juhtusin talle ütlema, et me läheme lahku,” räägib Simone.
“Kuidas sa võid midagi nii kuradi lolli teha?” küsib mees karmilt.
“Ma lihtsalt ütlesin, nagu tol hetkel tundsin.”
“Aga kurat küll, sa ei tohi ainult enda peale mõtelda!”
“Mina ei tee nii, mina ei maga praktikantidega, mina ei…”
“Sa hoia lõuad koomal,” kisendab mees.
“Mina ei söö peotäite kaupa tablette, et…”
“Sa ei tea mitte kui midagi!”
“Ma tean, et sa võtad tugevaid valuvaigisteid.”
“Mis sinul sellega asja on?”
“Kas sul valutab kuskil, Erik? Räägi, kas sul…”
“Ma olen arst ja ma arvan, et ma suudan ise seda paremini hinnata kui…”
“Mind sa juba ei peta,” katkestab Simone.
“Mis mõttes?” naerab mees.
“Sul on sõltuvus, Erik, me ei maga enam teineteisega, sest sa neelad peotäite viisi kangeid tablette, mis…”
“Ma võib-olla ei taha sinuga magada,” katkestab Erik. “Miks ma peaksin tahtma, kui sa minu kallal kogu aeg nii kuradimoodi irised?”
“Siis lähme lahku,” lausub Simone.
“Hästi,” kostab mees.
Simone ei suuda mehe poole vaadata, vaid läheb aeglaselt köögist välja, tundes kurgus pitsitust ja kipitust ning pisarate silmi tõusmist.
Benjamin on oma toa ukse kinni pannud ja kuulab nii kõvasti muusikat, et seinad ja uksed vappuvad. Simone lukustab end vannituppa, kustutab tule ja nutab.
“Kusi, raisk!” kuuleb ta Erikut esikus karjuvat, enne kui välisuks avatakse ja tagasi kinni põmatab.
16
Reede hommik, üheteistkümnes detsember
Kell polnud isegi veel seitse hommikul, kui Joona Linna võttis vastu telefonikõne doktor Daniella Richardsilt. Ta selgitas, et Josef suudaks nüüd tema hinnangul lühema ülekuulamisega toime tulla, ehkki lamab veel operatsioonisaali kõrval intensiivpalatis.
Kui Joona autosse istub, et haigla juurde sõita, tunneb ta küünarnukis tuima valu. Ta mõtleb eilsele õhtule, kuidas raadiosaatjatega varustatud politseiautode sinine vilkurituli plinkis Tantolundeni kõrgmaja fassaadil, kus elab Sorab Ramadani. Poisiliku soenguga suurt kasvu mees sülitas verd ja pobises segaselt midagi oma keele kohta, kui ta patrullauto tagaistmele viidi. Ronny Alfredsson ja tema kolleeg Peter Jysk leiti kõrghoone keldrivarjendist. Neid oli noaga ähvardatud ja luku taha pandud, misjärel mehed olid sõitnud järgmise kõrgmaja juurde, jättes auto külalisteparklasse.
Joona pöördus tagasi maja juurde, andis Sorabi ukse taga kella, ütles, et tema ihukaitsjad on kinni võetud ja et korteri uks murtakse maha, kui ta viivitamatult ei ava.
Sorab laskis ta sisse, palus sinisel nahksohval istet võtta, pakkus kummeliteed ja palus oma sõprade pärast vabandust.
Ta oli kahvatu mees, juuksed hobusesabas. Rahutult vaatas ta kogu aeg ringi, vabandas taas toimunu pärast, kuid selgitas, et tal on viimasel ajal palju probleeme olnud.
“Sellepärast ma endale ihukaitsjad hankisingi,” lausus ta vaikselt.
“Mis probleeme teil olnud on?” küsis Joona kuuma teed limpsides.
“Keegi jälitab mind.”
Sorab tõusis ja piilus aknast välja.
“Kes siis?” küsis Joona.
Sorab kostis seljaga tema poole seistes monotoonselt, et ei soovi sellest kõnelda.
“Kas ma pean rääkima?” küsis ta. “Kas mul pole õigust vaikida või?”
“Teil on õigus vaikida,” nõustus Joona.
Sorab kehitas õlgu.
“Jääb siis nii.”
“Aga ma tahaksin väga, et minuga räägiksite,” tegi Joona siiski katset. “Ma saan teid võib-olla aidata, sellele olete mõelnud?”
“Tänan väga,” pillas Sorab akna poole.
“Kas Evelyni vend on…”
“Ei,” katkestas mees järsult.
“Nii et Josef Ek siin ei käinud?”
“Ta pole Evelyni vend.”
“Kes ta siis on?
“Kust mina tean, aga tema vend ta ei ole, ta on miskit muud.”
Olles lausunud, et Josef ei ole Evelyni vend, muutus Sorab taas närviliseks, rääkis jalgpallist, Saksa liigast, ega vastanud järgnevatele küsimustele enam korrektselt. Joona mõtles, mida Josef oli Sorabile öelnud, mida ta oli teinud, mil moel ta oli suutnud meest niivõrd hirmutada, et too oli Evelyni asukoha reetnud.
Joona pöörab kaarega neuroloogiakliiniku ette, pargib auto, siseneb peauksest, sõidab liftiga kuuendale korrusele, kõnnib piki koridori, tervitab valves olevat politseinikku ja astub siis Josefi palatisse. Keegi naine tõuseb voodi kõrvalt toolilt ja esitleb ennast:
“Lisbet Carlén,” lausub ta. “Ma olen sotsiaalosakonna sekretär, ma olen ülekuulamise ajal Josefi tugiisik.”
“Kui meeldiv,” ütleb Joona tema kätt surudes.
Naine vaatab tema poole pilguga, mis talle mingil põhjusel sümpaatne tundub.
“Kas teie teostate ülekuulamist?” pärib ta huvitatult.
“Jah. Vabandust, minu nimi on Joona Linna ja ma olen riiklikust kriminaalametist, me rääkisime ennist telefonis.”
Korrapäraste vaheaegade järel lööb palatis mulisema Bülowi drenaaž – pump, mis on vooliku abil ühendatud Josefi augustatud kopsuga. Kunstlik äravool asendab seda alarõhku, mida loomulikul kombel enam ei eksisteeri, nii et tema kops saaks paranemisprotsessi vältel töötada.
Lisbet Carlén ütleb tasa, et doktor käskis Josefil lamada täiesti vaikselt, et maksas ei tekiks uusi verejookse.
“Ma ei hakka tema tervisega riskima,” selgitab Joona, asetades diktofoni Josefi näo juures asetsevale lauale.
Ta teeb Lisbeti suunas küsiva liigutuse, mispeale too talle noogutab. Ta paneb diktofoni käima, kirjeldab ülekuulamissituatsiooni, lausub selgituseks, et kuulatakse üle Josef Eki, et on reede, üheteistkümnes detsember ja kell on 8.15 hommikul. Seejärel mainib ta ära ruumis viibivad isikud.
“Tere,” ütleb Joona.
Josef heidab talle raskete laugude alt pilgu.
“Minu
