põhjusel on Simone ärkvel juba enne, kui telefon Eriku öökapil kõige vaiksema kõlinatooniga helisema hakkab.
Erik pomiseb midagi õhupallidest ja serpentiinidest, võtab toru ja kiirustab magamistoast välja.
Ta sulgeb enne vastamist enda järel ukse. Hääl, mida Simone läbi seina kuuleb, kostub tundlik, peaaegu õrn. Mõne hetke pärast hiilib Erik tagasi magamistuppa ning Simone küsib, kes helistas.
“Keegi mees… politseikomissar, ma ei kuulnud, mis ta nimi oli,” vastab Erik ja selgitab siis, et peab Karolinska haiglasse sõitma.
Simone heidab pilgu äratuskellale ja paneb silmad kinni.
“Maga nüüd, Sixa,” sosistab Erik ja lahkub toast.
Öösärk on keerdunud ümber Simone keha ja pitsitab vasakut rinda. Ta sätib selle korda, keerab küljele ja kuulab siis vaikselt lamades Eriku liikumist korteris.
Mees riietub, sobrab midagi otsides riidekapis, kasutab kingalusikat, lahkub korterist ja keerab ukse enda järel lukku. Pisukese aja pärast kuuldub välisuks mehe selja taga sulguvat.
Simone lebab voodis, püüab tükk aega magama jääda, aga und ei tule. Talle tundub, et Erik ei tundunud rääkivat politseinikuga, ta hääl oli selleks liiga rahulik. Võib-olla oli mees lihtsalt väsinud.
Simone tõuseb üles ja käib pissil, joob natuke jogurtit ja heidab uuesti pikali. Nüüd hakkab ta mõtlema sellest, mis juhtus kümme aastat tagasi, ega saa enam sõba silmale. Ta lebab veel pool tunnikest voodis, tõuseb siis istuli, paneb seinalambi põlema, võtab telefoni, uurib numbrinäitu ja leiab sedamaid sissetulnud kõne. Ta teab, et peaks lambi ära kustutama ja magama jääma, kuid helistab siiski nähtud numbril. Kostub kolm kutsuvat signaali, seejärel klõpsatus ja Simone kuuleb naisehäält, kes naerab telefonist veidi eemal:
“Erik, jäta järele,” ütleb see naine lõbusalt, ja siis kostab hääl juba lähedalt: “Jaa, Daniella kuuleb. Halloo?”
Simone kuuleb, kuidas naine viivu ootab ja lausub seejärel küsivalt “aloha”, enne kui kõne katkestab. Simone jääb istuma, telefon käes. Ta püüab mõista, miks Erik ütles, et helistas politseinik, meespolitseinik. Ta tahab leida mõistlikku seletust, kuid ei suuda takistada mõtteid minemast kümne aasta tagusesse aega, mil ta äkitselt märkas, et Erik teda petab, et mees valetab talle otse näkku.
See juhtus olema sama päev, mil Erik andis teada, et on hüpnoosiga igaveseks lõpetanud.
Simonele meenub, et just tol päeval ta tavatul kombel oma vastavatud galeriis ei viibinud – võib-olla oli Benjamin koolist kodus, võib-olla oli ta päeva vabaks võtnud –, igal juhul istus ta nende Järfalla ridamajas heleda köögilaua ääres ja sorteeris posti ning märkas helesinist ümbrikku, mille adressaadiks oli Erik. Saatja aadressi kohal seisis vaid eesnimi: Maja.
On hetki, mil iga rakk su kehas teab, et miski on valesti. Võib-olla pärines reetmishirm lapsepõlvest, olles näinud, kuidas isale sarvi tehti. Isal, kes oli kuni pensionini politseinikuna töötanud ja suurepärase jälitustöö eest isegi medali saanud, kulus pikki aastaid avastamaks oma naise üha avalikumaks muutuvat truudusemurdmist.
Simone mäletab, kuidas ta tol õhtul lihtsalt peitu puges, kui vanemate vahel oli kohutav riid, mis lõppes sellega, et ema jättis perekonna maha. Mees, kellega ta viimastel aastatel läbi käis, oli üks naabritest, alkohoolikust enneaegne pensionär, kes varases nooruses oli sisse mänginud mõned süldibändiplaadid. Ema kolis koos temaga Hispaania päikeserannikul Fuengirolas asuvasse korterisse.
Simone ja tema isa jätkasid oma elu, surusid hambad risti ja nentisid, et pere olidki moodustanud alati vaid nemad kahekesi. Simone oli suureks kasvanud ja tal oli nüüd samasugune tedretäpiline nahk nagu emal, samad punakasblondid lokkis juuksed. Aga erinevalt emast oli Simonel naerusuu. Seda oli Erik talle korra öelnud, ja Simonele meeldis see iseloomustus.
