ennelõuna, kaheksas detsember
Kaks katkimurenenud inimest hoiavad enda vastas halli aknaruutu. Kunstnik Sim Shulman on seganud ookrit, hematiiti, magneesiumoksiidi ja sütt loomarasvaga ning värvid seejärel suurtele kivitahvlitele laiali määrinud. Pehmete armastavate joontega. Pintsli asemel on Shulman kasutanud söestunud otsaga pulka. Selle tehnika on ta võtnud Prantsusmaa ja Hispaania umbes 15 000 aasta tagusest magdaleenide kultuurist, mil fantastilised koopamaalingud tormavate pühvlite, mängivate hirvede ja tantsivate lindudega oli jõudnud haripunkti.
Loomade asemel on Sim Shulman maalinud inimesi: sooje, hõljuvaid, kes peaaegu juhuslikult üksteise peale ja alla jäävad. Kui Simone esmakordselt tema töid nägi, pakkus ta viivitamatult kunstnikule oma galeriis isikunäitust.
Shulmani paksud mustad juuksed on tavaliselt hobusesabasse seotud. Tema tumedad jõulised näojooned annavad tunnistust iraagi-rootsi segapäritolust. Kunstnik kasvas üles Tenstas, kus teda üksi kasvatanud ema töötas Ica toidupoes müüjana.
Kui poiss oli kaheteistkümneaastane, kuulus ta kuritegelikku noortekampa, mille liikmed harrastasid võitluskunste ning röövisid üksi liikuvatelt noorukitelt raha ja sigarette. Ühel hommikul leiti Sim parklas kellegi auto tagaistmelt. Ta oli liimi nuusutanud, teadvuseta ja kehatemperatuur oli langenud ning kui kiirabi viimaks Tenstasse jõudis, oli tema süda lakanud löömast.
Sim Shulman jäi ellu ja sai võimaluse osaleda noorsoo rehabiliteerimisprogrammis. Eesmärgiks seati põhikooli lõpetamine ja mingi käsitööoskuse omandamine. Sim ütles, et tahab saada kunstnikuks, tegelikult teadmata, mida see tähendab. Sotsiaalamet alustas koostööprojekti kultuurikooli ja rootsi kunstnik Keve Lindbergiga. Sim Shulman on Simonele rääkinud, mis tunne oli esimest korda Keve Lindbergi ateljeesse minna. Suur valgusküllane tuba lõhnas tärpentini ja õlivärvide järele. Sim kõndis hiiglaslike lõuendite vahel, mis kujutasid eredaid nägusid, kõigil suud lahti. Aasta hiljem võeti ta seni kõige noorema tudengina kõigest kuueteistkümne aasta vanuses kunstiakadeemiasse vastu.
“Ei, me peaksime need kivitahvlid üsna madalale paigutama,” ütleb Simone Ylvale, oma assistendile galeriis. “Fotograaf saab neid üldvalgusega pildistada. Kataloogis näeb see kena välja. Me peaksime nad lihtsalt põrandale panema, vastu seina, ja suunama valguse…”
“Oi-oi, sealt tuleb nüüd jälle too musirullike,” katkestab Ylva.
Simone pöörab ümber ja näeb, kuidas üks mees ust kangutab. Simone tunneb ta kohe ära: kunstnik nimega Norén, kelle arvates peaks galerii korraldama isikunäituse tema akvarellidest. Mees koputab ja hüüab midagi ärritunult läbi klaasi, enne kui taipab, et uks avaneb sissepoole.
Lüheldane jässakas mees astub sisse, vaatab ringi ja tuleb siis nende poole. Ylva lipsab minema, sõnades midagi telefoni kohta, ning kaob siis kontorisse.
“Daamidel on vist pissihäda,” irvitab kunstnik. “Kas siin mõnda meest ei ole, kellega törts juttu puhuda?”
“Mis teemal?” küsib Simone kuivalt.
Mees noogutab ühe Shulmani pildi suunas.
“See seal on kunst – või kuidas?”
“Jah,” vastab Simone.
“Peened preilid,” ütleb mees põlastavalt. “Teile ei saa küllalt, et vaadata, kuidas türa vittu läheb. Eks ole? Selles on ju asi?”
“Ma tahan, et te lahkuksite,” ütleb Simone.
