veeredes mainib Simone, et täna helistati koolist.
“Aida tahtis, et ma oleksin kaasas, kui ta oma tätoveeringut muutma läheb,” ütleb Benjamin vaikselt.
“See oli sinust kena.”
Nad sõidavad vaikides mööda Hjulstavägenit, piki pruunist kruusast vallil jooksvaid konarlikke roopaid.
“Kas sa ütlesid Nickele, et ta on idioot?” küsib Benjamin.
“Ma ütlesin valesti… ma ise olen idioot.”
“Aga kuidas sa võisid?”
“Ma teen mõnikord vigu, Benjamin,” kostab Simone summutatud häälel.
Tranebergi sillalt heidab ta pilgu Stora Essingeni saare poole. Veel ei kata merd jääkirme, kuid vesi läigib kahvatult ja tüünelt.
“Paistab sedamoodi, et meie isaga läheme lahku,” sõnab Simone.
“Ah nii… Ja miks siis?”
“Sinuga ei ole sel absoluutselt mingit pistmist.”
“Ma küsisin miks.”
“Mingit head vastust polegi,” alustab Simone. “Sinu isa… Kuidas ma seda seletan? Ta on minu eluarmastus, aga see on… see võib ikkagi otsa saada – kui kohtutakse ja sünnib laps, siis ei oska seda arvatagi… Vabandust, ma ei peaks sellest rääkima. Ma lihtsalt tahtsin, et sa mõistaksid, miks ma täiesti tasakaalust väljas olen. Tähendab, pole ka üldse kindel, kas me läheme lahku.”
“Ma ei taha sellesse segatud olla.”
“Vabandust, ma…”
“Aga lõpeta siis ära,” kähvab Benjamin.
10
Teisipäeva pärastlõuna, kaheksas detsember
Erik teab, et ei suuda magama jääda, kuid teeb ometi katset. Ta on olnud terve tee ärkvel, vaatamata sellele, et kriminaalkomissar Joona Linna sõitis Evelyn Eki oletatava asukoha suunas üle Värmdö saare jooksval teel number 274 väga ettevaatlikult.
Vanast saekaatrist mööda sõites hakkab lahtine kruus auto all krabisema. Kodeiinikapslite järelmõju muudab Eriku silmad kuivaks ja kipitavaks. Ta vaatleb kissitades ümbruskonda, mis on täis lükitud muruplatsidel paiknevaid puidust aiamajakesi. Puud seisavad steriilse detsembrikülma käes raagus. Valgus ja värvid meenutavad Erikule lapsepõlveaegseid kooliekskursioone. Kõdunenud puidu lehk, mullast tõusev seenelõhn. Tema ema töötas siis poole kohaga Sollentuna gümnaasiumis meditsiiniõena ja oli veendunud värske õhu kasulikkuses. Eriku ema soovil sai tema nimeks Erik Maria. See ebatavaline nimi tuli sellest, et Eriku ema oli viibinud Viinis keelereisil, käinud Burgtheateris ja näinud Strindbergi “Isa” Klaus Maria Brandaueriga peaosas. Ema sai niisuguse elamuse, et kandis selle näitleja nime mitu aastat mõtteis. Lapsena püüdis Erik oma keskmist nime alati varjata, ja teismeeas tundis ta end ära laulus “A Boy Named Sue” Johnny Cashi plaadilt, mis oli sisse mängitud San Quentini vanglas. “Some gal would giggle and I’d get red, and some guy’d laugh and I’d bust his head, I tell ya, life ain’t easy for a boy named Sue.”
Eriku isal, kes töötas kindlustuskassas, oli olnud terve elu jooksul vaid üksainus tõeline huvi. Ta oli harrastusmustkunstnik ja tavatses riietuda iseõmmeldud mantlisse, kasutatud frakki ja panna pähe teatud kokkupandava silinderkaabu, mida ta kutsus oma chapeau claque’iks. Erik pidi istuma koos sõpradega punutud toolidel garaažis, kuhu isa oli ehitanud väikese salajaste põrandaluukidega lava. Enamiku trikkidest oli ta leidnud Bromällas asuva Bernardo pilapoe kataloogist: kokkupandavad ja lahtitõmmatavad võlukepikesed, üksteise sisse käivad piljardipallid, salataskutega sametist kahv. Praegu mõtleb Erik isale lõbustatult ja õrnusega – kuidas ta pani jalaga käima lintmaki, millel mängis Jean Michel Jarre, tehes samal ajal õhus õõtsuva pealuu kohal võlumisliigutusi. Erik loodab kogu südamest, et isa kunagi ei märganud, kuidas ta vanemaks saades teda häbenes ja tema selja taga sõpradele silmi pööritas.
