vivos docent – surnud õpetavad elavaid,” kostab Nõel endamisi naeratades, samal ajal koos Frippega surnukeha kõhu peale keerates.
Ta osutab hägustele punapruunidele plekkidele naise tuharatel ja alaseljal, abaluudel ja käsivartel:
“Koolnulaigud on nõrgad, kui ohver on palju verd kaotanud.”
“Selge see,” tähendab Joona.
“Veri on raske ja pärast surma ei ole enam mingit sisemist rõhusüsteemi,” selgitab Nõel Frippele. “See võib näida enesestmõistetav, aga veri voolab allapoole ja koguneb lihtsalt keha kõige madalamal asetsevatesse osadesse ning laigud ilmuvad kõige sagedamini alusega kontaktis olevatele pindadele.”
Ta vajutab pöidlaga naise paremal sääremarjal olevat plekki, kuni see peaaegu kaob.
“Jah, näed sa… neid saab minema vajutada veel kuni ööpäev hiljem.”
“Aga mulle tundus, et ma nägin plekke ka puusaluudel ja rinnal,” lausub Joona kahtlevalt.
“Braavo,” ütleb Nõel pisut üllatunud naeratusega Joona poole vaadates. “Ma ei arvanud, et sa neid märkad.”
“Tähendab, ta on surnuna enne ümberkeeramist kõhuli lamanud,” ütleb Joonas kange soomepärase hääldusega.
“Pakuksin, et kaks tundi.”
“Nii et mõrtsukas viibis kaks tundi kohapeal,” arutleb Joona. “Või siis tuli tema või keegi teine mõrvapaika tagasi ja pööras ta ümber.”
Nõel kehitab õlgu:
“Mina olen veel lõplikust hinnangust kaugel.”
“Kas ma tohin ühte asja küsida? Ma märkasin, et üks kõhuhaavadest näeb välja nagu akuutse keisrilõike haav…”
“Keisrilõike?” naeratab Nõel. “Miks mitte? Vaatame järele?”
Arstid keeravad surnukeha taas ringi.
“Sa mõtled seda siin?”
Nõel osutab nabast alguse saavale ja viisteist sentimeetrit sellest allapoole jooksvale suurele lõikehaavale.
“Jah,” vastab Joona.
“Ma pole veel jõudnud igat haava eraldi uurida.”
“Vulnera incisa s scissa,” ütleb Frippe.
“Jah, see näib olevat lõikehaav, nagu seda rootsi keeles nimetatakse,” tähendab Nõel.
“Ja mitte torkehaav,” lisab Joona.
“Võttes arvesse korrapäraseid lõikeservi ja et ümbritsevad koed on puutumata…”
Nõel urgitseb sõrmega haavas ja Frippe kummardub ettepoole, et paremini näha.
“Jah…”
“Haava seinad…” jätkab Nõel, “ei ole just eriti vererohked, aga…”
Ta vakatab järsult.
“Mis lahti on?” küsib Joona.
Nõel vaatab teda kummalise pilguga.
“See lõige on tehtud pärast naise surma,” ütleb ta.
Ta võtab kindad käest.
”Ma pean vaatama kompuutertomograafiat,” ütleb ta rusutud häälel, minnes ukse kõrval laual asetseva arvuti juurde ja seda sisse lülitades.
Ta klõpsab kolmemõõtmeliste piltide vahet, peatub, liigub edasi, vahetab vaatenurka.
“Paistab, et haav ulatub emakasse välja,” sosistab ta. “Tundub, et see järgib vana armi.”
“Vana? Mis mõttes?” küsib Joona.
“Kas sa siis ei näinud?” naeratab Nõel ja tuleb tagasi laiba juurde. “Erakorralise keisrilõike haav.”
Ta osutab vertikaalsele haavale. Lähemalt vaadates näeb Joona, et ühel pool haava servas lookleb peenikese niidina vana kahvaturoosa armkude, mille on jätnud kaua aega tagasi paranenud keisrilõikehaav.
“Aga praegu ta ju rase ei olnud?” pärib Joona.
“Ei olnud,” naerab Nõel ja lükkab piloodiprillid tagasi ninale.
“Kas meil on tegemist mõrvariga, kel on kirurgioskusi?” küsib Joona.
Nõel raputab pead ja Joona mõtleb endamisi, et Katja Eki tapja pidi olema erakordselt vägivaldne ja pööraselt raevukas, kui ta kaks tundi hiljem tagasi tuli, ohvri ümber keeras ja veel ka tema keisrilõikearmi lahti lõikas.
“Vaata, kas teistel kehadel ka midagi sarnast näha on.”
“Kas prioriteerime seda?” küsib Nõel.
“Jah, ma arvan küll,” vastab Joona.
“Kõhkled?”
“Ei.”
“Aga sa tahad ju, et me prioriteeriksime kõike,” väidab Nõel.
“Umbes nii,” naeratab Joona ja lahkub ruumist.
Parkimisplatsil autosse istudes hakkab tal külm. Ta käivitab mootori, sõidab Retziuse teele, keerab kütte tugevamaks ja valib peaprokurör Jens Svanehjälmi numbri.
“Svanehjälm,” kostub torust.
“Joona Linna siinpool.”
“Tere hommikust… Rääkisin just Carlosega – ta ütles, et sa võtad ühendust.”
“Natuke raske on öelda, millega tegu,” sõnab Joona.
“Sa sõidad praegu või?”
“Ma sain just kohtumeditsiinis ühele poole ja mõtlesin haiglast läbi astuda, mul on tõesti vaja ellujäänud ohver üle kuulata.”
“Carlos selgitas mulle olukorda,” ütleb Jens. “Me peame seda asja kuidagi kiirendama. Kas said kurjategija profiili koostamise grupi käima?”
“Ühest roimariprofiilist ei piisa,” vastab Joona.
“Ei, ma tean küll, ma olen sinuga samal seisukohal. Kui meil üldse on mingit võimalust vanemat õde kaitsta, siis tuleb meil poisiga rääkida, ja täpselt nii ongi.”
Ühtäkki näeb Joona ilutulestikuraketti hääletult lõhkemas – helesinine täheke kõrgel Stockholmi katuste kohal.
“Ma olen kontaktis…” jätkab Joona häält puhtaks köhatades, “olen kontaktis Susanne Granatiga sotsiaalametist ja mõtlesin kaasata psühhiaater Erik Maria Barki, kes on ekspert šoki ja trauma ravi alal.”
“Sellega on korras,” lausub Jens rahustavalt.
“Siis ma sõidan otse neurokirurgiasse.”
“Ma
