütleb Joona uuel, tõsisemal toonil. “Sinu väikevend Josef ütles, et tema ise mõrvas sinu isa, ema ja väikese õe.”
Evelin põrnitseb lauaplaati, tema ripsmed värisevad. Nõrk puna valgub üle tema kahvatu näo.
“Ta
