Hüpnotisöör. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hüpnotisöör - Lars Kepler страница 19

Hüpnotisöör - Lars Kepler

Скачать книгу

ja ema jookseb tuppa ja sakutab mind ja ma keeran ringi ja nuga jõuab kohale, see lihtsalt tuleb minust, ma toon uued noad, ma kardan lõpetada, ma pean jätkama, ma ei saa järele jätta, ema roomab läbi köögi, põrand on täiesti punane, ma pean nugasid igal pool kasutama, iseenda peal, mööbli peal, seinte peal, ma löön ja raiun ja lõigun, ja siis ma väsin äkki ära ja heidan magama. Ma ei tea, mis juhtub, mul on kehas valus ja ma tahan juua, aga ma ei jaksa liigutada.”

      Erik tunneb, kuidas ta hõljub koos poisiga heledas vees, nende jalad liiguvad pehmelt ja ta saadab pilguga kaljuseina, madalamale ja madalamale, sel ei tulegi lõppu, vesi lihtsalt tumeneb ja muutub sinakashalliks ning lõpuks peibutavalt mustaks.

      “Sa olid kohtunud…” küsib Erik ja kuuleb omaenda hääle värinat. “Sa olid enne oma isa näinud.”

      “Jah, jalgpalliplatsi juures,” vastab Josef.

      Ta jääb vait, näol küsiv ilme, vaatab magaja pilgul otse enda ette.

      Erik näeb, et poisi pulss kiireneb ning mõistab, et samal ajal vererõhk langeb.

      “Ma tahan, et sa läheksid sügavamale,” lausub Erik summutatud häälel. “Sa langed allapoole, tunned end rahulikumalt, meeldivamalt ja…”

      “Mitte ema?” küsib poiss katkeval häälel.

      “Josef, räägi… kas sa kohtasid ka oma suurt õde − Evelyni?”

      Erik jälgib Josefi nägu, olles teadlik, et seesugune äraarvamine võib tuua kaasa probleeme, tekitada hüpnoosis lõhe, kui ilmneb, et tal pole õigus. Kuid ta on sunnitud tegema järsu lõike, sest aeg saab varsti otsa, ta peab hüpnoosi üsna varsti katkestama, patsiendi seisukord muutub jälle kriitiliseks.

      “Mis juhtus, kui sa Evelyni kohtasid?” küsib ta.

      “Ma ei oleks pidanud tema juurde sõitma.”

      “Kas see oli eile?”

      “Ta oli ennast suvilasse peitnud,” sosistab poiss naeratades.

      “Kuhu suvilasse?”

      “Tädi Sonja omasse,” vastab poiss väsinult.

      “Kirjelda, mis suvilas juhtub?”

      “Ma lihtsalt seisan seal, Evelyn ei ole rõõmus, ma tean, mida ta mõtleb,” pomiseb poiss. “Ma olen tema jaoks nagu peni, ma ei ole midagi väärt…”

      Mööda Josefi põski jooksevad pisarad, huuled värisevad.

      “Kas Evelyn ütleb sulle seda?”

      “Ma ei taha, mul pole vaja, ma ei taha,” haliseb Josef.

      “Mida sa ei taha, Josef?”

      Poisi silmalaud hakkavad spastiliselt tõmblema.

      “Mis nüüd toimub, Josef?”

      “Ta ütleb, et ma pean hammustama ja hammustama, et preemiat saada.”

      “Keda sa pead hammustama?”

      “Seal suvilas on üks pilt… raami sees, mis näeb välja nagu kärbseseen… seal on isa, ema ja Tripsu, aga…”

      Korraga tõmbub poisi keha pingule, jalad teevad kiireid kohmakaid liigutusi, ta hakkab sügavast hüpnoosist välja libisema. Erik juhib teda hiljukesi õigemat rada, rahustab ja tõstab patsiendi teadvust mõne taseme võrra. Hoolikalt suleb ta kõigi selle päeva mälestuste juurde ja hüpnoosini viivad väravad. Miski ei tohi lahti jääda, kui ta ettevaatlikult äratamisprotsessi alustab.

      Kui Erik temast lahkub, lamab Josef haigeraamil naeratades. Kriminaalkomissar tõuseb nurgast oma toolilt ja lahkub Eriku kannul palatist ning kõnnib siis kohviautomaadi juurde.

      “Ma olen imponeeritud,” sõnab Joona vaikselt ja võtab välja taskutelefoni.

      Erikut haarab sünge eelaimdus, nagu oleks sündinud mingi pöördumatu viga.

      “Enne kui sa mingeid kõnesid võtad, tahan ma ainult ühte asja toonitada,” lausub Erik. “Patsient räägib hüpnoosis alati tõtt, aga mõistagi on tegemist ainult tema enda tõega, ta kõneleb üksnes sellest, mida ta ise tõena tunnetab. Ta kirjeldab seega omaenda subjektiivseid mälestusi, mitte aga…”

      “Ma saan aru sellest,” katkestab teda Joona.

      “Ma olen hüpnotiseerinud näiteks skisofreenikuid,” jätkab Erik.

      “Kuhu sa välja tahad jõuda?”

      “Josef rääkis oma õest…”

      “Jah, et õde nõudis, et ta koera kombel hammustaks ja nõnda edasi,” kostab Joona.

      Ta valib numbri ja tõstab telefoni kõrva juurde.

      “Pole kindel, kas õde ikka käskis tal sedasi teha,” selgitab Erik.

      “Aga samas ta võis seda teha,” ütleb Joona ja tõstab käe, et Erikut vaigistada. “Anja, mu kullatükike…”

      Läbi telefoni on aimata kellegi pehmet hääletämbrit.

      “Saad sa mulle ühe asja järele vaadata? Jah, täpselt. Josef Ekil on tädi nimega Sonja, kel on suvemaja kusagil ja… Jah, seesama… väga armas sinust.”

      Joona vaatab küsivalt Eriku poole.

      “Vabandust, sa hakkasid midagi ütlema.”

      “Ainult seda, et pole ka täiesti kindel, et just Josef oma perekonna mõrvas.”

      “Aga kas on võimalik, et ta ise endale need haavad tekitas? Kas ta võis ennast sel kombel lõikuda? Sinu hinnangul?”

      “Tegelikult mitte, aga jah, teoreetiliselt küll,” vastab Erik.

      “Siis ma arvan, et meie kurjategija lamab seal palatis,” ütleb Joona.

      “Ma arvan sama.”

      “On ta võimeline haiglast põgenema?”

      “Ei,” naeratab Erik üllatunult.

      Joona hakkab koridori suunas astuma.

      “Kas sa sõidad tolle tädi maja juurde?” pärib Erik.

      “Just.”

      “Ma võin kaasa tulla,” lausub Erik samuti minekule asutades. “Õde võib olla vigastatud või viibida akuutse šoki seisundis.”

      9

      Teisipäeva lõuna, kaheksas detsember

      Simone istub metroovagunis ja vaatab aknast välja. Pärast tühjast korterist lahkumist ja metroojaama jooksmist on ta veel higist läbimärg.

      Nüüd on rong Huvudstas toppama jäänud.

      Simone mõtleb, et oleks pidanud hoopis takso võtma, kuid püüab enesele sisendada, et midagi pole juhtunud, et ta teab isegi, et muretseb alati ilmaasjata.

      Ta

Скачать книгу