küsib Evelyn pilku tõstes.
“Tundub, nagu sa usuksid, et ta räägib tõtt,” sõnab Joona.
“Tundub või?”
“Sa ei paistnud üllatuvat, kui ma ütlesin, et ta on mõrva üles tunnistanud,” ütleb Joona. “Olid sa üllatunud?”
“Olin.”
Tüdruk istub toolil täiesti liikumatult, sisemiselt hangunud ja omadega läbi. Peenike murekorts on tekkinud siledale laubale kulmude vahele. Ta näeb väga väsinud välja. Tema huuled liiguvad justnagu palves või enda ette sosistades.
“Kas ta on kinni võetud?” küsib tüdruk korraga.
“Kes?”
Tüdruk ei tõsta vastates pilku Joona poole, vaid räägib kõlatult alla laua poole:
“Josef. Kas te panite Josefi vangi?”
“Kas sa kardad teda?”
“Ei.”
“Ma mõtlesin, et sul oli äkki sellepärast püss, et sa kardad teda.”
“Ma käin jahil,” vastab neiu tema pilku kohates.
Josef mõtleb, et tüdrukus on midagi kummalist, millest ta veel aru ei saa. Tema reaktsiooniks ei ole tavapärane süütunne, raev või viha. Pigem miski, mis meenutab üüratut vastupanu. Joonas ei mõika – see on mingi kaitsemehhanism või turvabarjäär, mis ei sarnane millegi varemnähtuga.
“Jänesejahil?” pärib ta.
“Jah.”
“Kas jänes maitseb hästi?”
“Mitte eriti.”
“Mis mekk tal on?”
“Magus.”
Joona meenutab, kuidas tüdruk seisis suvemaja ees külma õhu käes. Ta püüab sündmuste käiku ette kujutada.
Erik Maria Bark oli võtnud tema püssi. Ta hoidis seda üle õla, see oli juba kahes osas. Evelyn kissitas päikesesäras tema poole, sale ja sihvakas, liivakarva juuksed pikas tihedas hobusesabas. Hõbedane sulejakk ja madala lõikega teksapüksid, niisked tennised, taustal kuused, jalge all sammal, pohlavarred ja katkitrambitud kärbseseened.
Korraga avastab Joona Evelyni jutus vasturääkivuse. Ta tuli selle mõtte peale juba kord varemgi, ent siis lipsas see tal peast. Nüüd on mõra jälle nähtaval. Kui ta Evelyniga tädi suvemajas rääkis, istus tüdruk täiesti liikumatult pesusametkattega diivanil, käed reite vahele pigistatud. Põrandal tema jalge juures lebas kärbseseeneraamiga foto. Pildil istus Evelyni väike õde oma vanemate vahel, päike peegeldumas tema suurtelt prilliklaasidelt.
Väike õde pidi pildil olema nelja- või viieaastane, mõtleb Joona. Teisisõnu ei saa foto olla vanem kui aasta.
Evelyni väitel ei olnud Josef juba aastaid suvilas käinud, kuid Josef ise kirjeldas hüpnoosi ajal sedasama fotot.
Loomulikult võib leiduda sellest pildist teisigi koopiaid samasugustes raamides, mõtleb Joona. Võimalik ka, et seda pilti on tassitud ühest kohast teise. Ka võib Josef olla Evelyni teadmata suvilas käinud.
Aga, kinnitab Joona endale, tegemist võib olla ka mõraga Evelyni jutus. See pole sugugi võimatu.
“Evelyn,” ütleb Joona, “ma mõtlen siin ühe asja üle, mida sa natuke aega tagasi ütlesid.”
Ülekuulamistoa uksele koputatakse. Evelyn hakkab kartma ja tõmbub kössi. Joona tõuseb ning läheb avama. Ukse taga seisab peaprokurör Jens Svanehjälm, kes palub Joonal endaga kaasa tulla.
“Ma lasen tüdruku vabaks,” ütleb Jens. “See on puhas lollus, meil ei ole ju absoluutselt mitte midagi, viieteistaastase väikevenna kehtetu ülekuulamine, kus vihjatakse, et tüdruk…”
Jens vakatab, kohates Joona pilku.
“Sul tuli mingi mõte?” küsib ta. “Või kuidas?”
“Pole tähtis,” kostab Joona.
“Kas tüdruk valetab?”
“Ma ei tea, võimalik…”
Jens silub lõuga, mõtleb.
“Paku talle võileiba ja tass teed,” lausub ta lõpuks. “Siis saad veel tunnikese, enne kui ma otsustan, kas pidada teda veel kinni või mitte.”
“Pole kindel, kas see niit kuhugi viib.”
“Aga sa teed proovi?”
Joona asetab Evelyni ette plasttopsi Inglise teega ja pabertaldrikul võileiva ning istub ise toolile.
“Ma mõtlesin, et sul on võib-olla kõht natuke tühi,” ütleb ta.
“Aitäh,” vastab neiu ja paistab mõne sekundi vältel pisut rõõmsam.
Tüdruku käsi väriseb võileiba süües ja raasukesi laual kokku pühkides.
“Evelyn, sinu tädi suvilas on üks kärbseseent meenutava raamiga foto.”
Evelyn noogutab:
“Tädi ostis selle Morast, ta arvas, et see sobib suvilasse ja…”
Tüdruk jääb vait ja puhub teele peale.
“On teil veel selliseid raame?”
“Ei ole,” naeratab neiu.
“Kas see foto on alati seal suvemajas seisnud?”
“Mis toimub?” küsib tüdruk vaikselt.
“Ei midagi, lihtsalt Josef rääkis sellest pildist, ta pidi seda nägema, ja nii ma mõtlesin, et sa oled äkki midagi rääkida unustanud.”
“Ei ole.”
“Muud ei midagi,” ütleb Joona tõustes.
“Kas te lähete ära?”
“Evelyn, ma usaldan sind,” ütleb Joona tõsiselt.
“Kõik paistavad arvavat, et mina olen asjasse segatud.”
“Aga sa ju ei ole – või kuidas?”
Tüdruk raputab pead.
“Mitte sedamoodi,” ütleb Joona.
Tüdruk kuivatab kiiruga pisarad põskedelt.
“Josef käis küll korra suvilas, võttis takso ja tõi tordi,” lausub ta murtud häälel.
“Sinu sünnipäeval?”
“Tal… temal endal oli sünnipäev.”
“Millal see oli?” küsib Joona.
“Esimesel novembril.”
“Umbkaudu