“Sina ei tule mulle ütlema, mida…”
“Kao minema!” lõikab Simone vahele.
“Mida kuradit,” ütleb mees ja lahkub galeriist, keerab ukse peal ringi, karjub midagi ja haarab endal hargivahelt.
Assistent tatsab nõrgalt naeratades kontorist välja.
“Vabandust, et ma jalga lasin, ma lõin nii kuradimoodi kartma, kui ta eelmine kord siin käis,” selgitab ta.
“Inimene peaks ikka välja nägema nagu Shulman, eks ole?”
Simone naeratab ja osutab kunstniku suurele autoportreele, kus ta poseerib mustas ninja-kostüümis, mõõk pea kohale tõstetud.
Nad naeravad ja otsustavad osta kaks samasugust kostüümi, kui telefon Simone kotis helisema hakkab.
“Simone Barki galerii,” ütleb naine.
“Siin Siv Sturesson kooli kantseleist,” ütleb vanem naishääl teisel pool.
“Ahah,” vastab Simone kõhklevalt. “Tere.”
“Ma helistan, et küsida, kuidas Benjaminiga on.”
“Benjaminiga?”
“Teda pole täna koolis,” selgitab naine, “ja ta pole oma puudumisest teatanud. Me võtame sellisel puhul alati vanematega ühendust.”
“Teate, ma helistan koju ja uurin järele,” ütleb Simone. “Benjamin ja Erik olid mõlemad kodus, kui ma hommikul ära läksin. Ma helistan tagasi.”
Ta vajutab kõne kinni ja valib kohe koduse numbri. Pole Benjamini moodi sisse magada või reeglitele vilistada. Nad on Erikuga mõlemad isegi muretsenud, et poeg on võib-olla liigagi korralik.
Kodus ei võta keegi toru. Erikul peaks ju täna vaba hommik olema. Uus ängistus haarab naist, enne kui ta jõuab mõelda, et Erik lamab, hambad laiali ja ilmselt norskab unetablette täis puugituna, Benjamin kuulab aga kõvasti muusikat. Ta proovib helistada Benjamini telefonil. Poiss ei võta vastu. Simone jätab lühikese teate kõneposti ja proovib seejärel Eriku mobiilile helistada, kuid see on mõistagi välja lülitatud.
“Ylva,” hõikab ta. “Ma pean koju sõitma, ma tulen varsti tagasi.”
Assistent vaatab kontorist, paks kaust käes, naeratab ja hüüab:
“Musi-musi.”
Aga Simone on liiga stressis, et vastu naljatada. Ta võtab oma koti, viskab mantli õlgadele ja pooleldi jookseb metrooni.
Tühjade kodude uste taga valitseb eriline vaikus. Juba siis, kui Simone võtme lukuauku pistab, teab ta, et kedagi ei ole kodus.
Uisud on põrandale vedelema unustatud, kuid Benjamini koolikott, kingad ja jakk on läinud, täpselt nagu Eriku ülerõivadki. Poja toast leiab ta puumaga rohukoti ning mõtleb, et loodetavasti tähendab see, et Erik on Benjaminile glükoproteiinipreparaati andnud.
Ta istub toolile, võtab näo käte vahele ja püüab takistada hirmutavaid mõtteid ligi hiilimast. Ometi näeb ta vaimusilmas, kuidas Benjaminil on tekkinud rohu tagajärjel tromb, kuidas Erik hüüab appi, kuidas ta just praegu jookseb mööda pikki treppe alla, kandes Benjamini käte vahel.
Simone ei saa midagi parata, et on mures. Vaimusilmas näeb ta pidevalt, kuidas Benjamin saab vahetunnil korvpalliga vastu nägu või kuidas poisi peas algab iseeneslik verejooks: tume pisarapärl ajus, mis tähena laieneb ja spiraalidena edasi valgub.
Teda haarab peaaegu väljakannatamatu häbitunne, mõeldes, kuidas ta kannatuse kaotas, kui Benjamin ei tahtnud kõndima hakata. Poiss oli kaheaastane ja liikus endiselt roomates. Nad ei teadnud veel, et tal on veritsustõbi ja et veresooned lõhkesid ta liigestes, kui poiss püsti seisis. Simone pahandas temaga, kui poiss nuttis, ja ütles, et roomates näeb ta välja
