foobiliste kaitsereaktsioonide puhul. Ent kord Uganda viimasel aastal juhtus ta kohtama tüdrukut, kes oli lukustatud tuppa, kuna ta ei lakanud karjumast. Medõdedena töötavad katoliku õed selgitasid, et tüdruk oli tulnud roomates mööda hurtsikulinna Mbalesse viivat teed. Nad arvasid, et ta kuulub bagisu rahva hulka, kuna rääkis lugisu keelt. Tüdruk ei maganud ühelgi ööl, vaid hüüdis lakkamatult, et on kohutav deemon, kel lööb silmist tuld. Erik palus nunnadel uks lahti teha. Niipea kui ta tüdrukut nägi, sai ta aru, et laps kannatab akuutse vedelikupuuduse all. Kui Erik teda jooma keelitas, karjus tüdruk nii, nagu kõrvetaks vee nägemine teda tulena. Erik otsustas tema maharahustamiseks hüpnoosi proovida. Õde Marioniks kutsutud nunn tõlkis tema sõnad buksu keelde, millest tüdruk aru pidi saama, ja kui viimane lõpuks kuulama hakkas, oli teda kerge hüpnoosi viia. Kõigest tunni ajaga tegi tüdruk kogu oma psüühilisele traumale tiiru peale. Jinjast tulnud tsisternauto oli hurtsikulinnast põhja pool Mbale-Soroti teel juhitavuse kaotanud. Raske veok oli ümber paiskunud ja tõmmanud tee kõrvale sügava kraavi. Suure tsisterni seina tekkinud augu kaudu voolas maha puhast bensiini. Tüdruk oli tormanud koju ja leidnud eest oma onu, kellele rääkinud bensiinist, mis õnnetuspaigal lihtsalt maasse imbus. Onu oli kahe tühja plastkanistriga kohale tormanud. Kümmekond inimest oli juba seal, kui tüdruk onule tsisternauto juures järele jõudis. Inimesed täitsid ämbreid kraavi valgunud bensiiniga. Levis hirmus lehk, päike paistis ja õhk oli kuum. Tüdruku onu lehvitas tema poole. Tüdruk võttis vastu esimese kanistri ja hakkas seda kodu poole tirima. See oli kohutavalt raske. Tüdruk peatus, et kanistrit pea peale tõsta, ja silmas sinises pearätis naist tsisternauto juures seismas, põlvist saadik bensiinis, ning pisikesi klaaspudeleid täitmas. Kaugemal teel, rohkem linna pool, nägi tüdruk kollases maskeerimissärgis meest. Ta tuli jalgsi, sigaret suus, ja kui ta suitsu sisse tõmbas, lõi hõõguv ots särama.
Erik mäletab selgesti, kuidas tüdruk rääkides välja nägi. Tema hääl kõlas paksult ja tuhmilt, pisarad voolasid mööda põski, kui ta jutustas, kuidas ta oli silmadega võtnud hõõguva sigaretiotsa ja selle siis oma pilguga sinise pearätiga naise juurde tõstnud. Tema pilgus oli olnud tuli, ütles ta. Sest kui ta naise poole tagasi vaatas, võttis naine tuld. Kõigepealt süttis sinine pearätt, seejärel mattus naine üleni leekidesse. Korraga märatses tsisternauto ümber tuletorm. Tüdruk pistis jooksu ja kuulis selja tagant ainult karjeid.
Pärast hüpnoosiseanssi kõnelesid Erik ja õde Marion tüdrukuga tükk aega hüpnoosi ajal räägitust. Nad selgitasid talle üha uuesti, et needsamad bensiiniaurud, mis nii tugevasti lõhnasid, võtsidki tuld. Mehe sigaretiots süütas läbi õhu terve tsisternauto, ja sel polnud tüdrukuga vähimatki pistmist.
Kõigest mõni kuu pärast vahejuhtumit tütarlapsega pöördus Erik Stockholmi tagasi, kus taotles meditsiini teadusnõukogust toetust, et ennast Karolinska instituudis traumade ravi ja hüpnoosi alal süvitsi täiendada. Kohe pärast seda kohtas ta Simonet. Ta mäletab, kuidas ta nägi teda ülikooli suurel aktusel – tütarlaps oli särav, pulbitsev ja punapõskne. Esmalt jäid Erikule silma tema punakasblondid lokkis juuksed, seejärel tema nägu. Tütarlapsel oli hästivõlvitud kahvatu laup ja tema kaunis valge nahk oli kaetud helepruunide tedretäppidega. Ta nägi välja nagu inglike lasteraamatu järjehoidjalt, õbluke ja haprake. Erik mäletab ikka veel, mis neiul tol õhtul seljas oli: ta kandis rohelist taljesse õmmeldud siidpluusi, musti pikki pükse ja tumedaid kõrgeid kinniseid kingi. Neiu huuled olid värvitud kahvaturoosaks ja silmad helkisid heleroheliselt.