Sel, et Erikust arst sai, ei olnudki ehk sügavamat põhjust. Ta ei oleks kunagi soovinud teistsugust tööd, kujutanud ette teistsugust elu. Ta mäletab kõiki neid vihmase ilmaga viimaseid koolipäevi, heisatud lippu ja suvelaule aktusel. Ta sai kõigis ainetes alati kõrgeimaid hindeid, vanemad võtsid seda kui enesestmõistetavat asja. Tema ema rääkis tihti, et rootslased on ära hellitatud, pidades heaoluühiskonda ainumõeldavaks, samas kui see oli suure tõenäosusega vaid väike ajalooline episood. Ta rõhutas, et riigikord tasuta arstiabi ja hambaraviga, tasuta lastehoiu ja põhikoolihariduse, tasuta gümnaasiumi ja tasuta ülikooliga võib iga hetk kaduda. Kuid et just praegu oli täieliselt tavalisel poisil või tüdrukul võimalus õppida arstiks, arhitektiks või finantsökonoomika doktoriks riigi kõigis ülikoolides, omamata mingit varandust, saamata kusagilt stipendiumi või kelleltki almust.
Nendest võimalustest arusaamine oli eelis, mis ümbritses teda kuldse säraga. See andis talle noorena edumaa ja sihikindluse, aga võib-olla ka teatud kõrkuse.
Talle meenub, kuidas ta kaheksateistaastasena istus Sollentunas diivanil ja põrnitses oma suurepäraseid hindeid, lastes seejärel pilgul üle lihtsa toa libiseda. Raamaturiiulid meenete ja nipsasjakestega, uushõbedastes raamides fotod, vanemate leeripildid, pulma- ja viiekümnenda juubeli pildid, nende järel kümmekond ülesvõtet nende pojast alates pitskleidis pronnakast beebist kuni liibuvas ülikonnas naeratava noorukini.
Ema tuli tuppa ja ulatas talle arstiteaduskonna sisseastumisblanketi. Emal oli õigus, täpselt nagu alati. Niipea kui Erik jala üle Karolinska instituudi arstiteaduskonna läve tõstis, tundis ta end nagu kodus. Psühhiaatriks spetsialiseerudes mõistis ta, et arstikutse sobib talle paremini, kui ta tegelikult tunnistada tihkas. Pärast internatuuri, neid kaheksatteist kuud üldist teenistust, mida sotsiaalamet enne arsti kutsetunnistuse andmist nõuab, oli ta läinud tööle ühingusse Piirideta Arstid. Ta sattus tööle Somaaliasse, Muqdishost lõunas asuvasse Kismaayosse. Järgnes väga intensiivne aeg välilaatsaretis, mille varustus koosnes Rootsimaal mahakantud põetusvahenditest, kuuekümnendatest pärit röntgeniaparaadist, “parim enne” ületanud arstimitest, roostes ja plekilistest haigeraamidest, mis pärinesid suletud või ümberehitatud haiglaosakondadest. Somaalias nägi ta esmakordselt sügava traumaga inimesi. Lapsi, kes olid kaotanud mängulusti, kes olid apaatsed, noori, kes ilma igasuguse tunderõhuta hääles rääkisid tunnistusi andes, kuidas neid oli sunnitud korda saatma kohutavaid roimi, naisi, kellele oli tehtud nii palju haiget, et nad ei suutnud enam rääkida, vaid naeratasid vabandavalt ega tõstnud kunagi pilku. Ta tundis, et tahab aidata oma tööga inimesi, kes on selle ahistuse vangis, mida neile on põhjustatud, kes tundsid jätkuvat piina vaatamata sellele, et nende ründajad juba ammugi kadunud olid.
Erik pöördus koju tagasi ja õppis Stockholmis psühhoterapeudiks. Ent alles psühhotraumatoloogia ja katastroofipsühhiaatria erialale spetsialiseerudes puutus ta kokku erinevate hüpnoositeooriatega. Hüpnoosi juures köitis teda kiirus ja efektiivsus – see võimaldas psühholoogil koheselt trauma päritolu juurde jõuda. Erik mõistis, et see kiirus on erakordselt tähtis sõja- ja loodusõnnetuste ohvritega töötamisel.
Ta sai hüpnoosialase baashariduse Euroopa kliinilise hüpnoosi ühingu koolitustelt, astus varsti kliinilise ja eksperimentaalse hüpnoosi ühingu, Euroopa meditsiinilise hüpnoosi nõukogu ja Rootsi kliinilise hüpnoosi ühingu liikmeks ning oli mitu aastat kirjavahetuses Ameerika lastearsti Karin Olnessiga, kelle teedrajav krooniliselt haigete ja raskeid valusid kannatavate laste hüpnotiseerimise meetod talle senimaani kõige sügavamat muljet avaldab.
Viis aastat töötas Erik Punase Ristiga Ugandas trauma all
