sulguvad, kuid avanevad kohe jälle, eestpoolt kostab hõikeid, uksed sulguvad taas ja rong läheb viimaks liikvele.
Otse tema vastas krabistab mees ajalehtedega. Ta kogub need kokku, laotab kõrvalistmele, tundub midagi võrdlevat, voldib uuesti kokku. Aknapeegeldusel näeb Simone, et mees teda aeg-ajalt piidleb. Ta kaalub, kas vahetada istet, kuid läheb endast välja, kui pinin telefonist annab märku sellest, et ta on saanud sõnumi. See on Ylvalt galeriist. Simonel pole jõudu seda avada. Ta lootis, et sõnum on Erikult. Ta ei tea, kui mitu korda ta juba proovinud on, ent ometi teeb ta veel kord katset ja helistab Erikule. Kuulab tumma kutsuvat signaali ja äkilist ümberlülitumist kõneposti.
“Kuule,” ütleb tema vastas istuv mees tögavalt pealetükkival häälel.
Simone püüab teha, nagu ei kuulekski teda, vaatab aknast välja ja teeskleb, et kuulab oma telefoni.
“Halloo–oo?” ütleb mees.
Simone taipab, et too ei jäta enne, kui on saanud tema tähelepanu. Nagu paljud mehed, ei paista temagi mõistvat, et naistel on oma elu, omad mõtted, et naised ei ela alalises valmisolekus mehi kuulata.
“Kuule, kas sa ei saa aru, et ma räägin sinuga,” kordab mees.
Simone pöörab end tema poole.
“Ma kuulen väga hästi,” lausub ta rahulikult.
“Miks sa ei vasta siis,” küsib mees.
“Ma just vastasin.”
Mees pilgutab paar korda silmi, ja siis see tuleb:
“Sa oled naine? Või kuidas?”
Simone neelatab ja mõtleb, et tegemist on sedasorti mehega, kes kavatseb sundida teda oma nime ütlema, perekonnaseisu letti paiskama ja provotseerib lõpuks teda üpris ebameeldivalt käituma ka.
“Sa oled naine?”
“Ainult seda tahtsidki teada?” küsib Simone lühidalt ja pöördub tagasi aknast välja vaatama.
Mees vahetab kohta ja istub tema kõrvale:
“Kuule nüüd… Mul oli naine, ja minu naine, minu naine…”
Simone tunneb, kuidas paar süljepiiska tema põsel maandub.
“Ta oli nagu Elizabeth Taylor,” jätkab mees. “Tead, kes see on?”
Mees raputab tema käsivart.
“Kas sa tead, kes Elizabeth Taylor on?”
“Jah,” kostab Simone kannatamatult. “Selge see, et tean.”
Mees naaldub rahulolevalt seljatoele.
“Aina uued mehed olid tal,” kurdab ta. “Ikka parem ja parem pidi olema, teemantsõrmused ja kingitused ja kaelakeed.”
Rong aeglustab käiku ja Simone taipab, et peab maha minema, peatus on Tensta. Ta tõuseb, kuid mees seab ennast teele ette.
“Tee mulle väike kalli, ma tahan ainult kalli.”
Simone vabandab läbi hammaste, tõukab eemale mehe käsivarre ja tunneb tema pihku oma tagumikul. Samal silmapilgul jääb rong seisma, mees kaotab tasakaalu ja räntsatab raskelt taas istuma.
“Lits,” hüüab mees talle täiesti rahulikult järele.
Simone lahkub rongist, jookseb metroojaamast välja, üle pleksiklaasiga kaetud silla ja trepist alla. Kaubanduskeskuse ees istub pingil kolm purjakil meest ja vestleb käredal häälel. Simone kiirustab peasissekäigust sisse ja püüab taas mobiiltelefonilt Erikut kätte saada. Alkoholipoest vinab katkiläinud pudelist hapuksläinud punaveini lehka. Häälekalt hingeldades möödub ta restoraniaknast, kus silmab purgimaisist, kurgilõikudest ja kuivanud salatilehtedest koosnevat Rootsi lauda. Siseruumides asetseva väljaku keskel on suur tahvel, kus kirjas kõik ostukeskuse poed. Ta loeb seni, kuni leiab otsitu: Tensta Tattoo. Majaplaani järgi peaks salong asuma ülemise korruse kõige kaugemas sopis. Simone jookseb lapsepuhkusel emade, käe alt kinni hoidvate pensionäride ja koolist poppi tegevate teismeliste vahelt läbi eskalaatori suunas.