Noorena oli Simone tahtnud kunstnikuks saada, kuid loobus, kuna hästi ei julgenud. Isa Kennet veenis teda korralikku, riskivaba ametit hankima; tulemuseks oli kompromiss. Simone läks õppima kunstiteadust, talle meeldis kõigi tudengite hulgas ootamatult hästi ja ta kirjutas mitu uurimust rootsi kunstnikust Ola Billgrenist.
Ülikooli ühel aktusel kohtas ta Erikut. Poiss tuli eksikombel teda õnnitlema, arvates, et Simone kaitses doktorikraadi. Oma eksitust mõistes ta punastas, palus vabandust ja tahtis ära minna. Ent miski, mitte ainult see, et poiss oli pikk ja ilus, vaid ka tema ettevaatlik maneer, sundis Simonet temaga juttu alustama. Nende vestlus muutus silmapilk lõbusaks ja huvitavaks ning viis muudkui edasi ja edasi. Nad kohtusid juba järgmisel päeval, et kinos Ingmar Bergmani “Fannyt ja Alexanderit” vaadata.
Simone oli olnud Erikuga abielus kaheksa aastat, kui ta avas värisevate sõrmedega ümbriku, mille saatjaks oli märgitud keegi Maja. Ridamaja köögilauale pudenes kümme fotot. Pildid ei olnud professionaalse fotograafi tehtud. Udused lähivõtted naiserinnast, suust ja kaelast, helerohelistest aluspükstest ja mustadest tihedatest lokkidest. Ühel pildil oli ka Erik, kes nägi välja üllatunud ja õnnelik. Maja oli armas, väga noor naine mustade jõuliste kulmudega. Tal oli suur tõsine suu. Ta lebas püksikute väel kitsas voodis, mustad juuksed katmas salkudena suuri valgeid rindu. Ta paistis rõõmus, palged punased.
Raske on pettasaamise tunnet taas esile manada. Juba pikka aega on kõik see üksainus suur kurbus ja veider, tühi tõmme kõhus, tahe vältida haavavaid mõtteid. Ometigi mäletab ta, et esimeseks tundeks oli üllatus. Rabatud, rumal jahmatus olla lohku tõmmatud inimese poolt, keda sa täielikult usaldasid. Edasi tuli häbi, millele järgnes oma ebapiisavusest tingitud ahastus, lõõskav viha ja üksildustunne.
Simone lamab voodis, mõtted peas vasardamas ja kõigis valulikes suundades ringi keerutamas. Aeglaselt läheb linna kohal valgeks. Ta suigatab mõneks minutiks, enne kui Erik Karolinska haiglast tagasi jõuab. Mees püüab tasa olla, aga kui ta voodiservale istub, ärkab Simone üles. Erik ütleb, et käib duši all. Kaugelt on näha, et ta on jälle hunniku tablette neelanud. Kloppiva südamega küsib Simone temalt, mis oli öösel helistanud politseiniku nimi, kuid mees ei vasta ja Simone mõistab, et Erik on poolelt sõnalt magama jäänud. Siis seletab Simone, et helistas sissetulnud kõne numbril ja et vastu ei võtnud mitte politseinik, vaid itsitav naine nimega Daniella. Erik ei suuda ärkvel püsida ja uinub taas. Siis karjub Simone tema peale, nõuab, et too räägiks, süüdistab meest, et see on kõik hävitanud just siis, kui Simone teda jälle usaldama on hakanud.
Naine istub voodil ja vaatab Erikut. Mees ei paista tema ärritust mõistvat. Simone mõtleb, et ei suuda rohkem valesid taluda. Ja siis lausub ta sõnad, mida ta mitu korda on mõelnud, kuid mis samal ajal tunduvad nii kauged, nii piinarikkad ja ebaõnnestunud.
“Meil oleks vist parem lahku minna.”
Simone lahkub magamistoast padja ja tekiga, kuuleb selja taga voodi naksatust ja loodab, et mees järgneb talle, lohutab teda ja räägib ära, mis juhtus. Ent mees jääb voodisse ja Simone suleb ennast külalistetuppa, kus nutab pikka aega ja nuuskab siis nina. Ta heidab diivanile ja püüab magama jääda, kuid saab aru, et ei suuda sel hommikul oma perega kohtuda. Ta läheb vannituppa, uhab silmnäo üle, peseb hambad, meigib end ja paneb riidesse, vaatab, et Benjamin veel magab, jätab talle laua peale sedeli ja väljub korterist, et enne galeriisse minekut kusagil hommikust süüa.
Ta istub kaua Kunsträdgårdeni klaasseintega kohvikus, et kohvi kõrvale ostetud võileiba kuidagi kurgust alla saada. Läbi suure akna näeb ta, kuidas kümmekond inimest valmistavad ette mingit üritust. Suure lava ette on püstitatud roosa telk. Väikese ilutulestikurambi ümber seatakse müratõket. Korraga läheb midagi valesti. Käib kärgatus ja üks ilutulestikurakett sööstab õhku. Mehed koperdavad tagurpidi,
