Ütle midagi.”
Musta värvi eesriie läheb kaheks ja esile astub tüdruk, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Tema ülakeha ei kata ükski riideese. Mõned peened verenired jooksevad mööda ta kaela. Tema nägu on keskendunud ja murelik.
“Nicke,” ütleb tüdruk tasakaalukalt oma telefoni. “Mis on juhtunud?”
Tema rinnad on kühmulised, kuid ta ei paista ise oma poolalastusele mõtlevat.
“Kas ma tohin ühte asja küsida?” ütleb Simone.
Tüdruk hüppab salongist välja ja pistab jooksu. Simone järgneb talle ukse juurde, kui kuuleb ühtäkki oma selja tagant mingit heli.
“Aida?” hõikab ängistatud poisihääl.
Simone pöörab ringi ja näeb, et see on Benjamin.
“Kus Nicke on?” küsib poiss.
“Kes?”
“Aida väikevend, tal on arengupeetus. Kas sa nägid teda seal väljas?”
“Ei, ma…”
“Ta on suurt kasvu, mustade päikeseprillidega.”
Simone läheb aeglaselt tagasi salongi ja istub toolile.
Aida tuleb koos vennaga tagasi. Too seisatab ukse taga, noogutab hirmunud pilgul kõige peale, mida tüdruk ütleb, ja pühib seejärel ninaalust. Tüdruk tuleb sisse, varjates ühe käega rindu, möödub Simonest ja Benjaminist nende poole vaatamata ning kaob eesriide taha. Simone jõuab märgata, et tema kael punetab, kuna ta on lasknud tätoveerida väikese Taaveti tähe kõrvale tumepunase roosi.
“Mis toimub?” küsib Benjamin.
“Ma nägin paari poissi, nad olid segi, hoidsid ühte tüdrukut üle piirdevõre. Aida väikevend lihtsalt seisis seal ja…”
“Ütlesid neile miskit?”
“Nad jätsid järele, kui ma lähedale jõudsin, aga paistis, et see tegi neile ainult nalja.”
Benjamin paistab väga segaduses, ta põsed värvuvad roosaks, pilk eksleb ringi, nagu tahaks ta putku pista.
“Mulle ei meeldi, et sa siin jõlgud,” ütleb Simone.
“Ma võin teha, mis tahan,” vastab Benjamin.
“Sa oled liiga väike, et…”
“Lõpeta,” katkestab poiss summutatud häälel.
“Misasja? Kas sa mõtlesid endale ka tätoveeringu teha?”
“Ei, seda ma ei mõelnud.”
“Minu meelest on näole ja kaelale tehtud tätoveeringud kohutavad…”
“Ema,” katkestab Benjamin.
“See on inetu.”
“Aida kuuleb su juttu.”
“Kuigi minu meelest…”
“Kas sa võiksid ära minna?” katkestab Benjamin teda teravalt.
Simone vaatab poega, mõeldes, et ei tunne tema hääletooni äragi, kuid teab sisimas, et tema enda vestlused Erikuga kõlavad üha sagedamini samamoodi.
“Sa pead koos minuga koju tulema,” lausub ta rahulikult.
“Ma tulen, kui sina kõigepealt välja lähed,” vastab poiss.
Simone lahkub salongist ja näeb Nicket seisvat pimendatud akna ees, käed risti rinnal. Ta läheb poisi juurde, katsub lahket nägu teha ja osutab tolle Pokémoni kaardipaki poole.
“Kõigile meeldib kõige rohkem Pikachu,” ütleb ta.
Nicke noogutab omaette.
“Aga minule meeldib rohkem Mew,” jätkab Simone.
“Mew õpib igast asju,” lausub Nicke ettevaatlikult.
“Vabandust, et ma sinu peale karjusin.”
“Wailordi vastu ei saa keegi midagi teha, tema on kõige suurem,” jätkab Nicke.
“Kas tema on kõigist kõige suurem?”
“Jah,” kostab poiss tõsiselt.
Simone võtab üles kaardi, mille poiss on maha pillanud.
“Kes see on?”
Benjamin tuleb salongist, silmad läikvel.
“Arceus,” vastab Nicke ja paneb kaardi pakis kõige peale.
“Ta tundub hea,” ütleb Simone.
Nicke naeratab laialt.
“Lähme minema,” lausub Benjamin summutatud häälel.
“Head aega,” naeratab Simone.
“Head-aega-kõike-head,” vastab Nicke mehaaniliselt.
Benjamin kõnnib vaikides Nicke kõrval.
“Võtame hoopis takso,” otsustab Simone, kui nad hakkavad metroo sissekäiguni jõudma. “Ma olen metroorongidest nii tüdinud.”
“Okei,” vastab Benjamin ja keerab ümber.
“Oota natuke,” ütleb Simone.
Ta on silmanud üht poistest, kes ennist tüdrukut piinasid. Nüüd seisab see metroo sissepääsutõkete juures ja paistab midagi varitsevat. Simone tunneb, kuidas Benjamin püüab teda eemale tirida.
“Mis viga on?” küsib ta pojalt.
“Lähme juba, me pidime ju takso võtma.”
“Ma pean korraks selle poisiga rääkima,” ütleb Simone.
“Ema, sitta neist,” anub Benjamin.
Tema nägu on kaame ja murelik, ta lihtsalt seisab ühe koha peal, sellal kui Simone otsustavalt poisile läheneb.
Simone asetab käe poisi õlale ja pöörab ta näoga enda poole. Poiss võib olla ehk kõigest kolmeteistaastane, aga kartmise või üllatumise asemel irvitab ta Simonele näkku, justnagu oleks seadnud Simonele mingi lõksu.
“Sa pead tulema koos minuga turvamehe juurde,” lausub Simone otsustavalt.
“Mis sa, vanamutt, kobised?”
“Ma nägin sind, kui sa…”
“Mokk mättasse!” katkestab poiss. ”Hoia lõuad koomal, või peab sulle karistuseks taha keerama!”
Simone on nii jahmunud, et ei tea, mida vastata. Poiss sülgab tema ette maha, hüppab üle tõkke ja loivab siis metroo sügavusse.
Simone on rabatud, ta väljub ja läheb Benjamini juurde.
“Mis