Vaimusilmas näeb ta, kuidas noored kogunevad ümber lamava poisikese, kuidas ta ise ettepoole trügib ja saab aru, et see on Benjamin, et veri ei lakka tema värskeltalustatud tätoveeringu kohal voolamast.
Simone läheb hoogsal sammul eskalaatorist üles. Ülemisele korrusele jõudmise hetkel silmab ta korruse kaugemas servas imelikku liikumist. Paistab, nagu ripuks keegi üle kaitsepiirde. Ta läheb selles suunas ning näeb lähenedes selgemini, mis seal toimub: kaks last hoiavad kolmandat üle piirde. Keegi suurt kasvu isik kõnnib kätega veheldes nende taga ringi, nagu soojendaks end lõkketule paistel.
Hirmunud tüdrukut üle ääre hoides näivad laste näod ometi täiesti rahulikud.
“Mis te teete?” hõikab Simone nende poole liikudes.
Ta ei julge joosta, sest kardab, et nad ehmuvad ja lasevad tüdrukul alla kukkuda. See oleks vähemalt kümme meetrit õhulendu otsejoones alumisel korrusel asuvale katusealusele väljakule.
Poisid märkavad teda ja teesklevad, et lasevad tüdrukust lahti. Simone karjatab, aga lapsed hoiavad tüdrukust kinni ja tõmbavad siis aeglaselt üles. Üks neist saadab Simone suunas kummalise naeratuse, enne kui mõlemad minema jooksevad. Ainult suurt kasvu poiss jääb paigale. Tüdruk kükitab kössivajunult piirdevõre ääres. Simone seisatab, süda kloppimas, ja kummardub tüdruku juurde.
“Kuidas sul on?”
Tüdruk raputab ainult vaikides pead.
“Me peame turvamehe juurde minema,” selgitab Simone.
Tüdruk raputab taas pead. Ta väriseb üle kogu keha ja tõmbub piirde ääres kerasse nagu pall. Simone vaatab seda suurt kasvu lihavat poissi, kes nüüd lihtsalt paigal seisab ja neid silmas peab. Tal on seljas tume jope ja peas mustad päikeseprillid.
“Kes sina oled?” küsib temalt Simone.
Vastuse asemel võtab poiss jopetaskust kaardipaki ja asub seda lappama, tõstma ja segama.
“Kes sa oled?” kordab Simone valjemal häälel. “Kas sa oled nende poiste sõber?”
Too ei tee kuulmagi.
“Miks sa midagi ei teinud? Nad oleksid võinud ta ära tappa!”
Simone tunneb adrenaliini kehasse tulvavat, kiiret pulssi meelekohtades pekslemas.
“Ma küsisin sinult midagi. Miks sa midagi ei teinud?”
Ta vaatab poisile teravalt otsa. Too ei vasta endiselt.
“Idioot!” karjub Simone.
Poiss hakkab aeglaselt eemalduma. Kui Simone talle järele läheb, et mitte lasta poisil minema lipsata, komistab too ja pillab oma kaardipaki põrandale, ühmab midagi omaette ja purjetab eskalaatoriga alla.
Simone keerab ümber, et väikese tüdruku eest hoolt kanda, kuid too on kadunud. Simone jookseb tagasi mööda rõdukoridori, mida palistavad kaupluseboksid on tühjad ja tuledeta, kuid ta ei näe ei tüdrukut ega ühtki poistest. Ta läheb veel veidi edasi ja saab korraga aru, et seisabki