Juba aasta hiljem nad abiellusid ning püüdsid üsna varsti ka last saada. See osutus raskeks, neil oli üksteise järel neli iseeneslikku katkemist. Erikule meenub iseäranis üks. Simone oli 16. nädalat käima peal, kui sündis tüdruku loode. Täpselt kaks aastat pärast seda katkemist sündis Benjamin.
Erik kiikab silmi kissitades läbi tuuleklaasi ja kuuleb teel Värmdöle Joona vaikset raadioside kaudu peetavat vestlust kolleegidega.
“Ma mõtlesin üht asja,” ütleb Erik.
“Nii?”
“Ma ütlesin, et Josef Ek ei suuda haiglast põgeneda, aga ma tahan öelda, et kui ta võis endale ise kõik need noahaavad põhjustada, siis ei saa võib-olla milleski väga kindel olla.”
“Ma mõtlesin sama asja,” vastab Joona.
“Okei!”
“Panin juba ühe oma kuti tema ukse taha valvesse.”
“See on ilmselt täiesti ülearune,” kostab Erik.
“Seda küll.”
Kolm autot järjest seisatab teeveeres elektriliini posti all. Neli politseinikku jutlevad heleda valguse käes, panevad kuulivestid selga ja uurivad kaarti. Päike helkleb vana kasvuhoone klaasidel.
Joona istub taas juhiistmele, tõmmates endaga kabiini külma õhu pahvaku. Ta ootab ühe käega mõtlikult roolile trummeldades, kuni teisedki on oma autodes istet võtnud.
Korraga kostab politseiraadiost kiire signaal ja seejärel kõva ragin, mis järsult vakatab. Joona vahetab kanalit, kontrollib, et rühma kõik liikmed on kuuldel, ning vahetab igaühega mõne sõna, enne kui keerab võtit süütelukus.
Autod mööduvad pruunist põllumaast, kasesalust ja suurest roostes silohoidlast.
“Kui kohale jõuame, ootad sina autos,” lausub Joona vaikselt.
“Jah,” nõustub Erik lühidalt.
Teelt tõuseb paar varest ja lendab tiivaplaginal eemale.
“Mis hüpnoosi negatiivsed küljed on?” küsib Joona.
“Mis sa selle all mõtled?”
“Sa olid maailma parimate hulgas, aga lõpetasid praksise.”
“Inimesel võib olla pädevaid põhjusi, et asju enda teada hoida,” kostab Erik.
“Selge see, aga…”
“Ja neid põhjusi on hüpnoosi puhul väga raske hinnata.”
Joona heidab talle skeptilise pilgu.
“Miks ma ei usu, et see oli sinu loobumise põhjus?”
“Ma ei taha sellest rääkida,” ütleb Erik.
Tee kõrval vilksab puutüvesid. Mida edasi, seda tihedamaks ja pimedamaks muutub mets. Rataste all krigiseb kruus. Nad keeravad kitsale metsateele, mööduvad mõnest suvemajakesest ja peatuvad. Taamal kuuskede vahel tumedal lagendikul silmab Joona pruuni puithoonet.
“Ma eeldan, et sa istud siinsamas,” ütleb ta Erikule autost väljudes.
Sammudes sissesõidutee poole, kus teised politseinikud juba ees ootavad, mõtleb Joona taas hüpnotiseeritud poisist Josefist. Kuidas sõnad lihtsalt voolasid tema lõtvunud huulte vahelt. Poisist, kes kirjeldas oma elajalikku roima kõrvaltvaataja üksikasjalikkuse ja kiretusega. Mälestus pidi olema täiesti selge: väikese õe palavikukrambid, esile tulvav raev, nugade valimine, piiride ületamisest tekkiv eufooria. Hüpnoosi lõpufaasis muutusid Josefi kirjeldused segaseks, raskem oli mõista, kui palju poiss tegelikult aru sai – kas vanem õde Evelyn oli ka tegelikult teda mõrvadele sundinud.
Joona kogub ülejäänud neli politseinikku enese ümber. Operatsiooni ohtlikkust liigselt üle tähtsustamata kirjeldab ta olukorra tõsidust ning annab juhiseid tulirelvade kasutamiseks, toonitades, et kõik ettetulevad lasud tuleb tingimusteta sihtida jalgade suunas. Ta väldib politseitaktikalisi erialatermineid, selgitades hoopis, et suurima tõenäosusega satutakse majas täiesti ohutule inimesele.
“Tahan
